Tatra mäestik aprillikuus
Jõgi nimega Viskan, pikkus 140km, alguse saab Tolkeni järvest ja suubub Kattegati väina Jüüti ja Skandinaavia poolsaare vahel.
Liuskur ehk vesijooksik
Borasjön (Bora järv) juunikuus varahommikul
Taamal pisikese saare vasakpoolsema männi ladvas on kalakotka pesa, viimaseid päevi käib kohusetundlik haudumine.
Paremal suurel kivil tervitab algavat päeva kalakajakas kahe tibuga
Kui meile sattus Hispaania teetigu võõrliigina 2008. aastal, siis Rootsis leidus teda juba 1975-st aastast.
Putukate "perepidu". Suur-salekoor (inglise keeles Red soldier beetle)
Juulis 2019. aastal piinas Euroopat kuumalaine. Pildil hetk, kui õhk oli veel 38 kraadi, päevane 41 kraadi oli kõik elusolendid ära kurnanud. Ka Veluwemeeri järv ei pakkunud suurt leevendust, sest madal vesi küündis peaaegu kehatemperatuuri lähedale
Rimini rand Aadria mere ääres peale päikeseloojangut septembri lõpul
Juunikuine äike Ulmi linna lähedal Doonau kaldal sai pildile tavalise hübriidkaameraga juhuvõttel
Sügis-tondihobu on Eestis haruldane
Ranna-loigukiili leidub Saartel ja läänerannikul
Admiral ja Päeva-paabusilm restoranis
Porvarinlahe laid Matosaari
Karge augustihommikune päikesetõus
Märtsikuus ootamatult märgatud virmalised kadusid sama ruttu, kui ilmusid
Polaaröö jääb siiski mõned sajad kilomeetrit veel põhja poole Lapimaale, ometi on lühike päev ja üldine hämarus lummava salapärase enesetunde tekkimiseks ka siin piisavad
Teekond maailma lõppu. Veebruari lõpp Lapimaal. Polaaröö on möödas, kuid päev ikka üürike.
Laululuiged peale loojangut Paljakka järvel
Pilti oli väga raske teha, kuna augustikuu marutuul sasis kuuseoksa ja objektiivitoru, aga ma ei saanud edasi minna, sest väikese kannikesetäpiku vaprus enda kinnihoidmisel oli muljetavaldav
Hiidämblik on üks suurimaid ämblikke, kes Eestis ka elab. Võrgust ehitab ta "maja", kus oma järglasi kasvatab. Saagi püüdmiseks ta võrku ei vaja
Mustikamets, mille sarnaseid pole kohanud terves Euroopas.
Mandri-Eesti kõige põhjapoolsem tipp - Purrekari neem - aasta kõige pikema päeva -jaanipäev - kõige viimasel hetkel.
Maastik peale äikest Linzi linna lähistel
Baierimaal vahetult enne Saksamaa lõunapiiri avaneb juba vaade Alpi mäestikule. Sinnapoole sõites tundub, justkui tõuseks silme all maa seest üles need gigansete mõõtmetega kivihiiglased. Sadakond kilomeetrit eemal Innsbruckis avastad end nende mägede keskel
2. juunil ei ole mäetippudes kogu lumi jõudnud ära sulada, kuigi Tiroolis pole Alpide kõrgeimad mäed
Hispaania on oma loodusvaadete poolest küll üks omanäolisemaid kogu Euroopas. Ibeeria mäestik tuleb Madriidist Zaragozasse sõites ületada
Kataloonias on samuti kui mujal Hispaanias vaade silmapiirini avatud, segavat metsa peaaegu ei kohta. Püreneede eelmäestik
Põllumaad Baleaari mere rannikualadel
Eichhalli loodusreservaadi äärealal pöögimets. Reservaadis on ka 400 aastane tammik, mis on kunagi ikkagi inimese kaasabil istutatud ülikute jahialadeks, kuid seekord mina sinna ei jõudnud
Vaade Doonaule Saksamaal. Voolu kiirus on jõe laiusele vaatamata üllatavalt suur
Pöök on väga tugev puu ja hinnatud ehitusmaterjal ka mööblitööstuses, samuti on tema lehed tugevad ja nahksed, mis esimesel aastal peale mahalangemist ei kõdune. Seetõttu ei kasva alusmetsa pöökpuude all
Detsembri keskpaik pöögimetsas. Nagu näha, ei kavatse langenud lehed niipea lagunemismärki anda
Weseri jõe alamjooksul on kevadeti tihti üleujutused. Kased on seetõttu juuri kasvatanud ka maapinnast ülespoole
Harilik vesikiil
Tormisel novembriööl läbi pilvede
Üks Eesti orhideedest -hall käpp loomulikus keskkonnas Matsalu lahe kaldal. Aastal 2000 valiti hall käpp taimena Läänemaa sümboliks.
Ilu on vaataja silmades
Harilik nurmenukk
Salevere loopealse pank ja salumets
Salevere Silma allikas
Pääsusaba (Papilio machaon).Eesti rahvusliblikas aastast 2018, suurim ratsurliblikas Eestis
Taastatud puisniit Matsalu lahe kaldal
Harakajärv konna silmavaate kõrguselt imeilusal jaanipäeval
See vitsamõõtu mänd võib olla aukartustäratavalt palju jaanipäevi näinud siin Harakarabas, Põhja-Kõrvemaal
Kaasik Põhja-Kõrvemaa LKA raba serval. Mina kahjuks ei ole pädev eristama, kas rabakased või arukased
Harilik vesisulg. Kui keegi märkab, et olen eksinud määramisel, palun julgesti kirjutada
Hommik Emajõel
Kimalane pohlaõiel
Vesineitsik on fotograafide tähelepanu ikka köitnud
Emajõe Suursoo - Lindude pühapaik. Siia ulatub ainult väga väikese osa inimeste jalg
Loomade käigurada Valguta Mustjärve ääres
Puruvana ja verinoored Emajõe hommikuudus
Alam-Pedja kaitsealal
Rohetäpik, metsaveertel väga tavaline liblikas
Haldja- ehk inglijuuksed. Tavaliselt tekivad „jäised juuksed“ üksnes põhjalaiustel, kuid mitte eriti tihti ja üksnes kindlate tingimuste puhul. Reeglina lehtpuumetsades kõrge õhuniiskuse korral, tuuletu ja lumeta ilmaga, kui temperatuur pärast väheseid plusskraade järsku langeb veidi alla nulli. Esimesena kirjeldas seda nähtust 1918. aastal saksa geofüüsik ja meteoroloog Alfred Wegener, kes eeldas, et „jäiste juuste“ kujunemisel osalevad mingisugused seened. Ja peaaegu sada aastat ei pöördunud rohkem keegi selle küsimuse juurde tagasi, kuni 2015. aastal tulid mõned Euroopa teadlased oma uurimuste käigus järeldusele, et „jäiste juuste“ moodustumisest võtab tõesti osa hallitusega sarnane seen Exidiopsis effusa.
Kuidas just ta selles protsessis osaleb, pole seni veel selge, kuid tõestati, et ilma temata sellist „soengut“ ei teki.
Kelle jäljed?
Novembri võlud
Võlumets jõulude ajal Valguta Mustjärve kaldal
Valguta Mustjärv
Peale lumesadu võib ka väga tuttav kodukandi mets tundmatuseni muutuda
Vaade Piirissaarele Peipsi järvel
Ahja jõgi 1.jaanuaril. Vesipapi ja jäälinnu kohtamise oht ülikõrge
Palu-karukellad Piusa jõe Härma müüril
Harilik loigukiil (Sympetrum vulgatum) augusti keskel Puka lähistel
