Suveperioodiks jääb soolajärv kuivaks, vaid põhja kattev roosakas soolaväli jääb talvist elurikkust meenutama

Küprose soolajärved on talvel flamingodele elupaigaks

Kreeka neemel esineb palju haruldasi taimi, roomajaid ning ka on see paik läbirände pudelikaelaks paljudele röövlindudele

Blue Lagoon. Kreeka neeme pinnas on moodudtunud peamiselt vulkaanilistest materjalidest. Hele põhi ja kristallselge vesi põhjustavad hingematvalt kauni sinise merevaate

Avakase kuristik on tekkinud aastatuhandete jooksul kuristiku põhjas voolava oja uuristamise tõttu, vihmaperioodil muutub oja raevukaks jõevooluks

Harilik loigukiil augusti keskel Puka lähistel

Harilik loigukiil muudab vanusega märgatavalt värvi. Noored isased on pärast koorumist kollakaspruunid ja võivad meenutada emaseid, kuid suguküpseks saades muutub nende tagakeha järjest punakamaks. Emased jäävad enamasti kollakas- või pruunikatesse toonidesse. Seetõttu võivad kaks sama liigi kiili kõrvuti näida esmapilgul üsna erinevate tegelastena.

Palu-karukellad Piusa jõe Härma müüril

Ahja jõgi 1.jaanuaril. Vesipapi ja jäälinnu kohtamise oht ülikõrge

Vaade Piirissaarele Peipsi järvel

Peale lumesadu võib ka väga tuttav kodukandi mets tundmatuseni muutuda

Valguta Mustjärv on minu lapsepõlve lemmik-kalastuspaik. Selle järvekese kalad on kõik erakordselt kontrastsete kostüümidega.

"Võlumets" jõulude ajal Valguta Mustjärve kaldal

Novembri võlud

Kelle jäljed?

Haldja- ehk inglijuuksed on haruldane nähtus, mis tekib üksnes kindlate tingimuste kokkulangemisel. Neid kohtab niisketes lehtpuumetsades surnud puidul, tavaliselt tuuletu ja lumeta ilmaga, kui õhutemperatuur langeb veidi alla nulli, kuid puidus olev vesi pole veel külmunud. Esimesena kirjeldas nähtust 1918. aastal saksa geofüüsik ja meteoroloog Alfred Wegener – seesama teadlane, kes esitas mandrite triivi teooria. Juba siis oletas ta, et „jäiste juuste“ tekkes osalevad seened. Ligi sada aastat hiljem, 2015. aastal, kinnitasid Euroopa teadlased tema oletust: juusjää tekkimisega on tihedalt seotud puidus elav seen (Exidiopsis effusa). Selle toimel võib puidust väljuv vesi külmuda imepeenteks, vaid umbes sajandikmillimeetrise läbimõõduga jääniitideks, mis kasvavad sentimeetrite pikkuseks ja meenutavad siidiseid juukseid. Kuidas just ta selles protsessis osaleb, pole seni veel selge, kuid tõestati, et ilma temata sellist „soengut“ ei teki.

Suur-hõbetäpik on üks meie suuremaid päevaliblikaid, keda kohtab suvel päikeselistel niitudel, metsaservadel ja lagendikel. Kiire ja jõulise lendajana liigub ta palju ning koguneb meelsasti õiterikastele paikadele nektarit otsima. Liigi nimi tuleb tagatiibade alaküljel olevatest suurtest hõbedaselt helkivatest laikudest, mida avatud tiibadega liblikal peaaegu ei näegi.

Jahedatel hommikutel muutub nähtamatu nähtavaks

Violett-täpik on suur metsade päevaliblikas, keda märgatakse üllatavalt harva, sest suure osa ajast veedab ta kõrgel puuvõrades. Isase eriline violetne või sinakas metallhelk ei tulene pigmendist, vaid tiivasoomuste mikroskoopilisest ehitusest – värvus tekib valguse peegeldumisel ja muutub koos vaatamisnurgaga, mõne nurga alt kadudes sootuks. Isased laskuvad vahel maapinnale või puutüvedele mineraalsoolasid otsima ning neid võivad meelitada isegi loomade väljaheited ja raiped. Eestis on violett-täpik levinud, kuid mitte kõikjal tavaline.

Suur Emajõgi läbib oma teekonnal Võrtsjärvest Peipsini ainult üht asulat – Tartu linna. Jõe äärde jääb rohkem asulaid.

Loomade käigurada Valguta Mustjärve ääres

Emajõe Suursoo – lindude pühapaik. Siia ulatub vaid väheste inimeste jalg. Emajõe ja Peipsi vahele jääv tohutu märgala on jõgede, järvede, soode, roostike ja raskesti läbitavate metsade mosaiik, kus suure osa aastast valitsevad inimesed asemel vesi ja linnud. Kevadiste suurvete ajal muutub maastik veelgi metsikumaks – jõed väljuvad kallastest, metsad ujutatakse üle ning kuiva maad jääb napiks. Just selline raskesti ligipääsetav maailm pakub lindudele midagi, mida mujal üha vähem leidub: suuri ja rahulikke alasid, kus pesitseda, toituda ja rändel peatuda.

Vesineitsikud on fotograafide tähelepanu alati köitnud

Maakimalaste pere elab vaid ühe suve. Erinevalt meemesilastest, kelle ema ja tuhanded töölised talvituvad koos, elavad kimalastel talve üle ainult sügisel paaritunud noored emased. Kevadel alustab iga ema üksinda – otsib pesapaiga, muneb ning kasvatab üles esimesed töölised. Suve lõpuks sünnivad uued emased ja isased, vana ema koos töölistega sureb ning kogu ring algab järgmisel kevadel uuesti. Kimalased taluvad meemesilastest paremini jahedust ja suudavad lennulihaseid väristades end üles soojendada, mistõttu on nad tähtsad tolmeldajad ka külmadel kevadpäevadel.

Hommik Emajõel

Üks taim kahes maailmas – lehed vee all, õied õhus

Kaasik Põhja-Kõrvemaa LKA raba serval. Liigniiske ja hapnikuvaene pinnas muudab puude elu keeruliseks. Kaskede juured jäävad madalaks, kasv on aeglane ning pehme turbane pinnas annab puude raskuse ja tuule mõjul järele. Aastate jooksul vajuvad tüved kord ühele, kord teisele poole, kuid kasvavad valguse poole edasi ja korrigeerivad pidevalt oma suunda. Oma osa annavad lumi, tuul ja võitlus vähese valguse pärast. Nii sünnibki rabaserva iseloomulik jändrik mets, kus iga kõver tüvi jutustab oma kasvamise lugu.

See vitsamõõtu mänd võib olla aukartustäratavalt palju jaanipäevi näinud siin Harakara rabas, Põhja-Kõrvemaal. Raba happelises, toitainetevaeses ja pidevalt märjas turbapinnases kasvavad männid erakordselt aeglaselt – aastane juurdekasv võib piirduda vaid mõne millimeetriga. Nii võib vaevalt inimesekõrgune ja käsivarrejämedune rabamänd olla üle saja aasta vana. Raba karmides oludes ei mõõdeta puu vanust tema suuruse järgi.

Harakajärv konna silmavaate kõrguselt imeilusal jaanipäeval

Raba ümbritseb kõrge luitevall. See on endine mererand, mille lained ja tuul tuhandeid aastaid tagasi kujundasid. Tänapäeval on raske uskuda, et seal, kus kasvavad mänd ja sookail, loksus kunagi meri

Taastatud puisniit Matsalu lahe kaldal

Pääsusaba (Papilio machaon). Eesti rahvusliblikas aastast 2018, suurim päevaliblikas ja ainus ratsurlane Eestis

Salevere Silmaallikas voolab välja muistse merepanga jalamilt. Rahvapärimuse järgi ravis selle vesi haigeid silmi ning allikas oli ka ohvripaik. Usuti koguni, et allikas ei kuiva kunagi, sest Salumäe sees peituvat järv. 1939. aastal üles kirjutatud pärimus teab veel rääkida, et nääriööl andvat allikas poole tunni vältel vee asemel viina. Kogu sellele loole lisab mõõtme teadmine, et 5000–6000 aastat tagasi murdusid siinsamas vastu kallast Litoriinamere lained.

Salevere Salumägi – kaks maailma ühe panga serval. Ülal laiub päikeseline ja õhukese mullakihiga loopealne, mõni samm allpool aga niiske ja varjuline salumets. Neid lahutab muistne merepank, mille kujundasid tuhandeid aastaid tagasi Litoriinamere lained, kui Salumägi oli veel saar. Lubjarikas pinnas ja järsk muutus kuivast valgusküllasest alast niiskeks metsaks on loonud siia erakordselt liigirikka paiga – mõnekümne sammuga võib liikuda peaaegu ühest loodusmaailmast teise.

Harilik nurmenukk ehk taevavõti. Eesti rahvas on sellele kevadlillele andnud üle kahesaja nime – väidetavalt rohkem kui ühelegi teisele meie taimele. Üks ilusamaid on taevavõti. Vana pärimuse järgi pillanud püha Peetrus oma kuldsed taevavõtmed maa peale ning sinna, kuhu võtmekimp kukkus, tärkasid kollased nurmenukud. Ilu kõrval hinnati ka nende ravijõudu: nurmenukuõitest keedetud teed kasutati muu hulgas köha ja külmetuse vastu ning ühes vanas üleskirjutuses nimetatakse taime lihtsalt „suureks arstirohuks“.

Võilill – sõjaaja kohvipuu. Ajal, mil päris kohvi nappis või seda polnud üldse saada, osati abi leida kõige tavalisemast umbrohust. Eesti pärimuses on säilinud teade, et sõja ajal valmistati Narvas võilillejuurtest kohvi – juured puhastati, pruunistati ja jahvatati sarnaselt sigurile. Mujal segati võilillejuurele juurde ka röstitud tammetõrusid. Nii võis üks kõige tavalisem õuemuru taim raskel ajal anda midagi, mis vähemalt meenutas hommikust tassitäit kohvi.

2000. aastal valiti hall käpp Läänemaa sümboltaimeks. Valik sobib hästi maakonna loodusega – lubjarikastel niitudel, puisniitudel ja loopealsetel tunneb see kaitsealune orhidee end eriti koduselt ning Eestis ongi ta tavalisem just lääneosas. 2014. aastal sai hall käpp veel teisegi tiitli, kui ta valiti Eesti aasta orhideeks.

Pildistatud tormisel novembriööl läbi õhukeste pilvede

Puhkab jalga ja tiiba. Harilik vesikiil on kiire ja visa lendaja, kuid ka kõige osavam õhukütt peab vahel aja maha võtma. Kõrre otsas puhkamine annab võimaluse nii tiibadele kui lennulihastele puhkust ning hea vaatepunkt laseb samal ajal ümbrusel silma peal hoida.

Niiskel turbapinnasel on sügavamates kihtides vähe hapnikku, mistõttu puu juured ei tungi kuigi sügavale, vaid levivad laialt maapinna lähedal ja võivad moodustada tüve ümber võimsaid tugijuuri. Pildil nähtavad paljastunud juured võivad aga jutustada veel pikema loo. Turbatootmise ja kuivendamise mõjul langeb veetase, turvas kuivab, tõmbub kokku ja hakkab õhu käes lagunema. Nii võib maapind aastate jooksul märgatavalt vajuda. Juured ei pruukinud seega algselt üldse nii kõrgel paljalt olla – kunagine turbapind võis ulatuda neist palju kõrgemale. Puu on jäänud otsekui vana kõrgusmärgina näitama, kus maapind kunagi asus.

Pahk ehk vohand koosneb puu enda puidust, kuid selle sees ei kulge kiud ja aastarõngad tavapäraselt sirgelt. Kasvukude on aastate jooksul pidanud arenema ümber arvukate uinunud pungade ja häiritud kasvukeskuste, mistõttu kujuneb puidus keeruline laineline, sõlmeline ja pööriseline muster. Just see ebakorrapärane struktuur teeb pahapuidu tislerite ja treialite jaoks hinnatud ning sageli väga efektseks materjaliks.

Detsembri keskpaik pöögimetsas. Nagu näha, ei kavatse langenud lehed niipea lagunemismärki anda. Need on sitked, sisaldavad rohkesti raskesti lagunevaid ühendeid ning jahedal aastaajal aeglustub ka seente ja mullaorganismide tegevus. Nii kuhjub metsa alla paks lehekiht, mis laguneb märksa aeglasemalt kui paljude teiste lehtpuude lehed. Alusmets on pöögimetsas sageli hõre ka teisel põhjusel: suvel moodustavad pöökide tihedad võrad nii sügava varju, et maapinnale jõuab väga vähe valgust. Paks lehevaip raskendab omakorda seemnete idanemist ja väikeste taimede kasvamist. Tulemuseks ongi iseloomulik pöögimets – kõrged sirged tüved, avar vaade puude vahel ja maapinnal peamiselt pruun lehevaip.

Eichhalli loodusreservaadi äärealal pöögimets. Reservaadis on ka 400 aastane tammik, mis on kunagi ikkagi inimese kaasabil istutatud ülikute jahialadeks, kuid seekord mina sinna ei jõudnud

Pöögipuit on tugev, kõva ja ühtlase struktuuriga, kuid samas hästi töödeldav. Eriti hästi allub see aurutamise järel painutamisele – just seepärast sai pöögist klassikaliste painutatud seljatoe ja jalgadega toolide lemmikmaterjal. Seda kasutatakse mööblis, parketis, trepiastmetes, tööriistavartes ja treimistöödel. Õues peab pöök aga halvasti vastu: niiskuse käes hakkab kaitsmata puit üsna kiiresti lagunema. Küttepuuna on ta seevastu hinnatud, sest tihe puit annab palju soojust ja põleb ühtlaselt.

Doonau Wörthi lähistel Saksamaal. Lai jõgi jätab kaugelt rahuliku mulje, kuid põhivool liigub üllatavalt kiiresti – Baierimaa Doonaul võib voolukiirus ulatuda umbes 1–2 meetrini sekundis. See tähendab 3,5–7 km tunnis, mis on suure jõe kohta juba jõuline tempo ning võrreldav Reini kiiremate tavaliste lõikudega.

Põllumaad Baleaari mere rannikualadel

Kataloonias on samuti kui mujal Hispaanias vaade silmapiirini avatud, vaatamist segavat metsa peaaegu ei kohta. Pildil Püreneede eelmäestik

Hispaania on oma loodusvaadete poolest küll üks omanäolisemaid kogu Euroopas. Ibeeria mäestik tuleb Madriidist Zaragozasse sõites ületada

2. juunil ei ole mäetippudes kogu lumi jõudnud ära sulada, kuigi Tiroolis pole Alpide kõrgeimad mäed

Baierimaal vahetult enne Saksamaa lõunapiiri avaneb juba vaade Alpi mäestikule. Sinnapoole sõites tundub, justkui tõuseks silme all maa seest üles need gigansete mõõtmetega kivihiiglased. Sadakond kilomeetrit eemal Innsbruckis avastad end nende mägede keskel

Maastik peale äikest. Linzist põhja poole tõuseb maastik Doonau orust lainjaks Mühlvierteli kõrgustikuks. Mühlviertel kuulub vanasse Böömi massiivi graniidi- ja gneissialasse, mistõttu erineb selle maastik selgelt lõuna pool algavast Alpide eelmaast. Ümarad metsased künkad, põllud ja sügavamad orud annavad piirkonnale rahuliku, kuid väga vaheldusrikka ilme.

Purrekari neem – Mandri-Eesti põhjapoolseim tipp – aasta kõige pikema päeva, jaanipäeva, viimasel hetkel.

Mustikamets, mille ilu ja puhast, avarat ilmet pole ma mujal Euroopas kohanud.

Hiidämblik on üks suurimaid ämblikke, kes Eestis ka elab. Võrgust ehitab ta "maja", kus oma järglasi kasvatab. Saagi püüdmiseks ta võrku ei vaja

Augustikuu marutuul muutis pildistamise parajaks katsumuseks – kuuseoks rappus ja tuul räsis ka objektiivi. Ometi ei raatsinud ma edasi minna, sest väikese kannikesetäpiku visadus kõikuvast oksast kinni hoida oli lihtsalt muljetavaldav.

Paljakka järve õhtune vaikus pole päris tühi – tähelepanelik vaataja märkab roostiku serval laululuikede tumedaid siluette.

Teekond maailma lõppu. Veebruari lõpus on polaaröö küll möödas, kuid päev ikka üürike. Ümberringi laiub Lapimaa peaaegu mõõtmatu avarus – kümnete kilomeetrite kaupa metsa, lund ja vaikust, sageli ilma ühegi maja või inimeseta. Just selles tühjuses tundub napp talvevalgus veel väärtuslikum.

Polaaröö jääb siiski pildistamise kohast mõned sajad kilomeetrit veel põhja poole Lapimaale, ometi on lühike päev ja üldine hämarus lummava salapärase enesetunde tekkimiseks ka siin piisavad

Virmalised - see pole taevas peegelduv valgus, vaid päris valgus, mis sünnib Maa atmosfääris. Päikeselt saabuvad laetud osakesed juhitakse Maa magnetvälja jõujooni mööda polaaralade kohale, kus nad põrkuvad atmosfääri aatomite ja molekulidega ning annavad neile energiat. Kui ergastatud osakesed energia taas loovutavad, kiirgub see valgusena. Kõige tavalisem roheline värvus pärineb hapnikuaatomitest umbes 100–150 kilomeetri kõrgusel. Virmaliste „kardinad“ ja kaared järgivad suuresti Maa magnetvälja nähtamatuid jõujooni.

Virmaliste värvid. Kõige tavalisem roheline sünnib siis, kui Päikeselt saabuvad osakesed ergastavad umbes 100–150 kilomeetri kõrgusel hapnikuaatomeid. Kõrgemal, hõredamas atmosfääris võib sama hapnik kiirata punast valgust, madalamal lisavad lämmastiku molekulid siniseid ja violetseid toone. Nende valguste segunemisel tekivad roosad ja purpursed varjundid. Kaamera suudab nõrku värve koguda palju paremini kui inimese silm, mistõttu võib virmaliste värvipalett fotol olla märksa rikkalikum kui palja silmaga vaadates.

Virmaliste pildistamine nõuab rohkem kannatust kui kiirust. Tookord ootasin Arjeplogis mitu tundi ligi 28-kraadises pakases peaaegu muutumatu taeva all. Siis, üsna ootamatult, läks kõik mõne minutiga liikuma – rohelised sambad kerkisid, värvid tugevnesid ja taevas muutus umbes veerandtunniks täielikuks valgusšõuks. Sama kiiresti kui see algas, saabus jälle vaikus. Virmaliste puhul võibki suurem osa õhtust mööduda külmas oodates ning parimad kaadrid sündida vaid mõne lühikese minuti jooksul.

Ühes taevas, täiesti erinevates kaugustes. Tähtede valgus on meieni rännanud aastaid, mõnel juhul sadu või tuhandeid aastaid, kuid nende ees helendavad virmalised sünnivad vaid umbes 100–300 kilomeetri kõrgusel Maa atmosfääris. Virmaliste hõre valguskardin on piisavalt läbipaistev, et tähed paistavad sellest läbi – nii kohtuvad ühel fotol kosmose kaugus ja meie enda atmosfääri valgusmäng.

Karge augustihommikune päikesetõus paljastab ämblike öise loomistöö – õrnad võrgud helgivad puude vahel nagu hommikusse riputatud pits.

Porvarinlahe laid Matosaari

Admiral ja päevapaabusilm Prantsuse restoranis. Laud on ühine, menüü samuti ning budleja pakub rikkalikku buffet’d. Prantsuse restoranile kohaselt on portsjonid elegantsed, teenindus laitmatu ja arvet ei esitata.

Juur-punnpea on väike, kuid üllatavalt võimas lendaja. Jässaka keha taga peituvad tugevad tiivalihased ning lendu tõustes sööstab ta minema nii kiiresti, et silm võib ta hetkega kaotada. Punnpeadele on iseloomulik ka omapärane puhkeasend: tagatiibu hoitakse sageli peaaegu rõhtsalt, eestiibu aga nende kohal viltu püsti. Ka tundlad erinevad paljudest teistest päevaliblikatest – nende nuiakujulised tipud lõpevad väikese tahapoole pöördunud konksuga.

Ranna-loigukiil on keskmise suurusega kiil, keda kohtab sageli soojade ja madalate seisuvete ääres, kuid valmikud võivad liikuda veekogudest üsna kaugele. Isased muutuvad vananedes punakaks, emased jäävad enamasti kollakaspruuniks. Ranna-loigukiil on osav õhukütt, kes püüab lennult sääski, kärbseid ja teisi väikseid putukaid. Ta kuulub hilise lennuajaga kiilide hulka ning soojal sügisel võib teda näha veel oktoobris ja isegi novembris. Eestis on ranna-loigukiil olnud iseloomulik eelkõige saartele ja läänerannikule, kuid soojalembese liigina on ta viimastel aastakümnetel levinud ka sisemaale.

Sügis-tondihobu on üks hilisema lennuajaga kiile, keda võib kohata veel siis, kui suvi juba sügisele teed annab. Isase tumedat tagakeha katavad silmatorkavad helesinised laigupaarid, mis lennul jätavad mulje sinistest triipudest. Osava ja kiire lendajana veedab ta palju aega õhus, püüdes lennult sääski, kärbseid ja teisi väiksemaid putukaid. Liik on laialt levinud nii Eestis kui ka suuremas osas Euroopast.

Kiili pea külgedel troonivad hiiglaslikud liitsilmad, millest kumbki koosneb kümnetest tuhandetest tillukestest osasilmadest. Tondihobudel puutuvad silmad pealael ulatuslikult kokku ning annavad peaaegu 360-kraadise vaatevälja. Eriti hästi märkavad nad liikumist – saaki jälitades ei lenda kiil sellele lihtsalt järele, vaid hindab selle liikumissuunda ja valib lõikekursi, et putukas õhus kinni püüda. Kiilid näevad ka ultraviolettvalgust ning nende värvinägemine kuulub putukate maailma keerukamate hulka.

Harilik tondihobu on Euroopa üks suuremaid kiile, kelle pika musta tagakeha kollased vöödid muudavad ta kergesti äratuntavaks. Ta on eelkõige puhaste, hapnikurikaste ojade ja väikeste vooluveekogude asukas. Emane muneb vette lennult, puudutades pika munetiga korduvalt veekogu põhja, vastsed aga veedavad põhjamudas varitsedes mitu aastat. Valmik on võimas õhukütt, kelle saagiks langevad kärbsed, sääsed ja teised lendavad putukad.

Juunikuine äike Ulmi linna lähedal Doonau kaldal sai pildile tavalise hübriidkaameraga manuaalsel võttel

Rimini rand Aadria mere ääres peale päikeseloojangut septembri lõpul

Juulis 2019. aastal piinas Euroopat kuumalaine. Pildil hetk, kui õhk oli veel 38 kraadi, päevane 41 kraadi oli kõik elusolendid ära kurnanud. Ka Veluwemeeri järv ei pakkunud suurt leevendust, sest madal vesi küündis kehatemperatuuri lähedale

Putukate perepidu. Suur-salekooridele on sarikalise õisik tõeline seltskonnaelu kese: siin süüakse, kohtutakse ja üsna veendunult tehakse ka järgmise põlvkonna plaane.

Hispaania teetigu (Arion vulgaris) on väga suure sigimisvõimega invasiivne võõrliik, kes jõudis Rootsi juba 1975. aastal ning Eestis registreeriti esimesed leiud 2008. aastal. Ta on hermafrodiit – paaritumise järel võivad muneda mõlemad isendid ning üks tigu võib hooaja jooksul anda sadu järglasi. Munad ja noored teod levivad kergesti koos istikute, mulla ja kompostiga. Hispaania teetigu sööb nii elavaid kui kõdunevaid taimi, seeni ja loomseid jäänuseid ning vahel ka surnud liigikaaslasi. Väheste looduslike vaenlaste ja suure sigimisvõime tõttu võib ta sobivas elupaigas kiiresti massiliseks muutuda.

Paremal suurel kivil tervitab algavat päeva kalakajakas kahe tibuga

Taamal pisikese saare vasakpoolsema männi ladvas on kalakotka pesa, viimaseid päevi käib kohusetundlik haudumine.

Borasjön (Bora järv) juunikuus varahommikul

Minu isiklik lemmik putukate maailmas on violetne puumesilane. Ta on mesilastest suurim Euroopas, suuremad isendid võivad ulatuda ligi 3 cm-ni. Samas kõige rahumeelsem. Nende toimetused on suursugused ja võimsad. Olen neid kohanud ka Austrias ja Poolas

Sinitiib-tirtsu (Oedipoda caerulescens) tagumine (suurem) tiivapaar, selg ja tagumised jalad on sinised. Kui ta hüppab ja lühikese lennu teeb, on sinine värv päikeses sillerdav välgatus. Kahjuks seda hetke pildile püüda ei õnnestunud. Maas toimetades on kaitsevärv nii suurepärane, et kivide vahel teda märgata on väga raske. Mina kohtasin teda Prantsusmaal, kuid Eestis on ta ka juba muutumas üsna tavaliseks.

Vee pind on talle otsekui nähtamatu põrand. Vett hülgavate karvakestega jalad ei murra pindkilet ning keskmiste jalgade tugevate tõugetega liugleb putukas mööda veepinda, tagajalad toimivad tüürina. Esijalad jäävad vabaks saagi haaramiseks – veepinnale kukkunud väikeste putukate võnked annavad liuskurile kiiresti teada, kus järgmine suutäis ootab. Ka pildil lendav sääsk võiks vabalt tema menüüsse kuuluda, kui ainult maandumiseks vale koha valib.

Umbes 140 kilomeetri pikkune jõgi saab alguse Tolkeni järvest, voolab läbi Boråsi ning suubub lõpuks Kattegatti.

Karpaatide kõrgeim mäestik on pindalalt üllatavalt väike, kuid järsud graniidist tipud, sügavad orud ja mägijärved annavad sellele ehtsa kõrgmäestiku ilme. Tatrate kõrgeim tipp Gerlachovský štít ulatub 2655 meetrini ja on kogu Karpaatide kõrgeim punkt.

Pildil olev umbes 30-sentimeetrine tüvi pole kopra jaoks sugugi piir – Poolas on uuringutes dokumenteeritud üle 55 cm läbimõõduga langetatud puid, üksikjuhtudel isegi umbes 60 cm. Enamasti valib kobras siiski peenemad puud, sest nende langetamine nõuab vähem energiat. Taga paistva tammi rajamisega muudab ta aga palju enamat kui üksikuid puid: veetase tõuseb, mets ujutatakse üle ja senisest kuivemast alast võib kujuneda terve uus märgala.