Isaslind jahil. Väsimatult ja kaua võib see suursugune tapja lennata madalal mõne põllu või niidetud heinamaa kohal saaki otsides, vahel teeb ümber sama põllu mitmeid ringe. Võrtsjärve roostikud on väga sobilikud pesa rajamiseks

Poegade toitmise aeg on möödas, nüüd saab isaslind oma saaki ise nautida

Isaslind

Emaslind toimetab saagi kallal

Emaslind jahil. Emane on isasest märksa suurem

Hirmuäratavad küünsed, millega saaki haarata

Isaslind. Soo-loorkull on meie röövlindude hulgas üks kaunimaid

Isaslind jahil

Isaslind

Minu jaoks seni ainukohtumine emaslinnuga. Isaslinnuga võrreldes jääb üsna hirmuäratav mulje

Väike-konnakotkas on Eestis pesitsevatest kotkaliikidest kõige arvukam

Järvamaal õnnestus läbisõidul ühel päeval lausa kolmel korral silmata väike-konnakotkast

Saagi otsingul

Väike-konnakotkad vajavad pesitsemiseks vana, keskmiselt ligi 80-aastast metsa, ja tugevaid puid, kuhu oma pesa rajada. Raiesurve sellistele metsadele on üha kasvanud ning kotkale sobilike pesapuude kvaliteet langenud.Häiringute vähendamiseks on väike-konnakotka pesa ümber vähemalt 100 m raadiusega kaitsetsoon, kus inimeste viibimine on keelatud ajavahemikul 15. märts kuni 31. august, kuid on leitud, et ka 300 m kaugusel pesast toimuv raie omab negatiivset mõju väike-konnakotka pesitsusedukusele.

Õnneks on Tartumaal veel vanu metsi alles, et maakodu lähedal võib konnakotkaid kohata

Käib jaht

Kellegi elu lõpeb siin

Ka tugevad võivad ehmuda ootamatu varju peale. Seekord pani hallrästas kotka võpatama

Konnakotkas konnaga

Suur-konnakotkas kuulub Eesti kõige haruldasemate ja enim kaitset vajavate linnuliikide hulka. Ka globaalselt kuulub ta ohustatud liikide hulka. Oma sugulasele väike-konnakotkale on ta aga visuaalselt nii sarnane, et teda pelgalt lennupildi või fotode järgi ei soovi isegi paljud kogenud ornitoloogid määrata. Seega jääb siin lehel määramisõigus fotograafile ning kuna see lind oli nii suur ja paljud tunnused viitavad suur-konnakotkale, siis pildil olev lind võib olla tõenäoliselt suur-konnakotkas või hübriid. Kuna Eestis pesitseb neid 5-10 paari, siis on kohtumisvõimalus imetilluke ja ma loen selle päeva eriliseks, kui seda lindu pildistasin.

Sama lind, kes eelmisel pildil

Eestis kohtasin kalakotkast ikka lapsepõlvest armsaks saanud Võrtsjärve ääres. Seekord oli ka elamus seda pilku nähes kõige suurem

Kalakotka rahvapärased nimetused on valgekotkas, sääsk, sääskas, kalasääskas, sääskkull.

Kahjuks ei ole minul õnnestunud sellele Eestis esimesse kaitsekategooriasse kuuluvale röövlinnule lähemale pääseda. Küll aga olen kaugemalt saanud tema toimetusi jälgida Prantsusmaal, Rootsis ja ka meie armsal Emajõel

Kuigi tema leviala on väga suur ja ta pesitseb lausa 5 mandril, on hinnanguliselt kokku neid maailmas ainult pool miljonit

Eesti kõige võimsam röövlind. Tiibade siruulatus võib küündida 2 meetri ja 40 sentimeetrini. Üks kõige põnevamaid linde ka minu jaoks, kindlasti tema suursugusus ja kättesaamatus on põhjused, mis pildi saamise nii ahvatlevaks teevad. Aga mitte ainult, lihtsalt teda jälgida on lausa taevalik kogemus

Sabasuled muutuvad valgeks 5. eluaastaks, samuti muutuvad heledaks nokk ja pea. Täiskasvanud lind kaalub 4-6 kg

Täiskasvanud kotkas varitsemas. Eestis on hinnanguliselt umbes 300 pari kotkaid, nende arvukus on tasapisi hakanud tõusma tänu looduskaitsjate ja teadlaste püüdlustele

Noored linnud Võrtsjärve ääres varitsemas. Suurusest võib ettekujutuse saada vaadates vasemal posti otsas istuvat hatrakat

Tähelepanelik vaataja kindlasti leiab varitseva kotkapilgu tõusva päikese kumas

Väljalend. Väiksemad linnud (ka kajakad) põgenesid kabuhirmus, kui kotka tiivapaar nähtavale ilmus

Noorlind seirelennul

Noorlind ülelennul

Noorlind on tumeda noka ja kirju sulestikuga

Noorlind märkas võimalikku saaki

Merikotkas varitsemas Emajõe ääres. Peegelsiledast veest on hõlpsam kala märgata

Enne tormi

Euroopas üks kauneimaid röövlinde, Eestis on ta kahjuks eksikülaline

Osa Eestis 2016 ja 2017 aastatel nähtud (pesitsenud) puna-harksabadest osutusid hoopis puna-harksaba ja must-harksaba hübriidideks

Värvid lausa sunnivad peatuma ja vaatama

Erinevalt enamusest röövlindudest on saba kogu aeg aktiivselt töös

Plastiline ja "laisavõitu", kuid osav lend lummab vaatajat

Suursugune lind on Eestis väga haruldane pesitseja ja kantud punasese raamatusse kui eriti ohustatud liik

Pesitseb veekogude läheduses, kuna osa toidust moodustavad kalad. Skandinaavias ja Briti saartel ei esine must-harksaba üldse

Pildil olev noorlind on minu kaamera ette sattunud Tartumaal Võrtsjärve lähistel. Algul jäin määramisega hätta, kuna mul ei tulnud pähegi, et võiksin teda Eestis kohata. See jäi ka ainukeseks korraks

Panin siis veel ühe pildi sellest kaugest külalisest 2021. aasta juuni alguses

Saksamaal kohtab lindu ka veekogudest eemal, kui on ligipääs jäätmetele, mis inimesest üle jääb

Linnupaar aprillikuus Prantsusmaal suurima järve (talvekuudel) Lac de Grand-Lieu ääres

Varitsuseks järve kaldal on raagus puud kõige sobivamad

Kahjuks on mul stepiviust ainult väga kõrgel lendava linnu pilt, mille kvaliteedist ei tahaks ma rääkida. Küll aga räägiks sellest, et tema lähimad pesitsuspaigad asuvad Bulgaarias ja Lõuna-Venemaal. Eestis kuulub Stepiviu linnuharulduste nimekirja ja on kohatud vaid üksikutel kordadel

Herilaseviu rändetee on väga pikk. Registreeritud on 5000km pikkune peatuseta noore herilaseviu lend 2002. aastal. Pesitseb lind Euroopas, talvitub Lõuna-Aafrikas. Nende territooriumite vahele jääb "tükk tühja maad"

Lennul herilast märganud jälitab viu putukat pesani. Enne herilase söömist on lind võimeline putukalt astla eemaldama

Kuna herilased üritavad röövlindu, kes nende pesa rüüstab, nõelata, on herilaseviudele arenenud silmade kaitseks tugev peast eemalehoidvate jäikade sulgede kogum

Taliviu esineb Eestis läbirändel ja talvitumas. Pesitseb enamasti meist põhjapool.

Karvasjalg-viu on oma sugulasest hiireviust pisut suurem röövlind. Pildil käib hiirejaht

Hiireviu on Eestis (ka Euroopas) kõige enam kohatav röövlind. Vaade lennul ülapoolelt, mida me enamasti ei näe

"Rebasekraega" hiireviu pole just igapäevane, kuid liigi sulestik varieerub valgest tumepruunini ja on väga erineva välimusega linde

Hiireviu hele ja tume sulestik

Pole olemas külma ilma, on vale riietus. See hiirte hirm on otsustanud talveks Eestisse jääda.

Noorlind maandus kuuse tippu ja latv torkas talle tagumikku. Pusis üsna tükk aega, enne kui end vabaks sai ja siis vaatas ehmunult ringi, nagu tahaks veenduda, et ega keegi ometi ei näinud. Piinlik...

Varakult märtsis saabunud lind lumesajus põldu revideerimas

Seekord lendab küünte vahel pessa ka mutt

Saaki haaramas

Minu üks esimesi fotosid hiireviust

Kõhutäis olemas!

Veebruari õhtupäikeses

Linnu lennuosavust on nauditav vaadelda just okste vahel manööverdamisel

Käes on september. Ka sel noorel viul seisab ees valik - kas lennata talveks parematele jahimaadele või jääda talvituma. Eestisse jääb talveks 500-3000 hiireviud

No comments

Hiirejaht

Varitsuspost tänavavalgustuslambil

Armsa välimuse taga peitub üsna agressiivne kiskja. Pesitsemisajal on pesa lähedusse ohtlik sattuda ka inimesel, kaitseks võib ta rünnata

Päeval händkakk puhkab nagu enamus kakulisi. Öösel peab jahti, võib saagiks murda isegi tedre-suuruse llinnu

Oma nime on händkakk saanud oma pika saba järgi. Eesti keeles on händkakku varem kutsutud ka uurali kakuks ja uraali kakuks, samuti pikksaba-kakuks.

Rabapistrik toitub keskmise suurusega lindudest, keda ta püüab õhust. Teadaolevalt on ta kiireim elusolend kogu loomariigis (suurim mõõdetud sööstukiirus 389 km/h). Ta kuulub Eestis I kategooria looduskaitse all olevate liikide hulka. Viimastel aastakümnetel on Eestis kohatud suvepoolaastal vaid üksikuid isendeid. Möödunud sajandi keskpaigas pesitses rabapistrik Läänemaal asuvas Marimetsa rabas, kuid käesoleval sajandil ei ole tema pesitsemist õnnestunud tõestada

Doonau kaldad on väga sobivad lõopistrikule pesitsemiseks

Doonau lamminiidu kohal. Lõopistrikku on Lääne-Euroopas kasutatud jahikullina, näiteks põldvuttide ja rästaste tabamiseks – inglased ja prantslased kutsuvadki seda kulli «harrastuspistrikuks»

Võrtsjärve kaldal. Kevadkuudel söövad lõopistrikud põhiliselt putukaid, neid nii õhust püüdes kui ka maapinnal kõndides. Õhust püütud ohver süüakse lennul, kusjuures enne allaneelamist rebitakse kiilidelt ja suurematelt liblikatelt tiivad. Linde püütakse sööstlennul. Lõopistrik suudab tabada isegi piiritajaid ja pääsukesi, aeglasema lennuga värvulistest rääkimata. Ka nahkhiired kuuluvad menüüsse

Emaslind. Tuuletallaja eriti osav pesaehitaja ei ole, mistõttu ta kasutab teiste lindude, eelkõige aga vareste mahajäetud pesi. Samas aga peab see pesa olema ka õhust raskesti nähtav, kuna tuuletallaja peab oma väiksuse tõttu peaaegu igat suuremat röövlindu pelgama. Ronivate röövlitega tuleb lind kergemini toime.

Pistrikutest kõige "nähtavam", sest saaki märgates jääb õhus kohapeale raplema.

Isaslind õhtul tänavavalgustuslambil

Emaslind varitsuslennul

Peenike puulatv peatumiseks valitakse oskuslikult, et läbipaine õige tekiks

Isaslind ümbrust jälgimas

Kiirete tiivaliigutuste abil võib tuuletallaja püsida õhus peaaegu paigal (rappelend) ning saaki, hiirt või sisalikku märgates sööstab ta kiiresti nende suunas.

Veebruari keskpaik, külm ja tuuline ilm. Jahipidamine on raske ja tähtis, kuldnoka suurune kakk ei lasknud end häirida kahejalgsel, kes teda pikka aega pika toruga sihtis

Hetkekski ei tohi tähelepanu hajuda, pisemgi liikumine võib tähendada uut kõhutäit, mis tagab ellujäämise

Järjekordne hiirekütt

Kakutibu tutvub maailmaga

Saak käes, nüüd on vaja see veel tükeldada et saaks tibule anda

Uue kõhutäie ootamine võib kesta tunde. Igav ja nukravõitu tillukesele tibule

Pesa koristamine on üks tüütus, alailma jääb midagi noka külge

Veel 19. sajandil oli kodukakk Eestis haruldane lind. Soomes pesitses kodukakk esmakordselt 19. saj. viimasel veerandil. Eelistab kultuurmaastikke ja seetõttu loob pesa asustatud paikade lähedusse (ka pesakasti). Pildil olev kakk elab Tartu linnas suure liiklusega ristmiku vahetus läheduses.

Kui kakutibul oleks väikesed sarved, võiks arvata, et vanakurat ise on pea õõnsusest välja pistnud

Kodukakk sigib vara, alustades sellega juba veebruari lõpul ja märtsi algul, muneb peamiselt aprilli algul. Kurnas on 2–4 valget muna, mida emaslind haub 28–30 päeva. Pojad hakkavad lendama 30–35 päeva vanuselt, aga pesast väljuvad nad juba varem, kui nad on alles pooleldi udusulestikus.

Pole kaunimat kingitust sünnipäeva hommikul enne koitu jalutama minnes, kui kohtuda looduses kellegi erilisega . Tänavu oktoobris viis saatus mind ühes Tartu linna pargis kokku äsja oma päevasesse puhkepaika naasnud kodukakuga. Jäi üle vaid rõõmustada, et linnu ulualune nii avalikus ja rahvarohkes kohas siiski juhuslike möödujate eest varjus on ja et ta end ümber toimuvast häirida ei lase.

Soorätsu Eestis väga sageli ei kohta. Hinnanguliselt pesitseb neid meil vaid 10-50 paari.

Kui kakupoegadel on õhtusöök kindlustatud, siis hiireperekonna saatus on küll hetkel teadmata...

Lõpuks õnnestus mul kaadrisse püüda ka varjulise eluviisiga kanakull. See lind ongi süüdi selles, et inimesed ekslikult Hiireviusid hävitasid arvates, et nemad nende kanu murravad. Jänes võib olla emasele Kanakullile jõukohane saak küll, kuid vaataja lohutuseks võin öelda, et seekord noorlind loobus, ilmselt pidas saaki liiga suureks

Noor kanakull on oksal hästi maskeerunud

Märkamatult puuvõras

Noor kanakull õhtul viimaseid päikesekiiri imetlemas.

Põhja-Soome paksus metsas augustikuu hilisõhtul lendas ärevalt ja valjult häälitsedes metsast välja noor raudkull, tiirutas paar korda ümber minu puude vahel ja lõpuks istus oksale mind jälgima, kes ma selline olen ja kas ohtu endast kujutan. Sellisena meenutas ta mulle manitsevat õpetajat

Raudkullid nõupidamisel enne päikesetõusu

Emane raudkull peale päikeseloojangut. Tähelepanelikult peab ta silmas mõnikümmend meetrit eemal istuvat konkurenti - kanakulli noorukit

Märtsikuu õhtuhämaras Rheini mäestikus ühes pimedas kuusikus lendas minu eest läbi ja istus korra oksale väiksem röövlind. Väga osav lendaja tihedas kuivanud kuuseokste rägastikus. Jõudsin vaid suunata kaamera ja vajutada ning läinud ta oligi. Paar aastat hiljem pilte sorteerides leidsin viletsa kaadri ja püüdsin seda kohendada - sai selgeks, et see oli isane raudkull.

Isase raudkulli augustiõhtune territooriumi ülevaatus toimus valjude hõigete saatel.

Raudkull on üsna varjatud eluviisiga lind, kes eelistab tegutseda videvikutundidel. Lindudel on tavaliselt üks kindel puu, mille otsas nad saagi enne söömist sulgedest paljaks kitkuvad. Tavaliselt on tegu eraldatud kohaga ja kuivanud puuga

Lindudest ehk kõige adrenaliini-küllasemad kohtumised inimestega ongi võibolla metsisekukkedel, kes ei pelga ka kõige suuremaid vastaseid kui territooriumi vaja kaitsta

Võimsust suudab metsis küll hästi eksponeerida

Õnneks sain enne rünnaku alla langemist siiski mõned meeldejäävad kaadrid. Fotoaparaadiks oli tookord veel väike objektiiviga "seebikarp", mida kasutan vaadete jäädvustamisel tänase päevani

Varahommikune jalutuskäik

"Maga-maga, kullake! Ma valvan su und."

Ema kutsub

Selle pere jalutuskäik lõppes kassi rünnakuga, kuid sel korral pääsesid kõik terve nahaga

Emaslind on ohu eest hästi varjunud

Tilluke püü ei oska veel nii hästi varjuda, kui tema vanemad

Tuisune ja külm talveilm ei sega kukke akrobaatilisi trikke tehes kase- ja pajupuudelt toidupoolist otsimist

Rõõm näha ka meie maakonna metsades uhkeid laanepüüsid

"See on minu maja!"

Isaslind käib vahepeal uurimas kui palju kannatab veel õõnestada

Vahetus. Pereisa saab korraks minna "metsakõrtsi" keha kinnitama ja nokka kastma

Kus metsa raiutakse...

Musträhniga lähemalt tutvumine nõuab omajagu õnne ja kindlasti kannatust. Väiksemgi liikumine sunnib kauni linnu kaugemale lendama

Juba kaugelt oli kuulda võimast hõiget, varjusin ja liikumatult ootama - tasus ära. Suur must tiivapaar liugles lähemale ja hakkas puutüvesid revideerima. Kuid hetkekski ei kaotanud ta valvsust, ümbruse ohutuse kontrollimiseks tegi töös paari-kolme sekundisi pause

Udus enne päikesetõusu juba vilgas ehitustöö käib

Pikk kleepuv keel on putukate kättesaamiseks hädavajalik

Meie metsade kõige suurem, kõige valjem ja kõige tublim rähn. Vähe sellest, et igal aastal raiub ta uue õõnsuse pesa jaoks, toksib ta vahel treeningu mõttes avausi puusse, mida teised linnud rõõmsasti ära saavad kasutada.

Paarilise leidmiseks tuleb rähnipapal metsas parasjagu "lärmi" teha ja kannatlikult oodata

Isaslind on oma uue kodu just valmis raiunud ja nüüd käib seda sagedasti kontrollimas, et keegi seda hõivama ei tuleks.

Noor roherähnitüdruk naudib hommikupäikest peale sulgede siblimist. Saksamaal on elutingimused Eestiga võrreldes paremad, roherähnid armastavad lehtpuuderikkaid segametsi ja kultuurmaastikke

Roherähn on Eestis jäänud üsna haruldaseks – hea, kui pesitseb veel mõnikümmend paari, ent veel kolmveerand sajandi eest oli ta siin üks tavalisemaid rähne. Nüüd kuulub ta teise kaitsekategooriasse kui kadumisohus liik.

Rõõm tõdeda, et hallrähn kuulub nende hulka, kelle arvukus on Eestis tasapisi tõusmas. Eelistab ta hõredamaid lehtmetsi ja pigem väikseid massiive, seetõttu on talle sobivaid elupaiku piisavalt. Pildile jäänud emaslind revideeris sügiseks tühjaks jäänud puuõõnsusi, kust leidis hulganisti putukaid ja ämblikke, kes ilmselt lootsid talve kuivas kohas mööda saata - aga võta näpust

Hallpea-rähni isaslinnu halli pead ilustab väike punane laik

Teolt tabatud kurja juur, kes õunad katki toksib ja seemnetega maiustab.

Aasta viimane jalutuskäik kaameraga metsas Alam-Pedja kaitsealal tõi kaasa kauaoodatud kohtumise. Kahjuks inimese tegevus ei soosi selle vahva rähni paljunemist ja seetõttu kohtame neid üha harvemini. Lummatult jälgisin emaslinnu toimetusi talvises metsas. Pikemalt soovitan lugeda loodusfotograaf Sven Začeki artiklit aadressil http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1367_1346.html

Meie metsade kõige suurema kirjurähni arvukus on inimese aktiivse metsamajanduse tagajärjel vähenenud (jälle üks liik). Uute metsade istutamine teda lähiperspektiivis ei aita, ta vajab elutegevuseks vanu ja surnud puid.

Graniitrahnusid katva sambliku seest võib nii mõndagi suhupistmiseks leida

Isaslind otsib söödavat. Ka Saksamaal on suur-kirjurähn kõige arvukam rähnide seas

Jaanuarikuus on Saksamaal rähnidel meil talvituvatest hõimlastest hõlpsam elu

Kogu veetlus eksponeeritud

Kaunil tuulevaiksel talvehommikul valitseb metsas uimastav vaikus. Vaikselt algav ja nõudlikumaks muutuv koputamine sunnib pead pöörama ja silma jääb värvikirev "müra" allikas.

Järgmine puu !

Kaasiku kaunistuseks emaslind

Emaslinnu argipäevatoimetused

Rähnitüdruk on juuli lõpuks kasvanud piisavalt suureks, et iseseisvalt toitu hankida

Äsja pesast väljunud linnupoeg õunapuu otsas vanemaid ootamas, kes ka peale pesast lahkumist veel poegi toidavad

See väikesekasvuline punapäine rähn on olnud veel käesoleva sajandi alguses eksikülaline Eestis, kuid nüüd on temast saanud Lõuna-Eesti lehtpuumetsades ja parkides väikese arvukusega pesitseja. Mina olen teda kohanud ka Tartu linnas, käesolev lind aga jäi kaadrisse Matsalu lahe ääres

Kasvult varblasesuurune Euraasia väikseim kirjurähn valju toksimiseheli ei tekita, aga pehkinud puusse õõnsuse meisterdamisega saab hakkama. Taas lind, kes vajab vanu ja surnud puid, mida meie metsades inimtegevuse tõttu aina vähemaks jääb

Väikese rähni üsna hääletu tegevus jäi pooleli kui musträhn saabus samale puule samuti toitu otsima

Kooreüraski hävitamisel oleks suuremast populatsioonist palju abi

Kõige väiksem ja kõige suurem kirjurähn. Seljamuster on aga just neil kõige sarnasem.

Väikseima kirjurähni suurusest annab aimu võrdlus pisikese porriga

Oodatud, kuid väheloodetud kohtumine, mis jällegi vedas mul suunurgad ülespoole - maakodu juures on veel üks tore linnuliik end sisse seadmas

Poos, mille järgi ilmselt lind on nime saanud

Paljud kindlasti ei teagi, et väänkael on ka rähniline. Aga peale välimuse on ka palju muud erinevat. Näiteks ei suuda ta püstisel puul püsida vaatamata rähnidega sarnastele varvastele. Ka pesaõõnsust ei raiu ta ise, vaid kasutab teiste vanu õõnsusi. Kuna ta aga saabub talvitumast hiljem, siistihti peab ta õõnsuse "vabastama" ehk siis mõne juba pesitsema asunud linnupere välja ajama. Lemmiktoit on sipelgad, seega kokkuvõttes on ta isegi pisut kahjulik lind metsale.

Puukoristaja on hõlpsasti ka kaugelt määratav linnuke oma silmapaistva kostüümi ja teravate häälitsustega

Pesaõõnsuses on kevadine sanitaarremont enne pesitsemist hädavajalik tegevus

Puukoristaja enamati liigub toitu otsides puukoort pidi allapoole. Suuremad palad purustab nokaga. Kinnihoidmiseks paigutab toidu pragudesse, et paremini purustada saaks. Talvel on taimetoiduline.

Aprillikuus on ka puukoristajal aega lihtsalt laulda

Ka puukoristaja ei ütle ära talvel inimese poolt pakutud lisatoidust

Lapsevanemad, kelle toimetustel õnnestus pilk peal hoida maakodu lähedal kogu kevade vältel. Samas puus olid ka värbkakkude ja vapsikute pesaõõnsused

Puukoristaja ja sügise värvid

Tavapärane "puu koristamine" suunaga ikka ülevalt alla

Porr liigub putukaid otsides puutüvel ülespoole. Pildil on näha ka putukas, kelle elu kestab veel murdosa sekundit...

Imeline rahvariide mustrit meenutav rüü

Aedporril on veidi määrdunum kõhuaalune sulestik ja lühem tagaküünis kui meie metsadest tuttaval porril. Siiski kindlam viis neid eristada on hääl.

Aedporr pesitseb meist lõunapool, lind pildil revideerib korgitamme koort

Paarislend

Kotka noorlind rongast "turvamehega". Kuna suure röövlinnu saagist võib midagi üle jääda või võib avaneda juhus näpata, on alatasa vareslastest saatjaid, kes hõlpsamalt kõhu täis loodavad saada

Ka loomade ja lindude hulgas leidub väärarenguid, mis olulisel määral elukvaliteeti ei mõjuta. Kaadrisse jäi "kullinokaga" ronk

Väikese poisina meeldis mulle Võrtsjärve ääres kodu-metsas matkida ronga häält ja alati ema ja isa imestuseks saabuski mõni must intelligentne tiivuline puulatvade kohale tiirlema ja vastu hõikama

Must värvus polegi nii must. Sarnaselt toimib ka paljude teiste lindude sulestik - päikesevalgus peegeldub erineva nurga alt sätendavate toonidena (näit. paabulind, safiir-kuldnokk jne.)

Koloonia kohal valitseb alati suur sagimine

Kuigi tundub, et neid musti vareseid on meil Eestis palju, on piirkondi, kus ta praktiliselt puudub. Pesitsusaegne arvukus on ainult 8-12 tuhat lindu ja talvel ainult umbes 300. Soomest, Rootsist ja Norrast künnivaresed peaaegu puuduvad

Meie oleme harjunud nägema hallvarest ja minnes üle piiri Lääne poole ei märkagi, kui hall vares muutub mustaks. Pikka aega käsitleti hallvarest ja mustvarest ühe liigi kahe alamliigina (Corvus corone cornix ja Corvus corone corone)

Varesed kimbutamas noort hiireviud

"Teiste lindude pojad ja munad on hallvarese meelistoit, aga oma pesa ei suuda ta temast tugevamate röövlindude eest alati puutumatuna hoida. Rongad teevad hõredamas puuvõras oleva varesepesa hõlpsalt tühjaks, kord aga vaatlesin, kuidas valge-toonekurg aiaserval kuuseladvas olnud varesepesa poegadest tühjendas, tõrjerünnakutest välja tegemata." Olav Renno

Sulgimise ajal näeb vares üsna õnnetu välja

Väga levinud on haraka vargakuulsus. See on andnud alust mitmeteks legendideks ja juttudeks. Võib kindel olla, et harakas inimese tagant varastatud läikivaid esemeid oma pessa ei tassi, aga koduloomade eest toidu ja inimese mahapandud seemnete varastamisega saab ta küll suurepäraselt hakkama

Harakas on kõigesööja. Võrreldes oma sugukonnakaaslastega on harakas kõige loomtoidulisem. Kõhtu lähevad putukad, teod, vihmaussid ja hiired. Rüüstatakse teiste lindude pesi, kus juuakse munad tühjaks ning süüakse pesapoegi ja noorlinde. Peamiselt kannatavad selle all rästad. Harakas sööb veel hea meelega toidujäänuseid ja raipeid. Sobib toiduks ka igasugune taimne toit alates seemnetest ja lõpetades marjadega

Nagu paljudele lindudele, on ka harakatele tähtis territoorium. Haraka ühiskonna võikski jaotada selle alusel kaheks. Ühed on „jõukad“ paarid, kel on oma territoorium, kus elada ja pesitseda. Teised on „kehvikud“. Need on tavaliselt suured noorlinnud, kel pole territooriumit

Kõige väiksem vareslane Euroopas, kuid kõige vilkam ja osavam lendaja. Äravahetamiseni sarnaste sugupooltega hakid on äärmiselt truud, kes valivad paarilise kogu eluks ning kasvatavad ühiselt poegi. Lisaks on nad väga nutikad linnud, kelle käitumist on palju uuritud. Nii et rohkem lugupidamist tüütu häälematerjaliga lindude suhtes palun!

Äsja pesast väljunud hakipoeg

Hakitibu on veel saamatu ja väga kaitsetu. Tema kohmakat põgenemiskatset ohu eest saadab vali katkematu ja ärev vanemate valjuhäälne manitsemine

Pähklirääk, pähkliraag, pähklikull ja pähkliähk. Heal lapsel palju nimesid. Oma peidulise eluviisi tõttu paljudele tundmatu vareslane

Mänsaku põhitoiduks on männi- ja kuuseseemned ning mitmesugused putukad. Nad armastavad ka pähkleid, mistõttu pähklite valmimise aegu ilmuvad nad sageli sarapikesse, kus teda muudel aegadel ei nähta. Pähkleid kogub mänsak ka talvevarudeks. Pikk nokk on lausa loodud pähklite ja suurte seemnete purustamiseks

Mänsaku ja raudkulli väike nägelus: "Sa ei meeldi mulle"

Siniraa arvukus on Euroopas alates 1970. aastatest pidevalt vähenenud. Teda ohustavad keskkonnamürkide kasutamine, põllumajanduse ja metsanduse intensiivistumine. Efektse välimuse tõttu ohustab liiki ka jälitamine inimeste poolt. Eestis registreeriti viimane pesitsemine 2010. aastal. 60-ndatel oli ta meil veel tavaline põllumajandusmaastike lind

Tegemist on tõelise tapjaga. Peale suurte põllumajanduskahjurite sööb ta ka pisinärilisi, karihiiri, nahkhiiri, konni ja linde. Lindudest langevad tema saagiks varblased, urvalinnud, vindid, tsiitsitajad, lõokesed, kiurud, västrikud, tihased ja paljud teised väikesed linnud. Ülejäänud saagi riputab ta varumise eesmärgil okste külge rippuma.

Sarnaselt sugulasele hallõgijale võib tema saagiks langeda ka pisiimetajaid, teisi linde ja sisalikke

Kibekiirel poegade toitmise ajal lühikese pausi võtnud isaslind

Minule jaoks meie tuvidest kõige kaunim

Selline näeb välja turteltuvi pulmatants

Õõnetuvi on metsalind ja tema arvukus sõltub sobivate pesaõõnsuste olemasolust. Tingituna metsaraiest ja põllumajandusliku tegevuse tõttu toidu vähenemisest on ta Eesti punase raamatu (2008) ohulähedaste kategooriasse kantud

Noorlind

Rahvapäraselt haavatuvi, uurlup

Küla-turteltuvi on Aasia ja Aafrika tuviliik

Inimesega on küla-turteltuvi harjunud

Tutka kohta soovitan kindlasti lugeda lisa internetist. Väga erilise ja väga erineva välimusega isased paaritumisajal on võrratu vaatepilt, aga jällegi kahjuks on arvukus väga järsku sajandi algul kokku kuivanud ning nende lindude võitlust on käesolevalt peaaegu võimatu näha. Tutkas on kantud Eesti punasesse raamatusse

Tutkase pereelu juures ei saa üle ega ümber nende pulmamängudest. Sarnaselt tetredele ja ruugerüdidele toimub neil 'lek', mille käigus isaslinnud kogunevad mänguplatsile ja hakkavad teineteisega mõõtu võtma. Eristatakse kahte sorti isaseid -- territorriaalseid- ja 'satelliitisaseid'. Ühed meelitavad emaseid end kohevile ajades, võideldes parema koha eest platsil, teised üritavad territorriaalse isase platsil vaikselt saabunud emastega paarituda. Värvuse järgi on selgeks tehtud, et satelliitisased on rohkem valget värvi sulestikuga, territoriaalsed aga muud värvi kui valged. Huvitaval kombel olles rivaalid, meelitavad 2 erinevat isast rohkem emaseid kui üksikud isased. Pildil erinevad isased mänguplatsi otsimas

Tutkaema toitu otsimas

Soorüdi on ainus Eestis pesitsev ja rände ajal arvukaim rüdi

Musta selgepiirilise kõhulaigu järgi tunneb ära soorüdi alamliigi tundrarüdi

Kaua kahtlesin, kas on 2 eri liiki pildil. Uurimisel selgus, et erinevused on täiesti olemas

Väga häälekas ja väga kiire vigur-lend

Punajalg-tildri rahvapärased nimetused on rohutüll, tüllütt, tilt, tauss, tillutaja, tillutis, küllik, tilltöök ja tillu.

Eestis harvaesinev pesitseja (kuni 400 paari), peamiselt Põhja-Eestis. Läbirändajaid aga kohtame tihemini. Tõenäoliselt ka see Emajõe luhal lendav lind

Merisk on Fääri saarte rahvuslind. Erilised on tema kinaveripunane nokk ja silm.

Merisk ei saa jääda märkamatuks, kuna lisaks väga silmapaistvale välimusele on tal ka väga vali hääl, mida ta lennates kuuldavale toob

Meriski vanalind toob toidu tibule, aga ei anna seda noka vahele, vaid paneb maha ja linnupoeg peab ise toidu kätte saama

Mujal Euroopas kohtab Meriskit tihti inimasustuse (sadamad, tööstusrajoonid) läheduses, sagedasti ehitab ta pesa tööstushoonete katustele.

Kõigile maainimestele kindlasti tuttav osav lendaja. Kuid jällegi on oht nende elupaikadele põllumajandusmeetodite muutumise tõttu. Lõunapoolsetes riikides peetakse talle ka jahti

Varakevadel äsja saabunud lind

Noorte hullamine

Kiivitaja noorlind

Aasta lind 2022. Juuniöö hämaruses autotulede valguses

Rändelt saabunud suurkoovitaja tutvub toidulauaga Doonau kaldal

Jälle üks lind, kelle toimetusi jälgides jääb aeg seisma

Põnevad tagaajamised ja häälekas vigurlend köidavad tähelepanu ja sunnivad ennast unustama

Laskudes undavat häält pidid tegema just need harali sabasuled, mis pildil hästi näha

Hoogsalt lennult puhkama maandumas

Tavaliselt kaob tikutaja maapinnal kõrge rohu sisse, seekord oli mul õnne teda ka istumas näha

Eestis on karkjalg üsna harv eksikülaline. 2022. aastal pesitses Audru poldril esimest korda kaks paari karkjalgu, kes mõlemad haudusid välja lennuvõimeliseks saanud pojad.

Oma nime on karkjalg auga välja teeninud, sest selliseid ülipikki jalgu teistel lindudel lihtsalt ei ole. Ladinakeelne nimigi viitab sõnale "kloun"

Esimesed pildid meie lindude pärlist jäälinnust tulid mu õe elukohast Valgamaal

Varahommikune kalapüük

Lennul on jäälindu eriti raske tabada, kuid seekord jäi ta vee kohale raplema. Ju märkas saaki

"Euroopa koolibri", vaid 5 grammi. Pesa ehitab ta kõrgele puu otsa, 4-17m kõrgusele.

See lind on kogu Euroopa "kõige-kõige", ainult et oma kuuseokka jämeduste jalgadega ja keskmiselt 5,5 grammise kehaga kõige väiksem lind

Võibolla õige pisut pöialpoisist suurem sugulane on värvikirevam ja silmapaistvam

Nagu nimi teada annab, jääb tema elupaik Lääne- ja Lõuna-Euroopasse, lähim maa on Leedu, kus ta veel pesitseb. Alates 2018. aastast on aga kinnitatud pesitsemine Eestis, loodetavasti on varsti meie metsad ühe tillukese linnu võrra rikkamad

Erinevad on ka pöialpoisi ja lääne-pöialpoisi laululood

Käblik on pöialpoisist natukene suurem umbes 10 grammine lind. Tihti jääb märkamatuks, sest elab tihedamas metsas ja tegutseb maapinna lähedal okste rägastikus või tihedas taimestikus. Märkamata aga ei saa jääda tema vali kaunis laul.

Pikk tagaküünis on sookiuri eristamiseks hea tunnus

Jõgivästrik on Eestis haruldane haudelind (1-5 paari), kes elutseb kiirevoolulistel jõgedel ja ojadel. Pildil emaslind, tähelepanelik vaataja märkab vasakul tagapool ka tumeda pudipõllega isaslindu. Uduses aprillikuu hommikuhämaruses on käimas jaht putukatele - algamas on päev, mil pesaehituseks kulub palju energiat

Jõgivästriku toimetused varahommikul koos tuttvartidega kristallselge veega Inn'i jõel

See pilt on mulle suure tähtsusega, nimelt on see üks esimesi pilte väikese hübriidkaameraga hämaras varahommikuses Alam-Pedja metsas, mil pildile jäi peale uduse linnukese ka värve ja algeline kompositsioon. Hetk oli väga lühike ja ilma pildiotsijata kaameraga isegi hea tulemus

Käosulase laul on kõlav ja pikk. Laul koosneb erineva päritoluga, teisi linnuliike matkivatest katkenditest. See kajastub ka rahvapärastes nimetustes: ööbikuköster, jõhvilind, heinalind, heinaniitja, vikatiluiskaja

Teda jätkub kõikjale - elutseb terves Euroopas, Kaukaasias ning Lääne-Aasias

Isaslind. Iseloomulikult põõsalindlastele ehitab ta valmis mitu pesakarkassi ja laseb emasel valida, milline lõpuni valmis viimistleda

Hüpe! Ja järjekordne ämblik leiab lõpu

Kodumaise linnu hommikused toimetused

Roheline taust toob linnu värvid esile

Isaslinnu laulu hinnatakse kõige kaunimaks põõsalindlaste seas

Emaslinnu pea polegi must, nagu pildilt näha

Oma imeilusa lauluga pettis see linnuke mind ära, pidasin teda ööbikuks ja esitlesin isegi siin nii. Tuleb välja, et ta on osav jäljendaja ja mitmes mõttes sarnane ööbikule isegi välimuselt.

Peiduline eluviis, tagasihoidlik välimus ja iseäralik ritsikat meenutav laul on ilmselt põhjuseks, miks jõgi-ritsiklindu nii vähe tuntakse. Äratundmise teeb siiski lihtsamaks see, et ritsikad laulavad alles suve teises pooles, kevadel taolist häält kuuldes on aga tegu kindlasti linnuga.

Selle väikese linnu silmatorkav välimus ja üle teiste kostev laul peaks kõigile metsast tuttav olema

Õnnestunud jaht sunnib vaikima kuni saak on poegadele toimetatud

Noorlind on septembri alguseks askeldustes peaaegu sama vilgas, kui tema vanemad

Ikka vali laul ja ere rinnalaik sunnivad märkama

Noorlind. Posti otsa lendamine tuleb juba päris hästi välja

Laululend

Noorlinde toidavad vanemad ka nädal peale pesast lahkumist

Laululend, kes meist pole seda näinud, aga enamasti mitte nii lähedalt

Põsemusi

Emaslind varakevade päikeses sulgi sugemas

Ei ütleks, et nagu isa suust kukkunud... Noorlindude värvus erineb täiskasvanutest märkimisväärselt

Minu esmakohtumine karmiinleevikesega toimus õnneks kodumaal, Laeva jõe kaldal

Portree

Kõlab meile kõigile ilmselt kõige enimkuuldud linnulaul

Isaslind valvab ümbrust pesaehituse ajal

Metsvindipaari armumängud

Vilgas pesaehitus käib

Käib kõige raskem töö - haudumine. Õnn oli seda jälgida maakodu õuel

Nagu nimi ütleb, pesitseb põhjavint enamasti meist põhjapool. Kohata võib Eestis sagedamini läbirändel

Isaslind muljet avaldamas. Eesti on koldvindi leviala põhjapoolses ääres, kuid sajandi algusest saadik on siiski ta meil pesitsenud. Itaalias elavad nad aastaringselt

Senjoora Kuldvint näitab üles kombekat häbelikkust vastassoo tähelepanuavaldustele

Senjoor Koldvint kogu hingest serenaadi laulmas

Ohakalindu peetakse Saksamaal ka puurilinnuna atraktiivse välimuse ja kauni laulu pärast. Pildil oleval linnul on paremini läinud. Ta on otsustanud isegi talvituma jääda Saksamaal

Noorlind pole veel jõudnud nii värviliseks saada, kui on tema vanemad

Kanepilinnu isaslind on paras "siidikäpp", pesa ehitusest osa ei võta.

Portree

Kanepilinnu emaslind. Paarid hoiavad tihedasti kokku ka pesitsusvälisel ajal.

Iga enesest lugupidav isik peseb end enne magamaminekut

Lind, kes oma värvikirevas talirüüs meenutab mulle tulnukat või skafandris kosmonauti

Järjekordne toidulaadung täitmatutele poegadele

Õnneks juhtusime perega just maal olema, kui oma aias pesakastist linnupojad väljusid. Ajastus polnud kõige parem, äikesetorm oli saabumas, tuuleiilid sasisid korralikult õunapuu oksi, millel oli niigi raske kohmakate jalgadega püsida

Hästi varjunud emaslind päikeseloojangus

Ootamatult ehmatava värvusega võib olla noorlind - nimes olev "must" peaaegu puudub sulestikus

Haudumine käsil

Pojad pesas vajavad rammusat toitu

Pesa julgevad hallrästad rajada inimeste käiguteele väga lähedale, muret pesa turvalisuse pärast tunnevad nad alles siis, kui keegi pesa läheduses kauemaks peatuma jääb

Usin pesaehitus kestab veel loojuva päikese valguses. Peale iga uue kõrre paigaldust tuleb proovida kas pesa suurus on ikka sobiv

Harjumuspärasest heledama sulestikuga lind, võimalik et noorlind

Kevadel, kui esimesed kiiremad aiatööd said tehtud, jäi veidi aega okste põletamiseks. Suur oli aga ehmatus, kui töö käigus eelmisel sügisel õiget aega ootama jäänud oksahunnikust oksi võttes hakkas paistma linnupesa. Midagi ei jäänud üle, töö tuli jätta sinnapaika. Mõned päevad hiljem koorusid munadest väikesed abitud laulurästad ning veel paari nädala pärast olid nad sirgunud nii suureks, et ei mahtunud enam pessa. Pesast lahkusid kõik kuus poega laia maailma õnne otsima

Kõige kirevam ja kõige väiksem rästas meie metsades.

Looduskaitse alla vainurästas Eestis ei kuulu, kuid kõvasti langenud arvukuse tõttu on Eesti punase nimestiku järgi nende sigiv asurkond väljasuremisohus. Globaalsete ohuhinnangute järgi on tegu ohulähedase liigiga. Peamisteks ohuteguriteks on elupaikade kadu ja kliimamuutused.

Võimatu on öelda, kas lind on äsja rännult saabunud või talve Tatrate jalamil mööda saatnud, igatahes laul kuuseladvas oli täis elujõudu ja kindlasti teotahet pesa rajamiseks

Nii nagu rästastele ikka, meeldib ka vainurästale laulda mõnel kõrgemal oksal, et tema muusika kõigile hästi kuulda oleks. Viimased kevadeised lumehelbed teda seejuures ei heiduta

Mul õnnestus pikalt jälgida Eesti inimestele üsna tundmatut lindu. Sarnaselt lõokesele tõuseb ta lauldes otse üles. Eesti linnuharulduste komisjoni andmetele toetudes olevat meil vaid 11 korda seda liiki leitud. Lähimad euroopa kaelustäksi pesitsusalad asuvad Poolas ja Ukrainas.

Mis lindude leht see oleks, kui siit puuduks rasvatihase pilt. Eestis ilmselt kõige tuntum lind, maailmas ilmselt kõige rohkem uuritud lind, talvel meil kõige arvukam lind - samapalju kui inimesi

Lindude talvised toidumajad meelitavad enamasti kõige rohkem just tihaseid ligi. Kindlasti on selle suurim põhjus tihaste suur arvukus.

Kus on tammepuud, ei puudu ka sinitihane. Kuna teda kohtab tihti, ei pane enam tähelegi, kui omapärane ja kaunis välimus tal on. Pildil tõusva päikese soojust ootamas, et saaks tegutsema hakata

Kevadised toimetused täies hoos

Sinitihane leiab isegi lumelt putukaid toiduks

Käib vilgas pesaehitus pöögi õõnsusse

Põhja-Euroopa alamliigil on pea täiesti valge

Kesk-Euroopa alamliigil on pea külgedelt must

Oksal putukaid otsivat sabatihast ründas hetk hiljem kauge sugulane sinitihane, ju siis tuli sissetungija vastvalminud pesa lähedusest eemale tõrjuda

Korgitammel pesamaterjali kogumas

Saba on selle pisikese kinnu uhkus

Väga raskesti määratavad Salutihane ja Põhjatihane on välimuselt sarnased nagu kaks tilka vett

Sugulasest salutihasest välimuselt üsna raskesti eristatav tihaslane

Tutt-tihane armastab männimetsi

Eestis läänesaartel me tutt-tihast ei kohta

Musttihane näeb välja nagu väike värvitu rasvatihane, arvukus aga on 20 korda rasvatihasest väiksem. Rahvapärane nimetus "kuusetihane" on õiglaselt välja teenitud - musttihased tegutsevad pea eranditult kuuskede läheduses.

Musttihane on meie tihastest kõige väiksem (kuid tasub meeles pidada, et sabatihase ja kukkurtihase pikkuse annavad väga pikad sabad). Kahjuks maailma mastaabis on täheldatud teatavat arvukuse langust. Suurimaks ohuks on tõenäoliselt põliste kuusikute pindala vähenemine.

Madame Koduvarblane

Meile kõigile väga tuttav lind linnadest ja asuatest.

Isa-koduvarblase peakate on kontrastsem

Põldvarblane asustab maapiirkondi ja on vabalt võimeline inimese abita toime tulema

Kui soovite seda kaunist laululindu ka oma aeda tegutsema, meisterdage pesakaste, ehk on siis õnne!

Rahvapärased nimetused on teiste hulgas sarvik, tulisaba, tulisaba-lind, tulelind, lauklind, lepaliur, kaseüüt, lepaüüt, punaüüt, punaütt. Laul on meloodiline ja kõlav, kuid seda on nimetatud ka pisut tüütuks. Lepalinnu laulu tõlgendus inimkeelde oleks: "Siht, siht, saht, saht, sea pära võru võkk." (Tõstamaa)

Väike märkamatu linnuke on tihti käopojale võõrasemaks

Pildil on Hiiumaa pankrannikul pesitsevad linnud. Sagedamini kohtame neid räästa alla meisterdatud pesade lähedal.

Eesti rahvuslinnuks valitud 1962. aastal

Piirpääsuke on piiritaja vananenud nimi. Seda kasutati siis, kui piiritaja välise sarnasuse põhjal arvati pääsukeste sugulaseks. Kuid nad kuuluvad isegi eri seltsidesse: piiritaja piiritajaliste seltsi, pääsukesed värvuliste seltsi

Küprose kivitäks on Küprose endeemiline linnuliik, kuid vaatamata väikesele territooriumile läheb tal seal hästi

Mesilasenäpp on väga silmapaistva välimusega lind. Teda on Eestiski haruharva kohatud kevadrände ajal. Pesitseb lõunapool, isegi edela-Lätis

Sarnaselt jäälinnuga kaevab mesilasenäpp pesauru liivapaljanditesse. Aga erinevalt jäälinnust on nad väga seltsingulised ning asutavad kolooniaid ja tegutsevad salkadena

Toiduks on mesilasenäpile suured kiletiivalised - mesilased, kimalased, herilased või kiilid. Muret mesilastele eriti ei teki, uuringute kohaselt suudavad nad ära süüa umbes 1% töömesilastet. Enne allaneelamist "peksavad" nad mürgiastla putukal küljest lüües teda vastu kõva pinda

Kõigile igapäevaselt tuntud lind. Paljud aga ei tea, et Eesti on selle linnu põhjapoolsem leviala piir. Soomlased saavad seda lindu imetleda, kui meile külla tulevad

"Lubjatud" jalgadel on oma põhjus - väga palavate ilmadega on kured sunnitud enda jahutamiseks jalgadele roojama

Varane hommikueine

Maakodu looduslähedust kinnitas must-toonekurg, kes kõrgelt üle lendas. Õnne pole alati vaja minna otsima laia maailma...

Dunajec'i jõgi on 249km pikk ning selle kallastel leiab must-toonekurg sobivaid pesitsuspaiku

On märtsikuu. Esimesed päevad, kui päike suudab heinamaal õhu virvendama panna. Emaslind kohendab tiibu

Sookurg on mu lemmiklind. Esiteks on tal kõige igatsevam ja võimsam hõige, teiseks Eesti lindudest väidetavalt kõige suurem situulatus, kolmandaks elulaadis palju põnevat ja erilist (näiteks see, et sulgides kaotab ta mõneks ajaks lennuvõime ja selleks ajaks peitub ligipääsmatusse sohu) ja kõige tähtsam muidugi uhke välimus

Seekord oli linnul piisavalt julgust korralikult poseerida

Seekord hiirel ei vedanud

Messerschmitt

Mul on olnud õnne saada ühele pildile kolm erinevat valget haigruliiki. Täpselt samas järjekorras on nad Lars Svenssoni linnumääraja joonisel. Kompositsiooni üle otsustage ise...

Sigimise ajal muutub silmaümbruse värv lillakaks

Kuumavirvendus küll segas pildistamist, kuid ma ei raatsinud sigimisaegses värvilises sulestikus lindu jätta lisamata. Eestis registreeriti esimene kohtumine veisehaigruga Saaremaal 2018. aastal

Pontsakas ja hallhaigrust väiksem ööhaigur tegutseb peamiselt öösiti. Eestis on teda kohatud eksirännakutel haruharva. Minu esmakohtumine toimus Po jõe lähistel

Kui arvate, et tegu ei ole värvipildiga, siis eksite. See on kühmnokk-luige noorlind, nokas roheline veetaimelible

Laululuik oli Põhjamaades laialt levinud, kuni ta 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimeste aastakümnete jooksul inimese poolt peaaegu täiesti hävitati. 1940-ndateks aastateks oli laululuik Soomes jahi ja munade kogumise tagajärjel juba üliharuldaseks muutunud, 1949. aastaks oli Põhja-Soomes säilinud veel vaid 15-20 paari pesitsevaid luiki. Ja seejärel juhtus ime, laululuige populatsiooni Soomes suutis päästa üks mees – loomaarstist loodusfotograaf Yrjo Kokko, kes eestlastele on teada eelkõige sõtkastest ja väikekosklast rääkiva toreda loodusraamatu „Ungelo tare“ autorina. Ta nägi palju vaeva, et leida Põhja-Soomes veekogu, kus pildistada pesitsevaid laululuiki. Pärast seda, kui tal õnnestus selline tundrajärv leida ning ta seal kolm nädalat nende elu oli jälginud ja pildistanud, avaldas ta 1950. aastal raamatu „Laululuik – Ultima Thule lind“. See raamat oli lugu tema fotoreisist ning laululuige rollist Soome mütoloogias ja folklooris, alustades Kalevalast. Teose lõpetas ta kõrgelennulise oodiga selle müütilise linnu ilust ja julgusest, samastades laululuige kadumist tsivilisatsiooni hukuga. Raamat muutis soomlaste suhtumist laululuigesse pöördeliselt ning liigi populatsioon hakkas hoogsalt taastuma. Laienema hakkas ka pesitsusareaal. Laululuiged võeti Soomes kaitse alla ning 1981 valiti Soome rahvuslinnuks. Laululuigest sai Soome riigi üks olulisi sümboleid. Nelja lendavat laululuike võis imetleda sajamargasel rahatähel ning hiljem vermiti laululuiged ka Soome euromüntidele. Eestis on laululuik pesitsejana haruldane, siiski mõnel rabajärvel esineb

Eestis arvukas läbirändaja märtsist maini ja septembrist novembrini.

Noor luik kevadisel rände puhkepausil õhtuhämaruses Aardla poldril

Eestis väikesearvuline, 800-1200 haudepaari

Eestis enim tuntud sinikael-part on ka siin kõige arvukamalt pesitsev haneline. Vana-Kreekas kodustati ta umbes 10. sajandil eKr. Ta on enamiku koduparditõugude eellane. Rännul lendab kuni 6400m kõrgusel.

Suurel kiirusel maandumisel vette võib näida pardi lend laperdava ja kohmakana, kuid kui detailselt vaadata hetke, mil jalad vett puudutavad, kaob igasugune kahtlus, et tegemist on haruldaselt täpse tegevusega

Kuni 20.saj. keskpaigani oli rääkspart Eestis haruldane, praeguseks õnneks tavaline, kuigi väikesearvuline meie merelahtedel ja mõnedel järvedel

Ka Eestis pesitseb see omapärse nokaga part

Eesti väga tuntud kajakas. Toitu otsib aga erinevalt teistest kajakatest kaldal ja maapinnal.

Kuigi oleme harjunud röövlinde nägema kõvera noka ja võimsate küünistega, on see lind pildil eriti julm röövel. Peale kalade sööb ta ka pisinärilisi, röövib toitu teistelt lindudelt ja ka teiste pesadest mune ja poegi

Neid hanesid kohtab Eestis ainult läbirändel, aga siis arvukalt

Rabahane pesitsusala jääb üldiselt Eestist põhja poole, rändetee kulgeb aga üle terve Eesti. Talve veedab ta Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Järjekordne lind, kelle arvukus väheneb (Arktika intensiivse hõlvamise tõttu). Rabahane nokk on suisa kolmevärviline.

Esialgselt Aafrika haneliiki toodi 17. ja 18. sajandil sisse parkidesse ja loomaaedadesse dekoratiivsel eesmärgil tema väga erilise värvilise sulestiku tõttu. Loomulikult sattus ta vabasse loodusesse ja tekkisid esialgu asurkonnad, nüüd on see liik end sisse seadnud suurel osal Kesk- ja Lõunaeuroopast

Emaslind

Isaslind

Hahk võib sukelduda kuni 10m sügavusele merekarpe püüdma

See lind on eriti tuntud oma rolli poolest iidsete egiptlaste religioonis, kus seda seostati jumal Thotiga. Praegu on liik Egiptusest välja suretatud. Samas on loomaaedadest vabadusse pääsenud linnud kohanenud nii loode-Itaalias kui lääne-Prantsusmaal. Ohtlikku sisserändajat on üritatud peatada, seni tulutult nagu Itaalias tehtud foto näitab

Küprosele lennates oli mul suurim soov kohtuda flamingodega kuigi teadsin ette, et suveks lahkuvad nad pesitsema mujale. Ometi mõned veel suguvõimetud jäävad soolajärvedele paigale. Leidsingi 3 lindu, kellest vaid üks oli võtmas juba roosakat tooni

Flamingo noorlindudel võib märgata roosat värvust ainult siis kui ta noka avab