Roo-loorkull (Circus aeruginosus). Tartumaa, Eesti

Isaslind jahil. Väsimatult ja kaua võib see suursugune tapja lennata madalal mõne põllu või niidetud heinamaa kohal saaki otsides, vahel teeb ümber sama põllu mitmeid ringe. Võrtsjärve roostikud on talle sobilikud pesa rajamiseks.

Roo-loorkull (Circus aeruginosus). Tartumaa, Eesti

Poegade toitmise aeg on möödas, nüüd saab isaslind oma saaki ise nautida

Roo-loorkull (Circus aeruginosus). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Isaslind heinamaa kohal toitu otsimas

Roo-loorkull (Circus aeruginosus). Viljandimaa, Eesti

Roo-loorkulli noorlind on peaaegu üleni tumepruun, kuid pealagi ja kurgualune on heledamad kollakaspruunid – see kontrast teeb ta üsna kergesti äratuntavaks. Täiskasvanud emaslind võib olla noorlinnuga väga sarnane, kuid tal on hele ala peas ja õlgadel tavaliselt ulatuslikum ning sulestik vähem ühtlaselt tume. Täiskasvanud isane erineb neist juba selgelt: tema tiivad ja saba on hallikamad ning üldmulje märksa kirjum ja heledam.

Roo-loorkull (Circus aeruginosus). Tartumaa, Eesti

Emaslind jahil. Emane on isasest märksa suurem

Roo-loorkull (Circus aeruginosus). Viljandimaa, Eesti

Hirmuäratavad küünsed, millega saaki haarata

Soo-loorkull (Circus pygargus). Tartumaa, Eesti

Soo-loorkulli isaslind heinamaal. Erinevalt roo-loorkullist pole soo-loorkull nii tihedalt seotud roostike ja suurte veekogudega. Tema elupaigad on avaramad – niidud, luhad, sood, rabad ja põllumajandusmaastikud, kus ta peab madallennul jahti. Ka pesa teeb soo-loorkull maapinnale tiheda rohttaimestiku sisse. Roo-loorkull seevastu eelistab pesitseda veekogude ääres ulatuslikes roostikes, kuigi käib samuti ümbruskonna põldudel ja niitudel saaki otsimas.

Soo-loorkull (Circus pygargus). Tartumaa, Eesti

Soo-loorkulli isaslind on meie loorkullidest üks kaunimaid – helehall keha, tumedad tiivaotsad ja kitsad mustad vöödid tiibadel annavad talle lennul väga puhta ja graatsilise ilme. Ta jahib madalalt üle niitude, soode ja põldude, liueldes pikkade kitsaste tiibadega maapinna kohal ning pöörates vähimagi saagiliikumise peale järsult suunda. Eestis on soo-loorkull regulaarne, kuid mitte arvukas pesitseja.

Soo-loorkull (Circus pygargus). Tartumaa, Eesti

Saaki märgates võib lind lennu hetkeks peaaegu seisma jätta ja tiibadega rapeldes maapinda teraselt jälgida. Seekord tema õnnetuseks midagi küüniste vahele ei jäänud – mõni tiivalöök, uus liug üle heinamaa ja juba otsib pilk järgmist võimalikku saaki.

Soo-loorkull (Circus pygargus). Tartumaa, Eesti

Minu jaoks seni ainus kohtumine soo-loorkulli emaslinnuga. Isaslinnu heleda ja elegantse välimusega võrreldes jätab tume emane märksa jõulisema ja isegi veidi hirmuäratava mulje.

Soo-loorkull (Circus pygargus). Tartumaa, Eesti

Augusti lõpul oli see Valguta poldril jahti pidanud noor soo-loorkull juba oma esimese sügisrände lävel. Soo-loorkull on kaugrändur, kes lahkub meilt augustis või septembris ja lendab talvitama Sahara-tagusesse Aafrikasse. Enne pikka teekonda tuleb koguda korralik energiavaru. Selleks liugleb ta pikkadel kitsastel tiibadel madalalt üle rohumaade, otsides hiiri, väikelinde ja suuri putukaid.

Väike-konnakotkas (Clanga pomarina). Järvamaa, Eesti

Väike-konnakotkas on Eestis pesitsevatest kotkastest kõige arvukam. Meil pesitseb ligikaudu 500–700 paari ning liik on eriti iseloomulik Lõuna- ja Kesk-Eesti mosaiiksele maastikule, kus metsad vahelduvad niitude, põldude ja märgaladega. Pesa teeb ta metsa, kuid suure osa saagist otsib avamaastikult – põldudelt, niitudelt ja luhtadelt.

Väike-konnakotkas (Clanga pomarina). Järvamaa, Eesti

Järvamaal õnnestus läbisõidul ühel päeval lausa kolmel korral silmata väike-konnakotkast

Väike-konnakotkas (Clanga pomarina). Järvamaa, Eesti

Väike-konnakotkas otsib suure osa saagist avamaastikult – niitudelt, põldudelt ja luhtadelt. Menüüs on eelkõige uruhiired ja teised pisinärilised, kuid ka konnad, mutid, väiksemad linnud, sisalikud ja suuremad putukad. Nimi võib jätta mulje, et tema põhitoit on konnad, kuid tegelikult sõltub saak suuresti sellest, mida parasjagu kõige rohkem leidub.

Väike-konnakotkas (Clanga pomarina). Tartumaa, Eesti

Väike-konnakotkas vajab pesitsemiseks vana, keskmiselt ligi 80-aastast metsa ja tugevaid puid, kuhu suur pesa rajada. Selliste metsade raiumine vähendab sobivate pesapaikade hulka ja halvendab pesapuude kvaliteeti. Teadaoleva pesa ümber on vähemalt 100 meetri raadiusega kaitsetsoon, kus inimeste viibimine on keelatud 15. märtsist 31. augustini. Uuringud on näidanud, et mõju võib ulatuda kaugemalegi: kuni 300 meetri raadiuses tehtud raiete läheduses oli väike-konnakotkaste pesitsusedukus madalam kui raiumata pesapaikades.

Väike-konnakotkas (Clanga pomarina). Tartumaa, Eesti

Õnneks leidub Tartumaal veel piisavalt vanu metsi, et ka maakodu läheduses võib väike-konnakotkaid kohata.

Väike-konnakotkas (Clanga pomarina). Tartumaa, Eesti

Väike-konnakotka arvukust hinnatakse Eestis praegu umbes 600–700 paarile ning pikaajaline arvukustrend on olnud tõusev. 2026. aastal koostas Keskkonnaamet liigile uue kaitse tegevuskava eelnõu, mis näitab, et hoolimata heast arvukusest vajab liik jätkuvalt tähelepanu. Väike-konnakotkas sõltub vanadest pesametsadest ja nende läheduses paiknevatest avatud toitumisaladest, mistõttu on sobivate pesapuude ja rahulike metsakoosluste säilitamine tema kaitses endiselt väga oluline.

Väike-konnakotkas (Clanga pomarina). Tartumaa, Eesti

Kellegi elu lõpeb siin

Väike-konnakotkas (Clanga pomarina). Tartumaa, Eesti

Ka tugevad võivad ehmuda ootamatu varju peale. Seekord pani hallrästas kotka võpatama

Väike-konnakotkas (Clanga pomarina). Tartumaa, Eesti

Konnakotkas konnaga

Suur-konnakotkas, Valgamaa, Eesti

Suur-konnakotkas kuulub Eesti kõige haruldasemate ja enim kaitset vajavate linnuliikide hulka. Ka globaalselt kuulub ta ohustatud liikide hulka. Oma sugulasele väike-konnakotkale on ta aga visuaalselt nii sarnane, et teda pelgalt lennupildi või fotode järgi ei soovi isegi paljud kogenud ornitoloogid määrata. Seega jääb siin lehel määramisõigus fotograafile ning kuna see lind oli nii suur ja paljud tunnused viitavad suur-konnakotkale, siis pildil olev lind võib olla tõenäoliselt suur-konnakotkas või hübriid. Kuna Eestis pesitseb neid 5-10 paari, siis on kohtumisvõimalus imetilluke ja ma loen selle päeva eriliseks, kui seda lindu pildistasin.

Suur-konnakotkas, Valgamaa, Eesti

Kui väike-konnakotkas on Eesti kõige arvukam kotkas, siis suur-konnakotkas kuulub meil kõige ohustatumate hulka ja tema seisundit hinnatakse äärmiselt ohustatuks. Tõenäoliselt on ta Eestis põlisasukas, kuid pesitsemine tõestati alles 1995. aastal – üheks põhjuseks tema suur sarnasus väike-konnakotkaga. Liigi käekäiku on raskelt mõjutanud soiste vanade lehtmetsade kuivendamine ja raie ning luhtade ja teiste märgade rohumaade kadumine või kinnikasvamine. Kõige tõsisemaks ohuks on nüüd kujunenud ka hübridiseerumine väike-konnakotkaga: elupaikade halvenedes kohtuvad kaks liiki üha sagedamini ning üle poole teadaolevatest suur-konnakotka pesitsusterritooriumidest on olnud hõivatud segapaaride poolt. Nii võib juba niigi tilluke asurkond järk-järgult kaduda.

Kalakotkas (Pandion haliaetus). Somme'i departemang, Prantsusmaa

Kalakotka rahvapärased nimetused on valgekotkas, sääsk, sääskas, kalasääskas, sääskkull.

Kalakotkas (Pandion haliaetus). Tartumaa, Eesti

Eestis kohtasin kalakotkast esimest korda lapsepõlvest armsaks saanud Võrtsjärve ääres. Seekord oli ka elamus seda kotka-pilku nähes kõige suurem

Kalakotkas (Pandion haliaetus). Ida-Virumaa, Eesti

Kalakotkas on üks kõige kalasõbralikumaid röövlinde üldse – tema toidust moodustavad peaaegu täielikult kalad. Saagi haarab ta veepinnalt ette sirutatud jalgadega, sukeldudes vahel lausa osaliselt vette. Tavaliselt seab ta kala lennul peaga ettepoole, et õhutakistus oleks väiksem. Pildil on saagist alles vaid sabaosa, mis annab aimu, et suurem eine on juba teel olles nahka pandud.

Kalakotkas (Pandion haliaetus). Somme'i departemang, Prantsusmaa

Kalakotkas on röövlindude seas üsna omaette tegelane. Praeguse rahvusvahelise käsitluse järgi on ta ainus liik perekonnas Pandion ja ühtlasi kalakotkaslaste sugukonna ainus tänapäevane liik. Nimi „kotkas“ ei tähenda siiski, et ta kuuluks päriskotkaste hulka – enamik kotkaid, viud ja kullid kuuluvad haugaslaste sugukonda, kalakotkas aga moodustab neist eraldi evolutsioonilise haru. Seega pole teda teaduslikult „kotkaks, mitte kulliks“ määratud: kotkas ja kull on eelkõige rahvapärased linnurühmade nimetused, mitte taksonoomilised astmed. Kalakotka nimi viitab pigem tema suurele kasvule, kotkalikule välimusele ja erakordsele spetsialiseerumisele kalapüügile.

Kalakotkas (Pandion haliaetus). Somme'i departemang, Prantsusmaa

Kuigi tema leviala on väga suur ja ta pesitseb lausa 5 mandril, on hinnanguliselt kokku neid maailmas ainult pool miljonit

Merikotkas (Haliaeetus albicilla). Tartumaa, Eesti

Eesti kõige võimsam röövlind. Tiibade siruulatus võib küündida 2 meetri ja 40 sentimeetrini. Merikotkas on üks kõige põnevamaid linde ka minu jaoks – kindlasti on tema suursugusus ja kättesaamatus põhjused, mis pildi saamise nii ahvatlevaks teevad. Aga mitte ainult. Ka lihtsalt tema jälgimine, kui ta suurte tiibadega peaaegu pingutuseta taevas liigub, on omaette elamus.

Merikotkas (Haliaeetus albicilla). Tartumaa, Eesti

Sabasuled muutuvad merikotkal valgeks umbes 5. eluaastaks, samal ajal muutuvad heledamaks ka nokk ja pea. Suguküpseks saab merikotkas tavaliselt 5–6 aasta vanuselt, kuigi esmakordne edukas pesitsemine võib toimuda hiljem. Täiskasvanud lind kaalub umbes 4–6 kg.

Merikotkas (Haliaeetus albicilla). Tartumaa, Eesti

Täiskasvanud merikotkas Aardlapalu endise prügila servas. Jäätmete ladestamine lõpetati siin juba 2009. aastal ja vana prügila on kaetud, kuid paik pole lindude jaoks oma tähendust kaotanud. Kõrval tegutseb endiselt jäätmekäitluskeskus, kuhu tuuakse muu hulgas segaolme- ja biojäätmeid ning kus kompostitakse biolagunevaid jäätmeid. Just sealt võib jätkuvalt leiduda söödavaid jäätmeid ja muud kergesti kättesaadavat toitu. Talvel koguneb piirkonda arvukalt ronki, vareseid ja merikotkaid – kui looduslikku saaki on napimalt, kasutatakse ära kõik võimalused, mida inimene tahtmatult pakub.

Merikotkas (Haliaeetus albicilla). Tartumaa, Eesti

Noored merikotkad Võrtsjärve ääres. Neli tundi, mil jälgisin Valguta poldril teisi veelinde, püsisid kotkad peaaegu liikumatult samal kohal – kas puhates või ümbrust jälgides, jäi teadmata. Nende suurusest annab hea ettekujutuse vasakul posti otsas istuv harakas.

Merikotkas (Haliaeetus albicilla). Viljandimaa, Eesti

Pilliroog ei varja kõike. Tõusva päikese kumas reedab end kaldaäärsel kivil istuv merikotkas – pilliroo vahelt paistab vaid valvas pilk.

Merikotkas (Haliaeetus albicilla). Viljandimaa, Eesti

Väljalend. Niipea kui merikotka tiivad pilliroo kohale kerkisid, põgenesid väiksemad linnud, ka kajakad, kabuhirmus laiali. Kotka jaoks ei pruukinud neist ükski saak olla, kuid linnud seda võimalust kontrollima ei jäänud.

Merikotkas (Haliaeetus albicilla). Tartumaa, Eesti

Noor merikotkas erineb vanalinnust silmatorkavalt. Tema sulestik on üldiselt tume ja kirju, saba pole veel valge ning nokk on tume. Aastatega muutuvad pea ja saba järjest heledamaks, nokk kollasemaks ning umbes viiendaks eluaastaks kujuneb välja täiskasvanud linnule iseloomulik välimus. Seetõttu võib eri vanuses merikotkaid kõrvuti vaadates esmapilgul lausa eri liikideks pidada.

Merikotkas (Haliaeetus albicilla). Tartumaa, Eesti

Merikotkapojad veedavad pesas umbes 70–75 päeva. Algul toidab neid peamiselt emaslind, rebides vanalindude toodud kala, linnud või muu saagi väikesteks paladeks. Kasvades hakkavad pojad saaki ise tükeldama ning vanemad võivad toidu lihtsalt pessa jätta. Ka pärast esimeste lendude tegemist pole noored veel iseseisvad – vanalinnud toidavad neid veel mitu nädalat ning noored püsivad pesapaiga ümbruses sageli septembrini.

Merikotkas (Haliaeetus albicilla). Tartumaa, Eesti

Noore merikotka elu on esimestel aastatel üsna rändav. Pärast vanematest iseseisvumist liiguvad noorlinnud laialt ringi, otsides häid toitumispaiku ja õppides saaki püüdma. Oma kindla pesitsusterritooriumi rajamiseni kulub aastaid – suguküpseks saavad merikotkad tavaliselt alles 5–6 aasta vanuselt.

Merikotkas (Haliaeetus albicilla). Tartumaa, Eesti

Noor merikotkas rahulikul lennul, kuid hetkega kõik muutus – kui lind midagi märkas, pidurdas ta järsult, laperdas paigal püsides tiibadega ja sirutas küünised ette. Selline äkkmanööver reedab, kui kiiresti suudab suur lind lennul oma liikumist kontrollida ja võimaliku saagi või huvipakkuva objekti poole reageerida.

Merikotkas (Haliaeetus albicilla). Tartumaa, Eesti

Merikotkas varitsemas Emajõe ääres. Kõrge puu otsast otse jõe kohal avaneb hea vaade veele ning peegelsiledalt pinnalt on kalade liikumist sageli kergem märgata kui tuulekortsus veest. Nii võib kotkas pikalt täiesti liikumatult istuda, enne kui otsustab kohta vahetada.

Merikotkas (Haliaeetus albicilla). Tartumaa, Eesti

Võimsus mõlemas – nii lähenevas tormis kui ka merikotka lennus. Tuuline tume taevas ähvardab tormiga, kuid kotkas liigub läbi rajuilma rahulikult ja kindlalt, kogu taevas kuulub ju talle.

Kaljukotkas ehk maakotkas (Aquila chrysaetos). Tartumaa, Eesti

Kaljukotkas Emajõe ääres, Alam-Pedja kaitseala lähistel. Foto on tehtud väga kaugelt, kuid kohtumine ise jäi meelde. Merikotkas on küll Eesti suurem ja raskem röövlind, kuid kaljukotkas on jõuline aktiivne jahimees, kes ründab sageli elussaaki. Eestis kuuluvad tema menüüsse muu hulgas jänesed, kanalised, rongad, nugised ja isegi rebased. Mujal Euroopas ja Põhjalas on dokumenteeritud ka sõraliste tallesid, sealhulgas põhjapõdravasikaid. Täiskasvanud kaljukotkas kaalub umbes 3–6 kg ja tema tiibade siruulatus ulatub üle kahe meetri. Eestis pesitseb praegu hinnanguliselt 60–65 paari ning erinevalt mägipiirkondade kaljukotkastest eelistavad meie linnud suuri, inimtegevusest eemal asuvaid soomassiive.

Puna-harksaba (Milvus milvus). Bayern, Saksamaa

Puna-harksaba on minu silmis üks Euroopa kaunimaid röövlinde. Eestis ta ei pesitse ning on meil endiselt harv külaline, kuigi kohtamisi lisandub aasta-aastalt. Lääne- ja Kesk-Euroopas on liik märksa tavalisem. Lennul tunneb puna-harksaba kergesti ära pikkade kitsaste tiibade ja sügavalt harkis saba järgi, mida lind kasutab osavalt tüürina.

Puna-harksaba (Milvus milvus). Bayern, Saksamaa

Osa Eestis 2016. ja 2017. aastal puna-harksabadeks peetud lindudest osutusid hiljem puna-harksaba ja must-harksaba hübriidideks. Hübriide vaadeldi Järvamaal Mündi küla piirkonnas, kus 2017. aastal leiti ka kahe pojaga pesa, ning vähemalt üht hübriidset lindu nähti samal aastal Valgamaal Sooblase küla kandis.

Puna-harksaba (Milvus milvus). Brandenburg, Saksamaa

Puna-harksaba värvid sunnivad pilgu endale pidama – roostepunane keha, hele pea, kontrastselt mustvalged tiivad ja pikk harkis saba teevad temast lennul ühe Euroopa kõige pilkupüüdvama röövlinnu.

Puna-harksaba (Milvus milvus). Hessen, Saksamaa

Puna-harksaba pesa võib olla sama isikupärane kui lind ise. Pesa rajatakse tavaliselt kõrgele puu otsa või võetakse üle mõne teise röövlinnu vana pesa ning vooderdatakse rohu, villa ja pehmete taimeosadega. Kuid puna-harksaba korjab pessa ka üsna ootamatuid inimese jäetud esemeid – leitud on kindaid, riidetükke, mänguasju ja isegi aluspesu. Nii võib muidu väärikas röövlinnupesa meenutada vahel üsna eklektilist kadunud asjade kogu.

Puna-harksaba (Milvus milvus). Bayern, Saksamaa

Erinevalt paljudest teistest röövlindudest töötab puna-harksaba pikk harkis saba lennul peaaegu lakkamatult. Ta kallutab ja keerab seda nagu rooli, muutes suunda vähimagi pingutuseta. Lend ise mõjub plastilise ja veidi laisana, kuid tegelikult on lind erakordselt osav – just see rahulik, pidevalt vormi muutev liuglemine muudab tema jälgimise nii lummavaks.

Puna-harksaba (Milvus milvus). Bayern, Saksamaa

Puna-harksaba on paljude röövlindudega võrreldes üsna inimkaasleja. Ta kasutab meelsasti põllumajandusmaastikke, teeservi ja asulate ümbrust, kus leiab raibet, toidujäätmeid ja väikseid saakloomi. Keskajal oli ta koguni Londoni tänavatel tavaline „prügikoristaja“, süües sinna visatud toidujäänuseid ja korjuseid. Ka tänapäeval võib teda mitmel pool Euroopas näha üsna julgelt külade ja linnade kohal tiirutamas.

Puna-harksaba (Milvus milvus). Alam-saksi, Saksamaa

Puna-harksaba võib väljaspool pesitsusaega muutuda üllatavalt seltskondlikuks. Eriti talvel kogunevad linnud ühistele ööbimispaikadele, kus samasse metsatukka või puuderühma võib õhtuks saabuda kümneid, vahel veelgi rohkem harksabasid. Päeval hajutakse ümbruskonda toitu otsima, õhtul kogunetakse taas samasse turvalisse paika. Ühised ööbimispaigad võivad püsida kasutuses aastaid.

Must-harksaba (Milvus migrans). Sachsen-Anhalt, Saksamaa

Must-harksaba peetakse üheks kõige arvukamaks röövlinnuks üldse. Ta on väga kohanemisvõimeline, toitub nii elussaagist kui raibetest ja jäätmetest ning võib inimese läheduses hakkama saada üllatavalt hästi. Just see paindlikkus on aidanud tal levida väga suurele alale Euroopast Aasia ja Aafrikani.

Must-harksaba (Milvus migrans). Loire-Atlantique, Prantsusmaa

Must-harksaba eelistab sageli veekogude ja märgalade lähedust, sest tema mitmekesises menüüs on ka kalad ja veekogudest leitav raibe. Samas on ta väga kohanemisvõimeline ning kasutab meelsasti ka prügilate ja asulate pakutavat toitu. Põhja-Euroopas jääb ta haruldaseks: Briti saartel on ta peamiselt juhukülaline, Soomes aga on üksikuid must-harksabasid isegi pesitsenud.

Must-harksaba (Milvus migrans). Loire-Atlantique, Prantsusmaa

Must-harksaba on Eestis väga haruldane pesitseja. Liik kuulub III kaitsekategooriasse ning on Eesti punases nimestikus hinnatud väljasuremisohus liigiks. Pesitsevaid paare on meil vaid üksikuid, mistõttu kohtumine must-harksabaga on Eestis endiselt haruldane sündmus.

Must-harksaba (Milvus migrans). Tartumaa, Eesti

Pildil olev noor must-harksaba sattus minu kaamera ette Tartumaal Võrtsjärve lähistel. Algul jäin määramisega hätta, sest ei tulnud pähegi, et võiksin seda liiki Eestis kohata. Hiljem sai määrang kinnitust, rõõm et maakodust vaid paari kilomeetri kaugusel teda kohtasin

Must-harksaba (Milvus migrans). Tartumaa, Eesti

Siin siis veel üks pilt sellest haruldasest külalisest 2021. aasta juunis.

Must-harksaba (Milvus migrans). Sachsen-Anhalt, Saksamaa

Rahulik tiirutamine ei meeldi sugugi kõigile – künnivares on röövlinnu kannule võtnud ja püüab teda piirkonnast minema kihutada. Sellist röövlinnu ahistamist nimetatakse mobbing’uks ning väiksemad linnud võivad seda teha üllatavalt julgelt isegi endast märksa suurema vastase vastu.

Must-harksaba (Milvus migrans). Loire-Atlantique, Prantsusmaa

Must-harksabade paar aprillikuus Prantsusmaal Lac de Grand-Lieu ääres. Talvekuudel on see üleujutuste tõttu Prantsusmaa suurim looduslik järv, kevadel aga algab harksabadel juba pesitsusaeg. Paarid püsivad koos pesapaiga ümbruses, teevad pulmalende ja valmistuvad pesa korrastama või uut rajama.

Must-harksaba (Milvus migrans). Hessen, Saksamaa

Must-harksaba Bensheimi lähistel aprilli algul. Selleks ajaks on kaugrändurid Aafrika talvitusaladelt juba tagasi jõudmas – Hessenis võib must-harksabasid kohata tavaliselt märtsist septembrini. Aprillis algab neil pesitsusaeg ning linnud liiguvad aktiivselt oma pesitsusterritooriumidel. Pildil on hästi näha ka must-harksabale iseloomulik madal sabahark, mis eristab teda sügavamalt harkis sabaga puna-harksabast.

Must-harksaba (Milvus migrans). Hessen, Saksamaa

Must-harksaba pole kuigi valiv toidu suhtes – lisaks elussaagile korjab ta meelsasti raibet ja võib võimaluse korral saagi ka mõnelt teiselt linnult näpata. Sageli piisabki kõrgest istumispaigast, kust ümbrust jälgida ja oodata, kuni kusagil avaneb võimalus kergemaks suutäieks.

Stepiviu (Buteo rufinus). Paphos, Küpros

Kahjuks on mul stepiviust ainult väga kõrgel lendava linnu pilt, mille kvaliteedist pole suurt midagi rääkida. Liik ise on aga seda põnevam. Stepiviu pesitseb peamiselt Lõuna- ja Kagu-Euroopas ning edasi Kesk-Aasias; meile lähimad pesitsusalad asuvad Bulgaarias ja Lõuna-Venemaal. Eestis kuulub ta linnuharulduste komisjoni jälgitavate liikide hulka ning kuni 2024. aasta lõpuni oli meil kinnitatud vaid viis vaatlust. Minu pilt on tehtud Küprosel, kus selle lõunapoolse röövlinnu kohtamine on juba märksa tõenäolisem.

Herilaseviu (Pernis apivorus). Bayern, Saksamaa

Herilaseviu rändetee on erakordselt pikk. Ta pesitseb Euroopas, kuid talvitub troopilises Aafrikas Saharast lõuna pool. Nende kahe ala vahele jääb sõna otseses mõttes „tükk tühja maad“ – Vahemeri ja tohutu Sahara, kus sobivaid peatus- ja toitumispaiku napib. 2002. aastal jälgiti satelliidiga noort herilaseviud, kes eksis tavapäraselt rändeteelt Atlandi kohale ja püsis õhus umbes 110 tundi järjest, läbides ligi 4800 kilomeetrit. See polnud liigi tavaline rändestrateegia, vaid erakordne vastupidavuskatse.

Herilaseviu (Pernis apivorus). Tartumaa, Eesti

Herilaseviu võib lennul märgatud herilast pikalt jälitada, kuni see juhatab ta pesani. Seejärel kaevab lind maa sees oleva pesa lahti ning otsib sealt eelkõige herilaste vastseid ja nukke – just need moodustavad suure osa tema kõige iseloomulikumast toidust.

Herilaseviu (Pernis apivorus). Tartumaa, Eesti

Herilaseviu on herilastega toimetulekuks hästi kohastunud. Tema silmade ja noka ümbrust katavad tavalisest tugevamad, tihedalt asetsevad soomusjad suled, mis kaitsevad nägu nõelamiste eest. Täiskasvanud herilast süües võib lind enne allaneelamist eemaldada ka selle astla – üsna kasulik oskus, kui menüüs on nõelavad putukad.

Herilaseviu (Pernis apivorus). Tartumaa, Eesti

Herilaseviu saab hakkama ka täiskasvanud herilastega. Nõelava putuka allaneelamise eel võib ta nokaga eemaldada tagakeha otsa koos nõelamisvõimelise osaga. Mõnes vaatluses on täheldatud, et enne söömist eemaldab lind ka herilase pea – ilmselt veel üks viis ebamugava suutäie ohutumaks muutmiseks.

Karvasjalg-viu ehk taliviu (Buteo lagopus). Tartumaa, Eesti

Taliviu on Eestis eelkõige läbirändaja ja talikülaline. Pesitsema jääb ta meist põhja poole, peamiselt Skandinaavia ja Venemaa tundra- ning metsatundraaladele. Eestis võib teda kohata sügisest kevadeni avamaastikel, kus ta jahib peamiselt uruhiiri. Eriti headel hiireaastatel võib taliviusid meil talvel näha päris arvukalt.

Karvasjalg-viu ehk taliviu (Buteo lagopus). Tartumaa, Eesti

Talvine avamaastik sobib talle hästi – madala taimestiku ja kõrretüügaste kohal on pisinäriliste liikumist lihtsam märgata. Sageli istub ta pikalt mõnel postil või maapinnal, kuid võib saaki otsides ka paigal rapelda nagu tuuletallaja. Paks lumi muudab jahipidamise raskemaks, sest hiired liiguvad siis üha rohkem lume all.

Karvasjalg-viu ehk taliviu (Buteo lagopus). Tartumaa, Eesti

Taliviu ja hiireviu võivad esmapilgul üsna sarnased tunduda, kuid taliviu on tavaliselt heledam, pikemate tiibadega ja tema sabal paistab selge tume lõppvööt. Hiireviu on jässakama kehaehitusega ning sulestik väga varieeruv, ulatudes peaaegu valgest kuni väga tumedani. Taliviu eelistab rohkem avamaastikke ja tundralikke alasid, hiireviu aga on meil pesitsejana tihedamalt seotud metsade ja põldude mosaiigiga.

Karvasjalg-viu ehk taliviu (Buteo lagopus). Tartumaa, Eesti

Taliviu pealtvaates on üheks parimaks tunnuseks hele sabatüvik ja saba hele põhi, mille lõpetab lai tume lõppvööt. Harali saba puhul paistab see kontrast eriti hästi välja. Just selline hele saba koos tumeda otsaga aitab taliviud lennul hiireviust eristada.

Hiireviu (Buteo buteo). Tartumaa, Eesti

Hiireviu on Eestis (ka Euroopas) kõige enam kohatav röövlind. Vaade lennul ülapoolelt, mida me alt vaadates enamasti ei näe

Hiireviu (Buteo buteo). Tartumaa, Eesti

Hiireviu hele värvusvorm. Selle linnu välimuse teeb eriti silmatorkavaks hele pea ja kõhualune ning kontrastne roostepruun „rebasekrae“ kaela ja rinna ümber. Hiireviu sulestik on erakordselt muutlik – sama liigi seas leidub peaaegu valgeid, kirjusid, pruunikaid ja väga tumedaid isendeid. Just seepärast võib mõni hiireviu esmapilgul lausa teise liigina tunduda.

Hiireviu (Buteo buteo). Rheinland-Pfalz, Saksamaa

Hiireviu on üks meie kõige varieeruvama sulestikuga röövlinde – leidub peaaegu valgeid, keskmiselt pruune ja väga tumedaid isendeid. Need pole eri liigid ega tingimata eri vanuses linnud, vaid sama liigi pärilikud värvusvormid. Hele ja tume hiireviu võivad seega täiesti vabalt kõrvuti tiirelda. Värvuse erinevuse põhjustab eeskätt sulgedes oleva melaniini hulk ja jaotus. Kõige äärmuslikumad, peaaegu üleni valged isendid on haruldased; täiesti valge lind võib olla juba leukistlik, st pigmendivaegusega.

Hiireviu (Buteo buteo). Tartumaa, Eesti

Pole olemas külma ilma, on vale riietus. See hiirte hirm on otsustanud talveks Eestisse jääda.

Hiireviu (Buteo buteo). Rheinland-Pfalz, Saksamaa

Noorlind maandus kuuse tippu ja latv torkas talle tagumikku. Pusis üsna tükk aega, enne kui end vabaks sai ja siis vaatas ehmunult ringi, nagu tahaks veenduda, et ega keegi ometi ei näinud. Piinlik...

Hiireviu (Buteo buteo). Tartumaa, Eesti

Märtsikuine hiireviu külmunud, küntud põllu kohal lumesajus. Osa hiireviusid lahkub talveks lõuna poole, kuid osa jääb Eestisse ka talvituma, mistõttu ei saa selle linnu puhul öelda, kas ta oli äsja rändelt saabunud või siin terve talve veetnud. Eelnenud sula oli suurema osa lumest juba viinud, kuid ilm tuletas veel kord meelde, et kevadeni jäi aega.

Hiireviu (Buteo buteo). Tartumaa, Eesti

Lendab mutt, kahjuks küüniste vahel hiireviu pessa

Hiireviu (Buteo buteo). Tartumaa, Eesti

Küünistaga saaki haaramas

Hiireviu (Buteo buteo). Emilia-Romagna, Itaalia

Üks minu esimesi fotosid hiireviust, kes jäi kaamera ette Itaalias.

Hiireviu (Buteo buteo). Tartumaa, Eesti

Kõhutäis olemas!

Hiireviu (Buteo buteo). Schleswig-Holstein, Saksamaa, Saksamaa

Noorlind Saksamaal veebruarikuul juba sooja õhtupäikest nautimas.

Hiireviu (Buteo buteo). Hessen, Saksamaa

Linnu lennuosavust on eriti nauditav vaadelda just okste vahel manööverdamisel. Hiireviu on selles kunstis vägagi vilunud.

Hiireviu (Buteo buteo). Tartumaa, Eesti

Käes on september. Ka sellel noorel hiireviul seisab ees valik – kas võtta ette ränne parematele talvistele jahimaadele või jääda Eestisse. Suurem osa meie hiireviudest lahkub, kuid osa jääb talvituma ning nende arv sõltub aastast väga palju. Pehme ja lumevaene talv ning rohke pisinäriliste saak võivad jätta siia üle paari tuhande linnu, karmides oludes on talvitajaid märksa vähem.

Hiireviu (Buteo buteo). Tartumaa, Eesti

Uups!

Hiireviu (Buteo buteo). Tartumaa, Eesti

Hiireviu põllul. Nimi reedab tema põhitoidu – kõige sagedamini jahib ta uruhiiri ja teisi pisinärilisi. Saagivaesemal ajal pole hiireviu aga kuigi pirtsakas: menüüsse lähevad ka mutid, konnad, putukad ja isegi vihmaussid. Seetõttu võib teda pärast vihma näha põllul või rohumaal maapinda tähelepanelikult uurimas – kui hiirt ei saa, kõlbab ka vihmauss.

Hiireviu (Buteo buteo). Tartumaa, Eesti

Hiireviude õhulahing maakodu kõrval põllu kohal. Kes tüli alustas, jäi mulle teadmata, kuid kumbki polnud valmis esimesena taganema – küünised ette, tiivad laiali ja hetkeks meenutas rahulik taevas pigem kaklusplatsi. Tavaliselt on selliste jõukatsumiste taga territooriumi kaitsmine või konkurendi eemale peletamine.

Hiireviu (Buteo buteo). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Hiireviu on Euroopa kõige arvukam röövlind ning ka Eestis meie arvukaim pesitsev röövlind. Teda leidub peaaegu kogu Euroopas ning Eestis pesitseb hinnanguliselt 6000–7000 paari. Hiireviu edu üks põhjusi on tema kohanemisvõime – pesaks vajab ta metsa, kuid jahti peab meelsasti põldudel, niitudel, raiesmikel ja teeservades. Seetõttu kohtab teda sageli ka inimese kujundatud maastikus, kus teised röövlinnud nii hästi toime ei tule.

Händkakk (Strix uralensis). Uusimaa, Soome

Händkaku rahuliku ja armsa välimuse taga peitub võimekas kiskja ning pesitsusajal väga otsustav pesakaitsja. Pesa ja poegade lähedusse sattunud inimest võib ta pidada ohuks ning rünnata täiesti hoiatamata, sihtides sageli pea ja näo piirkonda. Seetõttu tasub pesitsevale händkakule alati piisavalt ruumi jätta.

Händkakk (Strix uralensis). Uusimaa, Soome

Päeval händkakk enamasti puhkab, nagu paljud teisedki kakulised, ning võib inimest lasta üllatavalt lähedale. Öö saabudes muutub ta aga tõsiseks jahimeheks. Tema põhisaagiks on küll uruhiired ja teised pisinärilised, kuid vajadusel murrab händkakk ka märksa suuremat saaki – isegi tedre-suurusi linde.

Händkakk (Strix uralensis). Uusimaa, Soome

Oma nime on händkakk saanud silmatorkavalt pika saba järgi – sõna „händ“ tähendabki saba. Eesti keeles on teda varem nimetatud ka uurali kakuks ja uraali kakuks, samuti pikksaba-kakuks. Viimane nimi kirjeldab lindu üsna tabavalt, sest lennul eristab pikk kiilukujuline saba teda paljudest teistest kakkudest juba kaugelt.

Händkakk (Strix uralensis). Tartumaa, Eesti

Talvel võib händkakk tabada saagi ka lume alt. Ta kuulab lume all liikuvate näriliste tekitatud krabinat, määrab heli järgi nende asukoha ning sööstab siis peaaegu pimesi otse lume sisse. Tugevad jalad ja küünised haaravad saagi sealt, kus silmad seda üldse ei näe – jahil töötab kuulmine vahel isegi tähtsamalt kui nägemine.

Händkakk (Strix uralensis). Uusimaa, Soome

Händkakk peab jahti sageli mõnelt postilt või oksalt varitsedes. Nägemise kõrval on talle erakordselt tähtis kuulmine: nägu ümbritsev sulgedest „kett“ suunab helid kõrvadesse ning kakk suudab rohus liikuva pisinärilise asukoha määrata ka hämaras. Kui saak on leitud, järgneb lühike hääletu sööst ja tugevate küünistega haare.

Händkakk (Strix uralensis). Tartumaa, Eesti

Maikuu viimaste päevade hilisõhtul, pärast päikeseloojangut, laskusid udu ja hämarus üle Emajõe luha. Äkki märkasin karjaaia posti otsas heledat kogu – händkakku. Mina tema saagiks ei kandideerinud ja seetõttu jäin talle tähelepanuta. Siis märkas ta midagi. Kogu tema hoiak muutus hetkega – pilk lukustus ühte punkti ja keha oli valmis järgmiseks liigutuseks. Soovisin talle mõttes edukat jahti ning jätkasin oma teed, sest korisevate kõhtudega kakupojad ootasid kindlasti kõhutäit.

Händkakk (Strix uralensis). Tartumaa, Eesti

Händkaku lend on peaaegu hääletu. Tiibade eesserva sulgedel on peened kammitaolised servad ning sulgede pind on sametine – need lõhustavad õhuvoolu ja summutavad tiivalöökidest tekkivat heli. Nii ei kuule saak lähenevat kakku ning ka lind ise saab lennates kuulmise abil saagi asukohta täpselt jälgida.

Rabapistrik (Falco peregrinus). Nord'i departemang, Prantsusmaa

Rabapistrik toitub keskmise suurusega lindudest, keda ta püüab õhust. Sööstlennul on ta kiireim teadaolev loom – eksperimentaalselt on mõõdetud koguni 389 km/h. Eestis kuulub rabapistrik I kaitsekategooriasse. Praegu kohtab teda meil vähearvuka läbirändajana, üksikud linnud võivad jääda ka talvituma. Möödunud sajandi keskpaigas pesitses rabapistrik veel Läänemaal Marimetsa rabas, kuid käesoleval sajandil pole tema pesitsemist Eestis õnnestunud tõestada.

Lõopistrik (Falco subbuteo). Bayern, Saksamaa

Lõopistrik Doonau kallastel Baierimaal. See kiire ja osav pistrik eelistab avaraid maastikke, jõgede ja järvede ümbrust ning metsaservi, kus leidub rohkesti lendavat saaki. Suvel moodustavad tähtsa osa tema menüüst suured putukad, eriti kiilid, keda ta püüab lennult ja võib isegi õhus süüa. Samuti jahib ta väiksemaid linde, sageli just kiirel jälituslennul.

Lõopistrik (Falco subbuteo). Bayern, Saksamaa

Lõopistrik Doonau lamminiidu kohal. Lääne-Euroopas on seda väikest, erakordselt osavat lendajat kasutatud ka jahikullina, treenides teda püüdma näiteks lõokesi ja vutte. Inglise keeles kannab ta nime hobby ja prantsuse keeles faucon hobereau – nimed, mille juured ulatuvad vanaprantsuse keelde. Tänapäeva inglise sõnaga hobby ehk harrastus on sarnasus küll tabav, kuid keeleliselt juhuslik.

Lõopistrik (Falco subbuteo). Tartumaa, Eesti

Lõopistrikud saabuvad Eestisse pesitsema üsna hilja, enamasti mais, ning paar püsib pesitsusajal tihedalt koos. Oma pesa nad ise ei ehita, vaid kasutavad sageli vareste või teiste lindude vanu pesi. Paar tegutseb pesapaiga ümbruses ühiselt – linde võib näha koos istumas, õhus tiirutamas ja territooriumi kaitsmas. Ka märksa suurem röövlind ei pruugi rahu saada: pesa või poegade lähedusse sattunud soo-loorkulli või teise võimaliku ohustaja võivad mõlemad lõopistrikud järjekindlalt minema kihutada. Pärast pesitsust lahkuvad nad sügisel Aafrikasse talvituma.

Lõopistrik (Falco subbuteo). Tartumaa, Eesti

Lõopistrik Võrtsjärve kaldal. Kevadel moodustavad suured putukad olulise osa tema toidust – neid püütakse nii õhust kui vahel ka maapinnalt. Lennult tabatud saak süüakse sageli sealsamas õhus ning kiilidelt ja suurematelt liblikatelt võidakse enne allaneelamist tiivad eemaldada. Linde jahib lõopistrik kiirel sööst- ja jälituslennul. Tema lennuosavusest annab aimu, et saagiks langevad isegi piiritajad ja pääsukesed, aeglasematest värvulistest rääkimata. Hämaruses võivad menüüsse sattuda ka nahkhiired.

Tuuletallaja (Falco tinnunculus). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Emane tuuletallaja. Tuuletallaja ise pesa ehitamisega eriti vaeva ei näe, vaid kasutab sageli vareste ja teiste lindude vanu pesi, puuõõnsusi, kaljuservi või hoonete soppe. Puudel valib ta enamasti kõrgema ja turvalisema pesa, kuid see ei pea tingimata olema õhust hästi peidetud – tuuletallajad pesitsevad edukalt ka üsna avatud kohtades. Suuremaid röövlinde tuleb neil siiski peljata ning pesa läheduses võivad nad neid julgelt rünnata ja minema kihutada. Ka ronivad kiskjad, näiteks nugised, võivad pesale ohtu kujutada, mistõttu on ligipääsmatu pesakoht oluline. :::

Tuuletallaja (Falco tinnunculus). Niedersachsen, Saksamaa

Tuuletallaja on pistrikutest üks kõige kergemini märgatavaid. Saaki otsides jääb ta sageli õhus peaaegu ühe koha peale raplema, hoides end vastutuules paigal ja jälgides teraselt maapinda. Nii saab ta enne sööstmist täpselt välja valida uruhiire, putuka või muu väikese saagi asukoha.

Tuuletallaja (Falco tinnunculus). Nordrhein-Westfalen, Saksamaa

Isane tuuletallaja on üks meie elegantsema välimusega väikseid röövlinde. Hallikassinine pea ja saba eristuvad soojast roostepruunist seljast, mida täpitavad tumedad laigud. Saba tipus jookseb lai must vööt ning keha alakülg on hele ja peenetäpiline. Emaslind on ühtlasemalt pruunikirju, mistõttu on täiskasvanud isaslind eriti kergesti äratuntav.

Tuuletallaja (Falco tinnunculus). Niedersachsen, Saksamaa

Emane tuuletallaja jahil. Tema põhisaagiks on uruhiired ja teised väikesed närilised, kuid menüüsse kuuluvad ka karihiired, sisalikud, konnad, suuremad putukad ning väiksemad linnud. Saagi valik sõltub palju aastaajast ja sellest, mida parajasti kõige rohkem leidub. Hiirerohkel põllul keskendub ta närilistele, suvel võivad aga suure osa toidust moodustada rohutirtsud, mardikad ja teised suured putukad.

Tuuletallaja (Falco tinnunculus). Rheinland-Pfalz, Saksamaa

Peenike puulatv valitakse peatumiseks hämmastava täpsusega. Tuuletallaja ei pea muidugi ette arvutama, kui palju oks tema raskuse all paindub – maandumisel korrigeerivad tasakaalu silmad, sisekõrv, tiivad ja saba ning tugevad varbad haaravad oksast hetkega kinni. Kui oks vajub rohkem kui oodatud, piisab paarist tiivalöögist ja kehaasendi muutusest. Kõrvalt vaadates jääb siiski mulje, nagu teaks lind juba enne maandumist täpselt, kui palju tema valitud istekoht järele annab.

Tuuletallaja (Falco tinnunculus). Bayern, Saksamaa

Isane tuuletallaja ümbrust jälgimas Baierimaal. Tuuletallaja on Euroopa kõige arvukam pistrik ning ka üks kõige laiema levikuga röövlinde – teda leidub peaaegu kogu Euroopas, suures osas Aasiast ja Aafrikas. Euroopas pesitseb hinnanguliselt ligi pool miljonit paari, neist Saksamaal kümneid tuhandeid. Rabapistriku, lõopistriku ja teiste Euroopa pistrikega võrreldes on tuuletallaja inimese igapäevases maastikus märksa tavalisem, sest saab hästi hakkama nii põldudel ja rohumaadel kui ka külades ja linnades.

Tuuletallaja (Falco tinnunculus). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Tuuletallaja jääb teistest pistrikutest sagedamini õhus peaaegu ühe koha peale raplema, uurides samal ajal tähelepanelikult maapinda. Kiirete tiivaliigutustega hoiab ta end paigal ning niipea, kui hiir, sisalik või mõni suurem putukas on märgatud, ründab ta kiire sööstuga .

Värbkakk (Glaucidium passerinum). Järvamaa, Eesti

Veebruari keskpaik, külm ja tuuline ilm. Jahipidamine on raske ja tähtis ning kuldnoka suurune kakk ei lasknud end häirida kahejalgsel, kes teda tükk aega pika toruga sihtis.

Värbkakk (Glaucidium passerinum). Tartumaa, Eesti

Hetkekski ei tohi tähelepanu hajuda – pisemgi liikumine võib tähendada uut kõhutäit ja külmal talvepäeval isegi vahet ellujäämise ning nälga jäämise vahel.

Värbkakk (Glaucidium passerinum). Tartumaa, Eesti

Varakevadel algab värbkakul aktiivne paarilise otsimise aeg. Isaslind muutub häälekamaks ja annab vilistavate hüüetega teada oma territooriumist ning valmisolekust pesitseda. Sobiva emaslinnu saabudes kujuneb paar ning hakatakse üle vaatama võimalikke pesapaiku, enamasti vanu rähniõõnsusi. Pesitsushooaja alguses võib värbkakku seetõttu tavalisest sagedamini nii kuulda kui ka näha.

Värbkakk (Glaucidium passerinum). Tartumaa, Eesti

Värbkakk ise pesa ei ehita, vaid kasutab enamasti rähnide vanu õõnsusi. Sobiv pesapuu on seetõttu talle väga tähtis – õõnsus peab olema piisavalt avar poegade kasvatamiseks, kuid lennuava nii väike, et suuremad vaenlased hästi ligi ei pääseks. Pesitsusajal võib emaslind veeta suure osa ajast õõnsuses, samal ajal kui isaslind hangib talle ja hiljem ka poegadele toitu.

Värbkakk (Glaucidium passerinum). Tartumaa, Eesti

Värbkakul on saak käes – nüüd tuleb uruhiir oksal väiksemateks tükkideks jagada, et see pojale söödetav oleks. Nii väike kakk ei neela kõike korraga, vaid valmistab suutäied parajaks, enne kui need pesas ootava näljase nokani jõuavad.

Värbkakk (Glaucidium passerinum). Tartumaa, Eesti

Uue kõhutäie ootamine võib kesta tunde. Igav ja nukravõitu tillukesele tibule

Värbkakk (Glaucidium passerinum). Tartumaa, Eesti

Pesa koristamine on üks tüütus, alailma jääb midagi noka külge

Kodukakk (Strix aluco). Tartumaa, Eesti

Veel 19. sajandil oli kodukakk Eestis haruldane lind ning Soomes tõestati tema esimene pesitsemine alles sama sajandi viimasel veerandil. Tänapäeval on ta hästi kohanenud kultuurmaastikuga ning pesitseb meelsasti parkides, kalmistutel, talude ja asulate ümbruses, kasutades nii puuõõnsusi kui ka pesakaste. Pildil olev kodukakk elab Tartu linnas suure liiklusega ristmiku vahetus läheduses – hea näide sellest, kui edukalt võib metsik röövlind inimese kõrval elamisega kohaneda.

Kodukakk (Strix aluco).Loire-Atlantique, Prantsusmaa

Kui kakutibul oleks veel väikesed sarved peas, võiks tõesti arvata, et vanakurat ise on korraks õõnsusest välja piiluma tulnud.

Kodukakk (Strix aluco).Loire-Atlantique, Prantsusmaa

Kodukaku pesitsusaeg algab varakult – juba veebruari lõpul ja märtsi algul elavneb paaride suhtlus, kuulutatakse territooriumi ning valitakse pesapaika. Munetakse peamiselt märtsi lõpul ja aprilli algul. Kurnas on tavaliselt 2–4 valget muna, mida emaslind haub umbes 28–30 päeva. Pojad lahkuvad pesast juba enne täielikku lennuvõimestumist, olles veel osaliselt udusulestikus.

Kodukakk (Strix aluco). Tartumaa, Eesti

Pole kaunimat kingitust sünnipäeva hommikul enne koitu jalutama minnes, kui kohtuda looduses kellegi erilisega . Tänavu oktoobris viis saatus mind ühes Tartu linna pargis kokku äsja oma päevasesse puhkepaika naasnud kodukakuga. Jäi üle vaid rõõmustada, et linnu ulualune nii avalikus ja rahvarohkes kohas siiski juhuslike möödujate eest varjus on ja et ta end ümber toimuvast häirida ei lase.

Sooräts (Asio flammeus). Põhja-Pohjanmaa, Soome

Soorätsu Eestis kuigi sageli ei kohta. Meil pesitseb hinnanguliselt vaid 10–50 paari ning arvukus kõigub aastati tugevasti – näriliste rohketel aastatel võib pesitsejaid olla märksa rohkem kui kehval hiireaastal. Rände ajal kohtab soorätsu Eestis sagedamini kui pesitsusajal. :::

Sooräts (Asio flammeus). Põhja-Pohjanmaa, Soome

Sooräts on avamaastike kakk, kelle pesapaigad ulatuvad üle põhjapoolkera tundratest ja soodest kuni rohumaade ja suurte põllumassiivideni. Eestis pesitseb ta hajusalt eelkõige soodes, luhtadel ja rannaniitudel. Erinevalt enamikust meie kakkudest teeb sooräts pesa maapinnale, peites selle kõrgema rohu või muu taimestiku varju. Pesitsejate arv võib aastati väga palju muutuda – rohke pisinäriliste saagiga piirkonda võib neid ühel aastal koguneda mitu paari, järgmisel aga mitte ühtegi.

Sooräts (Asio flammeus). Põhja-Pohjanmaa, Soome

Jaaniöö Rantsilas. Põhjamaa valge öö ei tähenda soorätsule puhkust – poegade kasvatamise ajal käib jaht ka siis, kui taevas päriselt pimedaks ei lähegi. Pildil naaseb lind saagiga, küüniste vahel pisinäriline. Sellistel suveöödel võib soorätsu näha jahtimas veel täiesti päevavalguse moodi valguses.

Kanakull ja halljänes. Schleswig-Holstein, Saksamaa

Noor kanakull hindamas võimalikku saaki. Jänes võib suurele emasele kanakullile olla täiesti jõukohane, kuid iga rünnak tähendab ka energiakulu ja vigastuse ohtu. Noor lind sööstis küll jänese poole, kuid loobus peagi. Kas saak tundus viimasel hetkel liiga suur või oli see alles kogenematu jahimehe katsetus, jääb teadmata – seekord pääses jänes igatahes ehmatusega.

Kanakull (Accipiter gentilis). Tartumaa,Eesti

Noor kanakull sulandub tüve ja okste taustal üllatavalt hästi ümbrusse. Selline varjuline ootus on talle väga omane – kanakull kasutab tihedat metsa enda peitmiseks ning jälgib saaki sageli märkamatult mõnelt oksalt. Kui sobiv hetk saabub, järgneb äkiline ja väga kiire sööst. Lühikesed laiad tiivad ja pikk saba annavad talle puude vahel suurepärase manööverdusvõime, mistõttu võib rünnak tulla saagile peaaegu täiesti ootamatult.

Kanakull (Accipiter gentilis). Tartumaa,Eesti

Üle lendav lind tuiskas metsast välja otse üle minu pea. Jõudsin vaevu kaamera tõsta ja läinud ta oligi. Selline ootamatu ilmumine sobib kanakullile hästi – ta kasutab metsa varju, läheneb saagile märkamatult ja sööstab rünnakule suure kiirusega. Tihedas puistus suudab ta pikkade jalgade, lühikeste laiade tiibade ja pika saba abil puude vahel hämmastava osavusega manööverdada.

Kanakull (Accipiter gentilis). Tartumaa,Eesti

Noor kanakull on vanalinnust üsna erineva välimusega. Tema selg on pruun ning sulgede heledad servad annavad kirjuma üldmulje. Kõhualusel jooksevad tumedad triibud pikisuunas, samal ajal kui täiskasvanud kanakullil on need peened ja põikisuunalised. Noorlinnu silm on kollakas, vanemaks saades muutub iiris järk-järgult oranžikamaks ja lõpuks punakamaks. Just pikitriibuline alapool on üks paremaid tunnuseid, mille järgi noort kanakulli vanalinnust eristada.

Kanakull ja hiireviu. Tartumaa,Eesti

Valguta poldril enne päikesetõusu. Kanakull (Accipiter gentilis) ja hiireviu (Buteo buteo) on üsna võrdses kaalus, kuid jõuvahekorras kipub kanakull peale jääma – ta on kiirem, agressiivsem ja hiireviu jaoks isegi võimalik kiskja. Õhus oskab viu end siiski kaitsta: küünised vastase poole ja tiivad laiali. Enamasti lõpeb selline kohtumine sellega, et üks annab järele ja eemaldub, mitte päris võitlusega.

Kanakull (Accipiter gentilis). Tartumaa,Eesti

Kas leiad kanakulli puuvõrast?

Kanakull (Accipiter gentilis). Tartumaa, Eesti

Noor kanakull õhtul viimaste päikesekiirte valguses.

Raudkull (Accipiter nisus). Hiiumaa, Eesti

Emane raudkull lennul. Isasest märgatavalt suurema ja jõulisema emaslinnu tunneb ära laiadest ümaratest tiibadest ning pikast vöödilisest sabast. Mõned kiired tiivalöögid vahelduvad tavaliselt lühikese liuglemisega, kuid saaki märgates muutub lend plahvatuslikult kiireks. Suurem kasv võimaldab emasel püüda ka tuvisuurusi linde.

Raudkull (Accipiter nisus). Pohjois-Pohjanmaa, Soome

Põhja-Soome paksus metsas augustikuu hilisõhtul lendas ärevalt ja valjult häälitsedes metsast välja noor raudkull, tiirutas paar korda ümber minu puude vahel ja lõpuks istus oksale mind jälgima, kes ma selline olen ja kas ka ohtu endast kujutan. Sellisena meenutas ta mulle kooliajast manitsevat õpetajat.

Raudkull (Accipiter nisus). Pohjois-Pohjanmaa, Soome

Noored raudkullid keset tihedat metsamassiivi. Sellises metsas on raudkull omas elemendis – puutüved, oksad ja lehestik pakuvad varju ning pikk saba koos lühikeste ümarate tiibadega võimaldab puude vahel väga järske pöördeid. Noorlinnud tunneb ära pruuni sulestiku ja tugevalt pikitriibulise alapooIe järgi. Seekord reetis nende asukoha üsna vali häälitsemine

Raudkull (Accipiter nisus). Pohjois-Pohjanmaa, Soome

Emane raudkull peale päikeseloojangut. Tähelepanelikult peab ta silmas mõnikümmend meetrit eemal istuvat konkurenti - kanakulli noorukit

Raudkull (Accipiter nisus). Rheinland-Pfaltz, Saksamaa

Märtsikuu õhtuhämaras Rheini mäestikus ühes pimedas kuusikus lendas minu eest läbi ja istus korra oksale väiksem röövlind. Väga osav lendaja tihedas kuivanud kuuseokste rägastikus. Jõudsin vaid suunata kaamera ja vajutada ning läinud ta oligi. Paar aastat hiljem pilte sorteerides leidsin viletsa kaadri ja püüdsin seda kohendada - sai selgeks, et see oli isane raudkull.

Raudkull (Accipiter nisus). Keski-Suomi, Soome

Isase raudkulli augustiõhtune territooriumi ülevaatus toimus valjude hõigete saatel.

Raudkull (Accipiter nisus). Tartumaa, Eesti

Raudkull on üsna varjatud eluviisiga lind, kes eelistab tegutseda videvikutundidel. Lindudel on tavaliselt üks kindel puu, mille otsas nad saagi enne söömist sulgedest paljaks kitkuvad. Tavaliselt on tegu eraldatud kohaga ja kuivanud puuga

Raudkull (Accipiter nisus). Hiiumaa, Eesti

Varjatud jahimees. Tiheda männi alumisel rõhtsal oksal istudes jääb raudkull peaaegu nähtamatuks, kuid saab ise ümbrust jälgida. Sobival hetkel järgneb varjust ootamatu sööst. Lühikesed laiad tiivad ja pikk saba võimaldavad tal okste vahel kiiresti kiirendada, järsult pöörata ning väikestele lindudele osavalt järgneda.

Raudkull (Accipiter nisus). Tartumaa, Eesti

Raudkullipaar tõusvas õhuvoolus. Soe õhk kannab linde järjest kõrgemale ning võimaldab tiibu peaaegu liigutamata kõrgust koguda. Paarina tiirlemine on eriti kevadel ka mängu- ja territooriumilend, mil linnud näitavad oma kohalolekut ning valmistuvad pesitsusajaks.

Metsis ehk mõtus (Tetrao urogallus). Valgamaa, Eesti

Kohtumised metsisega on olnud minu kõige adrenaliinirohkemad hetked linnuriigis. Rahulikust poseerimisest võib mõne hetkega saada jõudemonstratsioon ja seejärel juba päris rünnak – eriti siis, kui satud liiga lähedale mänguhoos kukele.

Metsis ehk mõtus (Tetrao urogallus). Valgamaa, Eesti

Võimsust oskab metsis küll hästi eksponeerida. Laiaks lehvikuks sirutatud saba, puhvis sulestik ja uhkelt ette sirutatud kael muudavad mängiva isaslinnu veel suuremaks ja imposantsemaks, kui ta tegelikult on.

Metsis ehk mõtus (Tetrao urogallus). Valgamaa, Eesti

Õnneks jõudsin enne rünnaku alla sattumist siiski mõned meeldejäävad kaadrid teha. Fotoaparaadiks oli tookord veel väike vahetatava objektiiviga „seebikarp”, mida kasutan vaadete jäädvustamisel tänase päevani.

Metsis ehk mõtus (Tetrao urogallus). Tartumaa, Eesti

Metsisekukk veedab suure osa aastast üsna omaette ning liigub peamiselt vanades okasmetsades, kus leidub talle nii varju kui ka toitu. Talvel sööb ta palju männiokkaid, suvel lisanduvad marjad, võrsed ja muu taimne toit. Kevadel muutub kogu tema käitumine – siis kogunevad kuked traditsioonilistele mängupaikadele, kus nad esinevad, laulavad ja võitlevad emaslindude tähelepanu pärast.

Nurmkana ehk põldpüü (Perdix perdix). Tartumaa, Eesti

"Maga-maga, kullake! Ma valvan su und."

Nurmkana ehk põldpüü (Perdix perdix). Tartumaa, Eesti

Ema kutsub. Emaslind hoiab poegadega pidevalt ühendust vaiksete kutsehüüetega ning ohu korral annab märku, millal peituda või talle järgneda. Tibud on pesahülgajad – nad lahkuvad pesast peagi pärast koorumist ja otsivad algusest peale ise toitu, kuid püsivad ema hoole all veel nädalaid. Suve lõpul võib kogu pesakond endiselt tihedalt koos liikuda.

Nurmkana ehk põldpüü (Perdix perdix). Tartumaa, Eesti

Nurmkana elu on tihedalt seotud avatud põllumajandusmaastikuga. Täiskasvanud linnud söövad peamiselt seemneid, teravilja ja taimede rohelisi osi, kuid tibude esimestel elunädalatel on eriti tähtsad putukad ja muud väikesed selgrootud – kiiresti kasvav organism vajab valgurikast toitu. Seetõttu on nurmkanale kõige sobivam vaheldusrikas põllumaastik, kus leidub lisaks haritavale maale rohuribasid, põlluservi ja muid varjepaiku.

Nurmkana ehk põldpüü (Perdix perdix). Tartumaa, Eesti

Sügisel ühinevad nurmkanad sageli pesakondadest väikesteks salkadeks ja veedavad talve koos. Külma eest nad ära ei rända, vaid peavad hakkama saama siinsamas põldudel. Lumerohkel ajal võib toidu leidmine muutuda väga raskeks ning linnud kasutavad võimalusel lumevaeseid põlluservi, kõrrepõlde ja muid kohti, kus seemned kättesaadavaks jäävad. Öösel hoiavad nad sageli tihedalt kokku, vähendades nii soojakadu ja olles üheskoos ka ohu suhtes tähelepanelikumad.

Nurmkana ehk põldpüü (Perdix perdix). Tartumaa, Eesti

Kevadel liiguvad nurmkanad paaridena ja rajavad pesa maapinnale tiheda rohu või muu taimestiku varju. Kurn võib olla linnuriigi kohta üllatavalt suur – sageli üle kümne muna ja vahel isegi paarkümmend. Suurel pesakonnal on oma põhjus: poegade suremus on kõrge ning röövloomad, halb ilm ja põllutööd võivad suve jooksul pesakonda tugevasti vähendada.

Nurmkana ehk põldpüü (Perdix perdix). Tartumaa, Eesti

Selle pere jalutuskäik lõppes kassi rünnakuga, kuid sel korral pääsesid kõik õnnelikult terve nahaga.

Laanepüü (Tetrastes bonasia). Kesk-Soome mk, Soome

Emaslind on ohu eest hästi varjunud. Laanepüü pruunikirju sulestik sulandub okste, puukoore ja metsaaluse taustaga nii hästi, et liikumatult püsivat lindu on väga raske märgata. Eriti pesitsusajal on emaslinnu tagasihoidlik kaitsevärvus tähtis, sest pesa paikneb maapinnal ja märkamatuks jäämine on tema peamine kaitse.

Laanepüü (Tetrastes bonasia). Kesk-Suomi, Soome

Tilluke laanepüü ei oska veel nii hästi varjuda kui tema vanemad. Noor lind võib uudishimust jääda oksale ümbrust jälgima, selle asemel et end kohe tihedasse taimestikku peita. Kogemusega tuleb ka ettevaatlikkus – laanepüü elu metsas sõltub suuresti oskusest jääda märkamatuks.

Laanepüü (Tetrastes bonasia). Kanta-Häme, Soome

Tuisune ja külm talveilm ei sega laanepüü kukke kase- ja pajupuudelt toidupoolist otsimast. Peened oksad nõuavad head tasakaalu ning vahel tuleb sobiva punga või urva kättesaamiseks lausa akrobaatilisi trikke teha. Talvel moodustavad just puude pungad, urvad ja võrsed suure osa laanepüü toidust.

Laanepüü (Tetrastes bonasia). Tartumaa, Eesti

Rõõm näha ka meie maakonna metsades uhkeid laanepüüsid

Teder (Lyrurus tetrix). Tartumaa, Eesti

Teder on minu arvates väga eriline lind meie väikese Eesti suures linnuriigis. Kas teadsite, et oma ladinakeelse nime on ta saanud lüürakujulise saba järgi? Või kas teadsite, et tetrede ülikuulus mänguaeg on lausa kaks korda aastas, kevadel ja sügisel?

Teder (Lyrurus tetrix). Tartumaa, Eesti

Talvel võib tetresid kohata tihemini kaselatvades. Kui maa on üleni lumega kaetud, on kasepungad põhitoiduks

Musträhn (Dryocopus martius). Tartumaa, Eesti

Meie metsade kõige suurem, kõige valjem ja kõige tublim rähn. Vähe sellest, et igal aastal raiub ta uue õõnsuse pesa jaoks, toksib ta vahel treeningu mõttes avausi puusse, mida teised linnud rõõmsasti ära saavad kasutada.

Musträhn (Dryocopus martius). Brandenburg, Saksamaa

"Minu maja!"

Musträhn (Dryocopus martius). Brandenburg, Saksamaa

Isaslind käib vahepeal väljaspoolt uurimas kui palju kannatab veel õõnestada. Seejärel siseneb taas ja toksimine jätkub.

Musträhn (Dryocopus martius). Brandenburg, Saksamaa

Vahetus. Pereisa saab korraks minna "metsakõrtsi" keha kinnitama ja nokka kastma.

Musträhn (Dryocopus martius). Brandenburg, Saksamaa

Kus metsa raiutakse...

Musträhn (Dryocopus martius). Tartumaa, Eesti

Musträhniga lähemalt tutvumine nõuab omajagu õnne ja kindlasti kannatust. Väiksemgi liikumine sunnib kauni linnu kaugemale lendama

Musträhn (Dryocopus martius). Baden-Württemberg, Saksamaa

Juba kaugelt oli kuulda võimast hõiget, varjusin ja liikumatult ootama - tasus ära. Suur must tiivapaar liugles lähemale ja hakkas puutüvesid revideerima. Kuid hetkekski ei kaotanud ta valvsust, ümbruse ohutuse kontrollimiseks tegi töös paari-kolme sekundisi pause.

Musträhn (Dryocopus martius). Brandenburg, Saksamaa

Udus enne päikesetõusu juba vilgas ehitustöö käib.

Musträhn (Dryocopus martius). Baden-Württemberg, Saksamaa

Musträhni pikk ja kleepuv keel on putukate kättesaamiseks hädavajalik. Sellega ulatub lind sügavale puidus olevatesse käikudesse ning tõmbab sealt välja sipelgaid, mardikavastseid ja muud saaki. Tugev nokk avab puidu, kuid just keel teeb suure osa peenest „väljanoppimistööst”.

Roherähn ehk meltsas (Picus viridis). Niedersachsen, Saksamaa

Paarilise leidmiseks tuleb rähnipapal metsas parasjagu "lärmi" teha ja kannatlikult oodata.

Roherähn ehk meltsas (Picus viridis). Niedersachsen, Saksamaa

Isaslind on oma uue kodu just valmis raiunud ja nüüd käib seda sagedasti kontrollimas, et keegi seda hõivama ei tuleks.

Roherähn ehk meltsas (Picus viridis). Nordrhein-Westfalen, Saksamaa

Noor roherähnitüdruk naudib hommikupäikest peale sulgede siblimist. Saksamaal on elutingimused Eestiga võrreldes paremad, roherähnid armastavad lehtpuuderikkaid segametsi ja kultuurmaastikke.

Roherähn ehk meltsas (Picus viridis). Saarland, Saksamaa

Roherähn on Eestis jäänud väga haruldaseks – hea, kui pesitseb veel mõnikümmend paari, ehkki veel kolmveerand sajandit tagasi kuulus ta siin tavalisemate rähnide hulka. Praegu on liik tugeva taandumise tõttu arvatud II kaitsekategooriasse. Roherähni käekäik sõltub suuresti avatud ja poolavatud maastikest, kus leidub piisavalt sipelgaid – tema peamist toitu.

Hallpea-rähn ehk hallrähn (Picus canus). Põlvamaa, Eesti

Rõõm tõdeda, et hallrähn kuulub Eestis nende liikide hulka, kelle arvukus on viimastel aastakümnetel tasapisi kasvanud. Ta eelistab hõredamaid leht- ja segametsi, metsaservi ning väiksemaid puistuid, mistõttu leidub talle sobivaid elupaiku üsna laialdaselt. Pildile jäänud emaslind revideeris sügiseks tühjaks jäänud puuõõnsusi ja leidis sealt hulganisti putukaid ning ämblikke, kes olid ilmselt lootnud talve kuivas ja turvalises kohas mööda saata. Aga võta näpust – hallrähn jõudis enne.

Hallpea-rähn ehk hallrähn (Picus canus). Põlvamaa, Eesti

Hallpea-rähni isaslinnu muidu tagasihoidlikult halli pead ilustab väike punane laik otsmikul. Emaslinnul seda ei ole, mistõttu on sugupooli üsna lihtne eristada. Võrreldes roherähniga on hallpea-rähni värvus üldiselt tagasihoidlikum, kuid just see väike punane „mütsinurk” annab isaslinnule omaette ilme.

Hallpea-rähn ehk hallrähn (Picus canus). Tartumaa, Eesti

Teolt tabatud kurja juur, kes õunad katki toksib ja seemnetega maiustab.

Laane- ehk kolmvarvas-rähn (Picoides tridactylus). Tartumaa, Eesti

Aasta viimane jalutuskäik kaameraga Alam-Pedja kaitsealal tõi kaasa kauaoodatud kohtumise laanerähniga. See vahva lind on tõeline vana metsa asukas – talle sobivad eelkõige vanad kuuse- ja segametsad, kus leidub rohkesti surnud ning surevaid puid. Nende koore alt otsib ta üraskeid ja teisi putukaid ning pehmemasse kõdunevasse puitu raiub ka pesaõõnsuse. Vanade metsade raiumine, surnud puude eemaldamine ja metsade killustumine jätavad talle sobivaid elupaiku järjest vähemaks. Lummatult jälgisin emaslinnu rahulikke toimetusi talvises metsas. Kes tahab laanerähnist pikemalt lugeda, sellele soovitan Sven Začeki Eesti Looduses ilmunud artiklit „Laanerähn – põlismetsa asukas“.

Valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos. Tartumaa, Eesti

Valgeselg-kirjurähn on meie metsade suurim kirjurähn. Eestis on tema seisund veel suhteliselt hea, kuid intensiivne metsamajandus on liigile tõsine ohutegur. Ta vajab vanemaid leht- ja segametsi, kus leidub rohkesti surevaid ja surnud puid – just nende puidus elavad putukad ja vastsed moodustavad olulise osa tema toidust. Uue metsa istutamine teda lähiperspektiivis ei aita, sest sobiva elupaiga kujunemine koos jämedate vanade ja kõdunevate puudega võtab aastakümneid. Meie põhjanaabrite juures on valgeselg-kirjurähn intensiivse metsamajanduse tõttu juba tugevalt taandunud.

Valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos). Tartumaa, Eesti

Valgeselg-kirjurähn rajab enamasti igal kevadel uue pesaõõnsuse, sageli pehkinud või surnud lehtpuusse. Vana pesa jääb pärast teda metsa alles ning sellest võivad kasu saada teised linnud ja loomad, kes ise õõnsust raiuda ei suuda. Nii ei loo rähn elupaika ainult endale – tema töö võib pakkuda aastateks kodu tihastele, kärbsenäppidele, puukoristajatele ja teistele õõnsustes pesitsejatele.

Valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos. Ida-Virumaa, Eesti

Valgeselg-kirjurähni eristab meie teistest kirjurähnidest eelkõige hele, valdavalt valge alaselg, mille järgi ta on ka nime saanud. Kõhualune ja küljed on tugevamalt tumedate pikitriipudega ning suure kirjurähni suuri puhtaid valgeid õlalaike tal pole. Isaslinnu pealagi on punane, emasel must. Ka kasvult on valgeselg-kirjurähn meie kirjurähnidest kõige suurem ja tugevama nokaga.

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major). Uusimaa, Soome

Isaslindu on emasest lihtne eristada: kuklal on tal väike punane laik, emaslinnul seda ei ole. Muidu on nende mustvalge sulestik üsna sarnane.

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major). Niedersachsen, Saksamaa

Suur-kirjurähn on üks meie tavalisemaid ja paremini tuntud rähne. Teda reedavad sageli juba kaugelt terav kutsehüüd ja vali toksimine.

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Kevadel ei trummi suur-kirjurähn puudel mitte toidu otsimiseks, vaid oma territooriumi kuulutamiseks. Hästi kostev põrin kannab metsas kaugele.

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major). Sachsen-Anhalt, Saksamaa

Ronides toetub suur-kirjurähn jäikadele sabasulgedele nagu kolmandale jalale. Nii saab ta tüvel kindlalt püsida ka püstisel pinnal.

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major). Tartumaa, Eesti

Kaunil tuulevaiksel talvehommikul valitseb metsas uimastav vaikus. Vaikselt algav ja nõudlikumaks muutuv koputamine sunnib pead pöörama ja silma jääb värvikirev "müra" allikas.

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major). Niedersachsen, Saksamaa

Suur-kirjurähn on üsna kohanemisvõimeline lind. Teda võib kohata nii metsas, parkides kui ka aedades ning talvel külastab ta meelsasti rasvapalli ja söögimaja.

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major). Niedresachsen, Saksamaa

Tugev nokk avab puukoore ja pehkinud puidu, kuid putukate kättesaamiseks on sama tähtis pikk kleepuv keel. Sellega nopib rähn välja peidus oleva saagi.

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major). Uusimaa, Soome

Suur-kirjurähn raiub pesaõõnsuse enamasti ise ja teeb selleks sageli igal aastal uue õõnsuse. Vanad pesad jäävad hiljem kasutamiseks teistele õõnsustes pesitsejatele.

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major). Etelä-Pohjanmaa, Soome

Noorel suur-kirjurähnil on pealagi punane, mitte ainult kuklalaik nagu isaslinnul. See teeb pesast äsja lahkunud noorlinnu vanalindudest kergemini äratuntavaks.

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major). Tartumaa, Eesti

Äsja pesast väljunud linnupoeg õunapuu otsas vanemaid ootamas. Pesast väljunud noor suur-kirjurähn ei saa veel kohe päris iseseisvalt hakkama. Mõnda aega toidavad vanalinnud teda edasi ning õpetavad tasapisi iseseisvat toiduotsimist.

Tamme-kirjurähn (Dendrocopos medius). Läänemaa, Eesti

See väikesekasvuline punapäine rähn on olnud veel käesoleva sajandi alguses eksikülaline Eestis, kuid nüüd on temast saanud Lõuna-Eesti lehtpuumetsades ja parkides väikese arvukusega pesitseja. Mina olen teda kohanud ka Tartu linnas, käesolev lind aga jäi kaadrisse Matsalu lahe ääres

Tamme-kirjurähn (Dendrocopos medius). Läänemaa, Eesti

Koheva sambliku seest puukoorel on rähnipoiss kinni püüdnud rammusa kiletiivalise

Tamme-kirjurähn (Dendrocopos medius). Tartumaa, Eesti

Pilt on tehtud läbi aknaklaasi ja seetõttu ebakvaliteetne, kuid siia teiste hulka sobib hästi seepärast, et on näha üliosav kehapoos ja kooreprakku suunatud pikk kleepuv keel. Kohe-kohe kaotab keegi elu ja kellelgi saab kõht täis

Tamme-kirjurähn (Dendrocopos medius). Läänemaa, Eesti

Tamme-kirjurähn on Eestis suur-kirjurähnist märksa haruldasem ja tema levila jääb peamiselt maa lõuna- ja lääneossa. Ta eelistab vanu leht- ja segametsi, parke ning puisniite, kus leidub rohkesti tammesid ja teisi jämedaid lehtpuid.

Tamme-kirjurähn (Dendrocopos medius). Tartumaa, Eesti

Tamme-kirjurähni tunneb ära punaka pealae, heleda näo ja roosaka kõhualuse järgi. Toitu otsib ta sageli puukoorelt ja jämedatelt okstelt, noppides putukaid ning nende vastseid. Erinevalt suur-kirjurähnist ei ole ta nii tugev „puurija“, vaid kasutab rohkem juba olemasolevaid pragusid ja koorealuseid käike.

Väike-kirjurähn (Dendrocopos minor). Ida-Virumaa, Eesti

Väike-kirjurähn on meie kõige väiksem rähn – vaid varblase mõõtu. Isaslinnu tunneb ära punase pealae järgi, emasel on pea mustvalge.

Väike-kirjurähn (Dendrocopos minor). Bayern, Saksamaa

Peenike nokk ei võimalda väike-kirjurähnil jämedat puitu sama jõuliselt töödelda kui suurematel rähnidel. Seetõttu otsib ta putukaid sageli peentelt okstelt, koorepragudest ja pehmest kõdupuidust. Pesakoopa raiub väike-kirjurähn enamasti pehkinud või surnud lehtpuusse, kus puit on tema väikesele nokale jõukohane. Seetõttu on vanad puud ja metsas säilinud surnud puit talle nii toidulaua kui ka kodu eest.

Väike-kirjurähn (Dendrocopos minor). Ida-Virumaa, Eesti

Rähnid on metsas olulised üraskite looduslikud vaenlased. Koore alt nokitakse nii täiskasvanud mardikaid kui ka nende vastseid ning arvukam rähnipopulatsioon aitab üraskite hulka piirata. Suurt üraskipuhangut linnud küll peatada ei suuda, kuid just seetõttu on vanade puude, surnud puidu ja rähnidele sobivate elupaikade säilitamisel metsas oma tähtis roll.

Väike-kirjurähn ja valgeselg-kirjurähn. Ida-Virumaa, Eesti

Kõige väiksem ja kõige suurem kirjurähn. Seljamuster on aga just neil kõige sarnasem.

Väike-kirjurähn ja porr. Ida-Virumaa, Eesti

Porr ja väike-kirjurähn ühel pildil pole sugugi juhuslik kooslus. Seal, kus seened on hakanud puitu pehmendama ja lagundama, leiab väike-kirjurähn kergemini kätte putukaid ning nende vastseid. Just sellised vanad, surevad ja kõdunevad puud on talle kõige olulisemad – ühtaegu nii söögilaud kui ka tulevane pesapuu.

Väänkael (Jynx torquilla). Tartumaa, Eesti

Oodatud, kuid väheloodetud kohtumine, mis jällegi vedas mul suunurgad ülespoole - maakodu juures on veel üks tore linnuliik end sisse seadmas.

Väänkael (Jynx torquilla). Tartumaa, Eesti

Väänkael on rähniline, kuigi välimuse järgi ei oskaks teda rähnidega kohe seostada. Ohu korral võib ta kaela ussitaoliselt väänata, pead pöörata ja sisiseda – sellest tuleb ka tema eestikeelne nimi.

Väänkael (Jynx torquilla). Tartumaa, Eesti

Väänkael on küll rähniline, aga peale välimuse on ka palju muud erinevat. Näiteks ei suuda ta püstisel puul püsida vaatamata rähnidega sarnastele varvastele. Ka pesaõõnsust ei raiu ta ise, vaid kasutab teiste vanu õõnsusi. Kuna ta aga saabub talvitumast hiljem, siistihti peab ta õõnsuse "vabastama" ehk siis mõne juba pesitsema asunud linnupere välja ajama. Lemmiktoit on sipelgad, seega kokkuvõttes on ta isegi pisut kahjulik lind metsale.

Väänkael (Jynx torquilla). Vormsi, Eesti

Harva kohatav lind tegi Vormsil viibimise minu jaoks eriti eriliseks.

Väänkael (Jynx torquilla). Vormsi, Eesti

Väänkaela põhitoiduks on sipelgad ja nende vastsed. Pika kleepuva keelega nopib ta neid maapinnalt, sipelgapesadest ja puukoore pragudest, mistõttu sobivad talle eriti hästi hõredad metsad, puisniidud ja vanade puudega kultuurmaastikud.

Puukoristaja (Sitta europaea). Alam-Saksi, Saksamaa

Pesaava ümber kuivanud savivall on puukoristaja üks iseloomulikumaid visiitkaarte. Sobivaks vormitud ava aitab suuremaid konkurente ja röövloomi eemal hoida. Pesa ise vooderdatakse tavaliselt kooretükkide ja muu kuiva taimse materjaliga.

Puukoristaja (Sitta europaea). Alam-Saksi, Saksamaa

Puukoristaja on Eestis peamiselt paigalind. Paar võib oma territooriumil püsida aasta ringi, kuid talvel liiguvad puukoristajad sageli koos tihaste ja teiste väikeste metsalindude segasalkadega.

Puukoristaja (Sitta europaea). Brandenburg, Saksamaa

Puukoristaja ei toetu ronides sabale nagu rähn. Tema põhiline „ronimisvarustus” on tugevad jalad ja teravad küünised, mis võimaldavad liikuda tüvel kiiresti igas suunas.

Puukoristaja (Sitta europaea). Alam-Saksi, Saksamaa

Puukoristaja ise pesaõõnsust tavaliselt ei raiu. Ta kasutab looduslikku puuõõnt või vana rähnipesa ning kohandab selle endale sobivaks. Kui sissepääs on liiga suur, mätsib emaslind ava servad muda ja saviga kitsamaks.

Puukoristaja (Sitta europaea). Tartumaa, Eesti

Puukoristaja kogub parematel aegadel ka toiduvarusid. Seemneid ja pähklitükke peidetakse koorepragudesse ja muudesse väikestesse õõnsustesse, kust neid saab hiljem külma ja napi toiduga ajal üles otsida.

Puukoristaja (Sitta europaea). Bayern, Saksamaa

Puukoristaja hääl on tema suuruse kohta üllatavalt vali. Kevadtalvel kostavad metsas kaugele tema selged vilistavad hüüded, millega paar hoiab sidet ja kuulutab oma territooriumi.

Puukoristaja (Sitta europaea). Bayern, Saksamaa

Talvel lisanduvad puukoristaja menüüsse seemned ja pähklid. Kõva pala võib ta suruda kooreprakku ning nokaga väiksemateks tükkideks taguda.

Puukoristaja (Sitta europaea). Alam-Saksi, Saksamaa

Pesaava ümber kuivanud savivall on puukoristaja üks iseloomulikumaid visiitkaarte. Sobivaks vormitud ava aitab suuremaid konkurente ja röövloomi eemal hoida. Pesa ise vooderdatakse tavaliselt kooretükkide ja muu kuiva taimse materjaliga.

Puukoristaja (Sitta europaea). Tartumaa, Eesti

Lapsevanemad, kelle toimetustel õnnestus pilk peal hoida maakodu lähedal kogu kevade vältel. Samas puus olid ka värbkakkude ja vapsikute pesaõõnsused

Puukoristaja (Sitta europaea). Noord-Brabant, Holland

Puukoristaja on meie metsade üks osavamaid ronijaid. Erinevalt rähnidest suudab ta mööda tüve vabalt ka pea ees allapoole liikuda, hoides koorest kinni tugevate jalgade ja pikkade küünistega.

Puukoristaja (Sitta europaea). Niedersachsen, Saksamaa

Tavapärane "puu koristamine" suunaga ikka ülevalt alla.

Porr (Certhia familiaris). Tartumaa, Eesti

Porr liigub putukaid otsides puutüvel ülespoole. Pildil on näha ka putukas, kelle elu kestab veel murdosa sekundit...

Porr (Certhia familiaris). Brandenburg, Saksamaa

Porri seljasulestik meenutab oma peene pruuni-valge mustriga lausa rahvariide tikandit. Kaunis rüü pole siiski ainult iluasjaks – puukoorel muutub sama kirju sulestik suurepäraseks maskeeringuks ja liikumatult püsivat lindu on tüvel üllatavalt raske märgata.

Porr (Certhia familiaris). Brandenburg, Saksamaa

Porri pikk ja peen, kergelt allapoole kaarduv nokk ulatub sinna, kuhu jämedam nokk ei pääse. Puukoore pragusid ükshaaval läbi uurides nopib ta sealt putukaid, ämblikke ja nende vastseid. Nii liigub ta mööda tüve otsekui elav pintsett, jättes vähesed peidupaigad kontrollimata.

Porr (Certhia familiaris). Jonköpingi lään, Rootsi

Porri lemmikud on vanemad puud, mille koor on kare ja praguline. Eriti hästi sobivad talle männid, kuused ja kased, sest koorevahed pakuvad hulgaliselt peidupaiku putukatele ja vastsetele. Sileda tüvega noorel puul on porril lihtsalt vähem otsida.

Porr (Certhia familiaris). Tartumaa, Eesti

Porri hääl on sama peen ja tagasihoidlik kui lind ise. Liikudes annab ta sageli kõrgeid, õrnu kontaktihüüdeid, millega paarilised või lähestikku tegutsevad linnud üksteise asukohta teavad. Kevadel lisandub isaslinnu laul – lühike, kiire ja kõrgete nootidega värsirida, millega kuulutatakse territooriumi ning meelitatakse paarilist. Vaikses metsas kostab see hästi, kuid kõrge toon võib vanema inimese kõrvale juba üsna märkamatuks jääda.

Porr (Certhia familiaris). Tartumaa, Eesti

Porr ei raiu endale pesaõõnsust. Kõige sagedamini teeb ta pesa puutüve lahtise koore taha, sügavasse prakku või muusse kitsasse õõnsusse, kuhu suuremad linnud ligi ei pääse. Pesa ehitatakse peentest okstest, rohust, samblast ja kooretükikestest ning vooderdatakse pehmema materjaliga.

Porr (Certhia familiaris). Tartumaa, Eesti

Porr kaalub vaid umbes 9 grammi, kuid peab meie talve üle elama samas metsas, kus pakane võib kesta nädalaid. Külmade ööde ajal otsivad porrid varjulisi pragusid ja õõnsusi ning vahel kogunevad mitu lindu samasse ööbimispaika, et üksteise kõrval vähem soojust kaotada. Nii võib peaaegu märkamatust puukoorevärvi linnust saada talveõhtuks päris seltskondlik tegelane.

Aedporr (Certhia brachydactyla). Kataoonia, Hispaania

Aedporril on meie metsadest tuttava porriga võrreldes veidi määrdunum kõhualune, pikem nokk ja lühem tagaküünis. Need tunnused pole siiski alati üheselt eristatavad ning kõige kindlam viis kahte väga sarnast liiki lahus hoida on hääl.

Aedporr (Certhia brachydactyla). Kataoonia, Hispaania

Aedporr pesitseb meist lõuna pool ning on eriti levinud Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Kataloonias revideerib lind korgitamme sügavalt lõhenenud koort – porri jaoks on selline tüvi justkui lõputu sahver, mille pragudesse peitub hulgaliselt putukaid ja ämblikke.

Ronk ehk kaaren (Corvus corax). Tartumaa, Eesti

Ronga hääl pole lihtsalt kare „kronks“. Tema repertuaarist on eristatud üle 30 häälitsuse: hoiatus-, lennu-, territooriumi-, kerjamis- ja paariliste ühendusehoidmise kutsed. Lisaks krooksumisele kuuleb viletaolisi, kumedaid ja peaaegu muusikalisi helisid, nokaklõpse ning tiibade vihinat. Igal rongal on ka oma hääletoon.

Ronk ehk kaaren (Corvus corax). Uusimaa, Soome

Salajane tagavara. Ronk peidab üleliigse toidu maasse, sambla alla või kivide vahele ning mäletab peidukohti kaua. Kui teine ronk teda jälgib, võib ta peitmise katkestada, valida varjatuma koha või tulla hiljem toitu ümber peitma. Ta mäletab isegi seda, milline lind tema tegevust nägi.

Ronk ehk kaaren (Corvus corax). Hessen, Saksamaa

Petlik „rongaema“. Inimeste kõnepruugis tähendab see hoolimatut ema, kuid päris rongaema on sellest kuvandist kaugel. Tema haub mune, samal ajal kui isaslind talle toitu toob, ning pärast koorumist söödavad poegi mõlemad vanemad. Noored jäävad vanemate hoole ja kaitse alla veel kuudeks pärast pesast lahkumist.

Ronk ja merikotkas. Tartumaa, Eesti

Jõud ja nutikus ühe laua ääres. Saagi või korjuse juures on kotkas enamasti ülekaalus, kuid ronk jälgib teda ohutust kaugusest, ootab sobivat hetke ja napsab lahti rebitud palu. Mõnikord õnnestub rongal varastada toitu isegi kotkapesast, teinekord röövib kotkas saagi rongalt. Sõpruse asemel seob neid toit ning võistluses lähevad vastamisi kotka jõud ja ronga kannatlik kavalus.

Ronk ehk kaaren (Corvus corax). Tartumaa, Eesti

Ka loomade ja lindude hulgas leidub väärarenguid, mis olulisel määral elukvaliteeti ei mõjuta. Kaadrisse jäi "kullinokaga" ronk

Ronk ehk kaaren (Corvus corax). Tartumaa, Eesti

Väikese poisina meeldis mulle Võrtsjärve ääres kodu-metsas matkida ronga häält ja alati ema ja isa imestuseks saabuski mõni must intelligentne tiivuline puulatvade kohale tiirlema ja vastu hõikama

Künnivares (Corvus frugilegus). Limburg, Holland

Künnivarese must sulestik pole sugugi lihtsalt must. Päikesevalguses löövad suled sinakalt, lillakalt ja vahel isegi rohekalt läikima. Osa sellest efektist tekib sulgede mikroskoopilisest ehitusest, mis peegeldab valgust eri nurkade all erinevalt. Sama nähtus annab eriti efektse metalliläike näiteks kuldnokkadele ja paabulinnu sulgedele.

Künnivares (Corvus frugilegus). Baden-Württemberg, Saksamaa

Künnivares on tõeline koloonialind. Pesitsuspaiga kohal valitseb kevadel pidev sagimine – linnud veavad pesamaterjali, kaitsevad oma pesa, vaidlevad naabritega ja tiirutavad kümnete kaupa puulatvade kohal. Ühes koloonias võib koos pesitseda kümneid või isegi sadu paare ning rahulikust metsaservast saab mõneks kuuks üsna lärmakas linnalinn.

Künnivares (Corvus frugilegus). Zuid-Holland, Holland

Täiskasvanud künnivarese tunneb hästi ära heleda hallika noka ja selle ümber oleva palja valkja naha järgi. Noor lind on aga hoopis petlikum – tema nokk on tumedam ja nokatüvik veel sulgedega kaetud, mistõttu võib ta esmapilgul väga sarnaneda mustvaresega. Noore künnivarese määramisel tuleb seepärast vaadata lisaks noka saledamat kuju, pea profiili, käitumist ja võimalusel ka seda, millises seltskonnas lind liigub.

Künnivares (Corvus frugilegus). Baden-Württemberg, Saksamaa

Künnivares kuulub Eestis päris esimeste kevadekuulutajate hulka. Tagasirändajad võivad saabuda juba veebruaris, kui lumi alles maas ja kevadest on veel vähe märke. Varem oli ta meil selgelt rändlind ning talveks lahkusid künnivaresed lõuna ja edela poole. Alles viimastel aastakümnetel on pehmemate talvede tõttu muutunud tavalisemaks, et osa neist jääb Eestisse ka talvitama.

Künnivares (Corvus frugilegus). Baden-Württemberg, Saksamaa

Künnivares võib mõnes paigas jätta mulje väga tavalisest linnust, sest ta pesitseb suurte ja lärmakate kolooniatena. Tegelikult on tema levik Eestis üsna ebaühtlane ning mitmel pool kohtab teda harva või üldse mitte. Eesti pesitsusaegseks arvukuseks on hinnatud umbes 8000–12 000 paari. Põhja poole liikudes muutub liik kiiresti haruldasemaks – Soomes on teda vähe ja Norras vaid üksikutes piirkondades, samal ajal kui Lõuna-Rootsis on künnivares endiselt üsna arvukas.

Mustvares (Corvus corone). Drenthe, Holland

Eestis oleme harjunud hallvaresega, kuid lääne poole liikudes võtab tema koha järjest enam üleni must mustvares. Pikka aega käsitleti hallvarest ja mustvarest ühe liigi kahe alamliigina, tänapäeval aga enamasti eraldi liikidena. Kesk-Euroopas kohtuvad nende levilad kitsas hübriidvööndis, kus sünnib ka halli ja musta sulestikuga vahepealse välimusega järglasi. Hollandis on tavaliseks liigiks juba mustvares.

Mustvares (Corvus corone). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Hall- ja mustvarese levik on Euroopas üsna omapärane – erinevus kulgeb pigem ida ja lääne kui põhja ja lõuna vahel. Selle põhjuseid tuleb otsida jääajast, mil varesepopulatsioonid taandusid eri pelgupaikadesse ning kujunesid seal välimuselt erinevaks. Jää taandudes levis mustvares lääne poolt ja hallvares ida poolt taas põhja poole, kuni nende levilad Kesk-Euroopas kohtusid. Seal kulgeb tänini kitsas vöönd, kus kaks liiki omavahel ka ristuvad.

Mustvares ja hiireviu. Schleswig-Holstein, Saksamaa

Varesed ei jäta röövlindu oma territooriumil rahule. Kui hiireviu liiga lähedale satub, kogunevad nad teda jälitama, ründavad kordamööda ülalt ja tagant ning sunnivad lõpuks piirkonnast lahkuma. Sellist ühist kiskja peletamist nimetatakse mobbinguks – mida rohkem vareseid kaasa lööb, seda ebamugavamaks muutub olukord ka endast märksa suuremale röövlinnule. Pildil on mustvaresed noort hiireviud kimbutamas.

Hallvares (Corvus cornix). Tartumaa, Eesti

"Teiste lindude pojad ja munad on hallvarese meelistoit, aga oma pesa ei suuda ta temast tugevamate röövlindude eest alati puutumatuna hoida. Rongad teevad hõredamas puuvõras oleva varesepesa hõlpsalt tühjaks, kord aga vaatlesin, kuidas valge-toonekurg aiaserval kuuseladvas olnud varesepesa poegadest tühjendas, tõrjerünnakutest välja tegemata." Olav Renno

Hallvares (Corvus cornix). Kanta-Häme, Soome

Noor hallvares võib sulgimise ajal päris õnnetu välja näha. Vanad keha- ja kattesulged vahetuvad järk-järgult uute vastu ning vahepeal on sulestik hõre ja sasine. Lennuvõimet see oluliselt ei häiri – lennusuled ei kuku välja korraga ja see räämas välimusega lind lendas täiesti normaalselt.

Hallvares (Corvus cornix). Tartumaa, Eesti

Hallvares on Eestis peamiselt paigalind, kuid osa linde liigub talveks lõuna ja edela poole ning samal ajal saabub meile talvitajaid põhja ja ida poolt. Seetõttu võib talvine vares, keda koduümbruses näeme, olla nii kohalik kui ka kaugemalt tulnud külaline. Külma vastu aitab tihe sulestik, kuid veel olulisem on oskus leida toitu peaaegu kõikjalt – põldudelt, metsaservadest, asulatest ja raibelt.

Hallvares (Corvus cornix). Brandenburg, Saksamaa

Hallvares ehitab pesa tavaliselt kõrgele puuvõrasse, kasutades karkassiks oksi ja vooderdades sisemuse pehmema materjaliga – rohu, sambla, karvade ja muu käepärasega. Paar tegutseb pesitsusajal koos, kuid haudumine jääb peamiselt emaslinnu hooleks, samal ajal kui isaslind teda toidab ja pesa ümbrust valvab. Pildil on käsil ehitustöö – sobiv oks tuleb kõigepealt kohale toimetada.

Hallvares (Corvus cornix). Tartumaa, Eesti

Hallvares on üks edukamaid inimkaaslejaid meie linnustikus. Asulad, põllud, prügikohad ja teede ümbrus pakuvad talle rikkalikult toitu ning pesitsemiseks sobivad nii pargipuud kui ka hoonestatud alad. Tark ja tähelepanelik vares õpib kiiresti ära, kust midagi söödavat leida ja millal inimene ohtu ei kujuta. Nii võib inimese tekitatud korratus tema jaoks olla hoopis hästi kaetud toidulaud.

Harakas (Pica pica). Valloonia, Belgia

„Naksitrallidest“ teab ilmselt iga eestlane juba lapsest saadik, et harakas näppab läikivaid asju. Tegelikult on see vana ja visa rahvapärimus, millele teadlased pole head kinnitust leidnud. Katsetes pole harakad läikivate esemete vastu erilist huvi näidanud – hoopis uus ja tundmatu ese muudab nad sageli ettevaatlikuks. Mõni uudishimulik harakas võib muidugi sõrmuse või muu vidina üles korjata, kuid varga kuulsus on ilmselt palju suurem kui tegelik kuriteoregister.

Harakas (Pica pica). Valloonia, Belgia

Harakas ei ole sugugi üksildane lind. Sageli tegutsetakse paaridena või väiksemate seltskondadena ning eriti väljaspool pesitsusaega hoiavad nad üksteise tegemistel hoolega silma peal. Seltsis on lihtsam nii toitu leida, ohtu märgata kui ka lärmakalt kogu ümbruskonnale teada anda, et midagi tähtsat on juhtumas.

Harakas (Pica pica). Lõuna-Holland, Holland

Harakas on oma mustvalge rüüga üks meie silmatorkavamaid linde. Lähemalt vaadates pole must osa sugugi päriselt must – tiivad ja eriti pikk saba läigivad valguse käes sinakalt, rohekalt ja lillakalt. Saba moodustab peaaegu poole linnu kogupikkusest ning aitab lennul tasakaalu hoida ja järske pöördeid teha. Just see pikk, metalliläikeline saba annab harakale tema elegantse ja kergesti äratuntava silueti.

Harakas (Pica pica). Essonne, Prantsusmaa

Harakas on kõigesööja. Võrreldes oma sugukonnakaaslastega on harakas kõige loomtoidulisem. Kõhtu lähevad putukad, teod, vihmaussid ja hiired. Rüüstatakse teiste lindude pesi, kus juuakse munad tühjaks ning süüakse pesapoegi ja noorlinde. Peamiselt kannatavad selle all rästad. Harakas sööb veel hea meelega toidujäänuseid ja raipeid. Sobib toiduks ka igasugune taimne toit alates seemnetest ja lõpetades marjadega.

Harakas (Pica pica). Lõuna-Holland, Holland

Haraka pesa on vareste sugulaste seas üsna eriline. Jämedatest okstest ehitatud pesa kohale tehakse sageli lausa ogaline katus ning sisse jäetakse külgmine ava. Pesakauss tugevdatakse savi ja mullaga ning vooderdatakse pehmema materjaliga. Selline suur kinnine ehitis kaitseb mune ja poegi nii ilma kui ka võimalike röövlite eest ning võib paljaste okste vahel paista juba kaugelt.

Harakas (Pica pica). Emiglia-Romana, Itaalia

Eesti rahvapärimuses on harakas olnud tõeline sõnumitooja. Kui ta maja lähedale tuli ja valjusti kädistas, võis oodata külalisi või uudiseid, kuid vanades uskumustes ennustas ta vahel ka tüli, kohtukäiku, õnnetust või koguni surmateadet. Rahvapäraselt on harakat kutsutud ka kiitsakaks ning murretes lihtsalt harakaks. Sama pärimus elab edasi ütlemises „harakas kädistas aiateibas“ – keegi olevat kusagilt midagi kuulnud.

Harakas (Pica pica). Lõuna-Holland, Holland

Harakas erineb enamikust meie vareslastest juba esmapilgul. Kui rongad, varesed, hakid ja künnivaresed on valdavalt tumedad, siis haraka mustvalge sulestik ja erakordselt pikk saba muudavad ta eksimatuks. Linnu kogupikkus võib ulatuda ligi poole meetrini, kuid sellest moodustab suure osa saba – kehakaalult, umbes 200–250 grammi, jääb ta varestele ja rongale tublisti alla. Vareslastest on värvikirevam veel pasknäär.

Harakas (Pica pica). Lõuna-Holland, Holland

Harakate ühiskonna võiks naljatamisi jagada „jõukateks“ ja „kehvikuteks“. Jõukatel ehk pesitsevatel paaridel on oma territoorium, mida nad võivad aastast aastasse kasutada ja teiste harakate eest kaitsta. Kehvikud on territooriumita linnud – enamasti noored, kuid nende seas leidub ka täiskasvanuid –, kes liiguvad ringi väikestes salkades ja ootavad võimalust endale paariline ning vaba territoorium leida. Ka nende seas valitseb oma hierarhia: kõrgema staatusega linnul on suurem võimalus kunagi ise „maaomanikuks“ saada.

Hakk (Corvus monedula). Jönköpings län, Rootsi

Hakk on Euroopa vareste perekonna väikseim liige ning üks vilkamaid lendajaid nende hulgas. Sugupooli on välimuse järgi raske eristada, kuid paarisuhe on neil erakordselt püsiv – kord moodustunud paar võib koos püsida kogu elu ning mõlemad vanemad hoolitsevad poegade eest. Hakid on ka väga sotsiaalsed ja nutikad linnud, kelle käitumist on palju uuritud. Ja kui vali „kjaak-kjaak“ vahel tüütuks muutub, tasub vaadata talle silma – helehall iiris annab hakile üsna aristokraatliku ilme.

Hakk (Corvus monedula). Zuid-Holland, Holland

Haki nutikus ei piirdu hea mäluga. Katsed on näidanud, et ta suudab õppida teiste hakkide kogemusest: kui võõra inimese ilmumisega kaasnes liigikaaslaste hoiatushüüd, suhtus lind hiljem samasse inimesse juba palju ettevaatlikumalt, ilma et inimene oleks talle endale midagi teinud. Hakid jälgivad ka inimese pilku ja tähelepanu suunda. Sellises seltskondlikus linnuelus tasub tähele panna mitte ainult seda, mida ise näed, vaid ka seda, mida teised teavad.

Hakk (Corvus monedula). Tartumaa, Eesti

Hakk on õõnsustes pesitseja. Looduses sobivad talle vanad puuõõnsused ja kaljulõhed, inimese läheduses aga korstnad, tornid, müüripraod ja muud varjulised sopid. Pesa ehitab paar ühiselt okstest ning vooderdab selle pehmema materjaliga. Kurnas on tavaliselt 4–6 muna ja poegade kasvatamisega tegelevad mõlemad vanemad. Just inimese ehitised on aidanud hakil paljudes paikades väga edukalt kanda kinnitada. Pildil äsja pesast väljunud hakipoeg.

Hakk (Corvus monedula). Tartumaa, Eesti

Pesast väljunud hakipoeg on esialgu veel üsna saamatu. Lendamine, maandumine ja ohu eest põgenemine vajavad harjutamist ning mõnikord satub noor lind üsna täbarasse olukorda. Vanemad püsivad aga läheduses – selle poja kohmakat põgenemiskatset saatis katkematu vali ja ärev kisa, millega nad nii poega juhendasid kui ka võimalikku vaenlast hoiatasid. Iseseisev elu alles algab. Vanemad toidavad ja juhendavad noorlindu veel mitu nädalat, kuni ta õpib ise piisavalt hästi toitu leidma ja ohtusid hindama.

Mänsak (Nucifraga caryocatactes). Tartumaa, Eesti

Pähklirääk, pähkliraag, pähklikull ja pähkliähk – heal lapsel mitu nime. Mänsak on üks meie varjatumalt elavaid vareslasi ning paljudele jääb ta sootuks tundmatuks. Suure osa ajast tegutseb ta vaikselt okasmetsades, kus kogub ja peidab seemneid talvevaruks. Kõiki peidukohti ta hiljem üles ei leia ning nii aitab hajameelne varuja tahtmatult ka uutel puudel kasvama minna.

Mänsak (Nucifraga caryocatactes). Tartumaa, Eesti

Mänsak on tõeline talvevarude meister. Pähkleid ja suuri okaspuuseemneid kogudes kasutab ta erilist keelealust pauna, kuhu mahub korraga kümneid seemneid. Seejärel veab lind need metsa laiali väikestesse peidukohtadesse ning suudab suure osa varudest hiljem mälu järgi uuesti üles leida.

Mänsak (Nucifraga caryocatactes). Tartumaa, Eesti

Mänsakud armastavad muuhulgas kukeseeni ja ka pähkleid, mistõttu pähklite valmimise aegu ilmuvad nad sageli sarapikesse, kus neid muudel aegadel ei nähta. Pähkleid koguvad mänsakud ka talvevarudeks. Pikk nokk on lausa loodud pähklite ja suurte seemnete purustamiseks.

Mänsak ja raudkull. Tartumaa, Eesti

Väike nägelus: "Sa ei meeldi mulle!" Selles kohtumises näivad rollid lausa vahetunud olevat – üleval mänsak ähvardavas poosis, all raudkull justkui ehmunult olukorda hindamas. Mänsak pole sugugi arg lind ja oskab end vajadusel üllatavalt julgelt maksma panna. Võimalik, et järgmine hetk käis veel mõni terav häirehüüd või sööst kulli suunas ning kiskja pidas targemaks taanduda. Vähemalt selles männis näis initsiatiiv olevat selgelt mänsaku käes.

Siniraag (Coracias garrulus). Larnaca, Küpros

Siniraa arvukus on Euroopas alates 1970. aastatest pidevalt vähenenud. Teda ohustavad keskkonnamürkide kasutamine, põllumajanduse ja metsanduse intensiivistumine. Efektse välimuse tõttu ohustab liiki ka jälitamine inimeste poolt. Eestis registreeriti viimane pesitsemine 2010. aastal. 60-ndatel oli ta meil veel tavaline põllumajandusmaastike lind

Hallõgija (Lanius excubitor). Tartumaa, Eesti

Tegemist on tõelise tapjaga. Peale suurte põllumajanduskahjurite sööb ta ka pisinärilisi, karihiiri, nahkhiiri, konni ja linde. Lindudest langevad tema saagiks varblased, urvalinnud, vindid, tsiitsitajad, lõokesed, kiurud, västrikud, tihased ja paljud teised väikesed linnud. Ülejäänud saagi riputab ta varumise eesmärgil okste külge rippuma.

Punaselg-õgija (Lanius collurio). Tartumaa, Eesti

Sarnaselt sugulasele hallõgijale võib tema saagiks langeda ka pisiimetajaid, teisi linde ja sisalikke

Punaselg-õgija (Lanius collurio). Tartumaa, Eesti

Kibekiirel poegade toitmise ajal lühikese pausi võtnud isaslind

Turteltuvi (Streptopelia turtur). Tartumaa, Eesti

Turteltuvi on Euroopa väikseim tuvi – umbes musträsta suurune, sale ja pika sabaga. Oranžikaspruunidel tiibadel paistab tume soomusmuster, kaela külgedel mustvalged triibulaigud ning saba lõpus hele äär. Tema madal „turrr… turrr…“ meenutab kassi nurrumist või vokiratta tasast vurinat. Sellest turisevast laulust on tulnud ka linnu nimi.

Turteltuvi (Streptopelia turtur). Tartumaa, Eesti

Turteltuvi tasast turisemist kuuleb järjest harvem. Ta on üks Euroopa enim ohustatud põllumajandusmaastike linde. Hekkide ja põõsastike kadumine võtab pesapaigad, herbitsiidid ja puhtaks haritud põllud vähendavad seemnetoitu ning rändeteedel lisandub küttimine. Lääne-Euroopas on pärast jahipiiranguid märgatud taastumise märke, kuid Kesk- ja Ida-Euroopa rändeteel pole samasugust paranemist veel näha.

Turteltuvi (Streptopelia turtur). Tartumaa, Eesti

Meie tuvide seas on turteltuvi tõeline kaugrändur. Eestisse jõuab ta aprilli lõpus või mai alguses, kuid augustis ja septembris alustab teekonda Aafrikasse Saharast lõuna poole. Pikal rändel tuleb ületada Vahemeri ja Sahara ning hoiduda küttidest. Eestist rõngastatud lindude taasleide pole saadud, mistõttu meie turteltuvide täpne rändetee on siiani teadmata.

Turteltuvi (Streptopelia turtur). Tartumaa, Eesti

Minule jaoks meie tuvidest kõige kaunim

Turteltuvi (Streptopelia turtur). Tartumaa, Eesti

Selline näeb välja turteltuvi pulmatants

Kaelus-turteltuvi ehk pargi-turteltuvi (Streptopelia decaocto). Podlaasia vojevoodkond, Poola

Kaelus-turteltuvi pole tavapärane kaugrändur – enamik linde püsib oma elupaigas aasta läbi. Levila külmemas põhjaosas võib osa isendeid siiski sügisel lõuna poole liikuda. Liigile on veel iseloomulikum noorlindude hajumine: nad võivad sünnikohast kaugele rännata ja rajada asurkonna paika, kus kaelus-turteltuvisid varem polnud.

Kaelus-turteltuvi ehk pargi-turteltuvi (Streptopelia decaocto). Podlaasia vojevoodkond, Poola

Veel 20. sajandi alguses piirdus kaelus-turteltuvi Euroopa levila suuresti Balkaniga. Sealt alustas ta erakordselt kiiret laienemist ning jõudis mõne aastakümnega peaaegu kogu Euroopasse. Eestis tõestati esimene pesitsemine 1957. aastal. See polnud üks suur rändelaine, vaid järjest kaugemale hajunud lindude ja uute põlvkondade sammhaaval toimunud vallutus.

Kaelus-turteltuvi ehk pargi-turteltuvi (Streptopelia decaocto). Emilia-Romagna, Itaalia

Kaelus-turteltuvi kolmesilbiline „gu-guu-guk” rõhutab keskmist silpi ja võib lõputult korduda. Seda aetakse vahel segi käo kukkumisega, kuid käo hüüd on kaheosaline ning kaelus-turteltuvi laulab sageli ka väljaspool kevadet. Lennule tõustes või ehmudes võib mahe uugutaja teha hoopis käheda ja kräunuva „krräehh”.

Kaelus-turteltuvi ehk pargi-turteltuvi (Streptopelia decaocto). Podlaasia vojevoodkond, Poola

Kaelus-turteltuvi on tõeline inimkaasleja. Loodusmaastikust sagedamini kohtab teda külades, väikelinnades, parkides, suuremates aedades, sadamates ja farmide ümbruses. Seal leidub aastaringselt seemneid ning pesapuud on käepärast. Hõre oksaraagudest pesa võib paikneda nii puul ja põõsas kui ka mõnel inimese loodud alusel.

Kaelus-turteltuvi ehk pargi-turteltuvi (Streptopelia decaocto). Tartumaa, Eesti

2026. aasta augustis jäi kaelus-turteltuvi mu kaamera ette ka maakodu lähedal. See algselt Lõuna-Aasia ja Kagu-Euroopa lind laiendas 20. sajandil kiiresti oma levilat põhja poole ning on Eesti linnustikus suhteliselt uus tulija. Nüüdseks olen samas ümbruses pildistanud kõiki viit Eestis pesitsevat tuviliiki: õõnetuvi, turteltuvi, kaelustuvi, kodutuvi ja kaelus-turteltuvi. Pole paha liigirikkus ühe väikese Eesti piirkonna kohta.

Õõnetuvi (Columba oenas). Tartumaa, Eesti

Õõnetuvi on metsalind, kelle arvukus sõltub suuresti sobivate pesaõõnsuste olemasolust. Vanade õõnsate puude kadumine metsaraiete tõttu ning põllumajandusmaastiku vaesumine vähendavad nii pesapaiku kui ka toidulauda. Eestis on õõnetuvi ohulähedases seisundis ja kuulub III kaitsekategooriasse.

Õõnetuvi (Columba oenas). Tartumaa, Eesti

Noor õõnetuvi minu maakodu vahetus läheduses: üksiku harva kohatava linnu nägemine rõõmustab mind niigi, kuid noorlind räägib veel rohkem – kusagil siinsamas on õõnetuvid suure tõenäosusega ka pesitsenud. Õõnetuvi vajab pesapaigaks suuri puuõõnsusi, mistõttu on tema edukas pesitsemine rõõmustav märk sellest, et ümbruskonna metsades leidub veel vanu ja elurikkuse jaoks väärtuslikke puid.

Õõnetuvi (Columba oenas). Tartumaa, Eesti

Õõnetuvi on rahvasuus tuntud ka nimega uurlup või haavatuvi. Nimi „uurlup” sobib linnule hästi – tema madal korduv häälitsus kõlab umbes „uuo-uuo-uuo” ning just sellised häält matkivad nimed on rahvapärastes linnunimetustes tavalised. Õõnetuvi enda nägemine võib jääda juhuslikuks, kuid kevadises metsas reedab ta end sageli enne häälega kui silmaga.

Küla-turteltuvi (Spilopelia senegalensis). Larnaca, Küpros

Küla-turteltuvi on soealade lind, kelle looduslik levila ulatub Aafrikast ja Lähis-Idast Lõuna-Aasiani. Ta on inimese läheduses väga kodune ning elab sageli külades, linnades, aedades ja põllumajandusmaastikel. Välimuselt on ta meie turteltuvidest väiksem ja soojemates liivakas-roosades toonides; kõige iseloomulikum tunnus on kaela külgedel paiknev tumedate tähnidega „soomuseline” laik.

Küla-turteltuvi (Spilopelia senegalensis). Larnaca, Küpros

Küla-turteltuvi sulestikus domineerivad soojad liivakarva, roosakad ja kergelt kaneelpruunid toonid, mis eristavad teda hästi enamikust Euroopa hallides toonides tuvidest. Ka turteltuvi tiibadel leidub roostepruuni ja oranžikat, kuid küla-turteltuvi värvus on märksa ühtlasem ja pehmem – justkui oleks hallile tuvile lisatud pisut lõunamaa päikest.

Kaelustuvi ehk meigas (Columba palumbus). Kataloonia, Hispaania

Kaelustuvi on Eesti ja Mandri-Euroopa suurim tuvi – suur ja jässakas, ent lennul kiire ning jõuline. Täiskasvanud linnu tunneb ära kaela valgete laikude, lillakasroosa rinna ja tiibadel kulgevate laiade valgete vöötide järgi. Noorel linnul valge kaelus puudub ning isas- ja emaslindu pole sulestiku järgi peaaegu võimalik eristada.

Kaelustuvi ehk meigas (Columba palumbus). Larnaca, Küpros

Kaelustuvi joob teisiti kui enamik linde. Ta pistab noka vette ja imeb seda järjest, ilma et peaks iga sõõmu neelamiseks pead üles tõstma. Nokk töötab nagu väike pump ning tuvi saab janu kustutada kiiresti – kasulik oskus linnule, kes peab avatud veekogu servas kiskjate suhtes pidevalt valvel olema.

Kaelustuvi ehk meigas (Columba palumbus). Baden-Württenberg, Saksamaa

Kaelustuvi pesa võib tunduda lausa hooletult hõre – kõigest mõni ristipandud oksaraag. Ometi peab see kandma tavaliselt kahte valget muna. Haudumisega tegelevad mõlemad vanalinnud ning pojad kooruvad 17–19 päeva pärast. Kaelustuvi pesitsusaeg on pikk ja soodsal aastal võib paar üles kasvatada kaks pesakonda.

Kaelustuvi ehk meigas (Columba palumbus). Nordrhein-Westfalen, Saksamaa

Kaelustuvi poegade esimene toit pole seeme ega röövik, vaid pugupiim. Seda valgu- ja rasvarikast massi toodavad pugu sisekesta rakkudest mõlemad vanemad – nii emas- kui ka isaslind. Pojad pistavad noka vanalinnu suhu ning saavad sealt toidu, mis võimaldab neil kiiresti kasvada ka ajal, mil putukaid napib.

Kaelustuvi ehk meigas (Columba palumbus). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Kogukas kaelustuvi ei näi esmapilgul kiiruslendurina, kuid sügisrändel on tema keskmiseks õhukiiruseks mõõdetud umbes 60 km/h. Soodsa taganttuulega võib kiirus maapinna suhtes ületada 80 km/h. Jõulise stardiga kaasnev vali tiivaplagin teeb põgeneva tuviparve veelgi tormilisemaks.

Kaelustuvi ehk meigas (Columba palumbus).Tartumaa, Eesti

Septembri lõpul hakkavad kaelustuvid Emajõe luha kohal üha suurematesse parvedesse kogunema. Suvine territoriaalsus on taandunud ning ees ootab liikumine talvitusalade poole Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Ühe pildi põhjal ei saa siiski öelda, kas parv oli juba pikal rändel või teel luha toitumispaigast ühisele ööbimispuule.

Kodutuvi (Columba livia var. domestica). Tartumaa, Eesti

Inimene hakkas kaljutuvi kodustama Lähis-Idas vähemalt 5000 aastat tagasi, võimalik, et veelgi varem. Kaljutuvi sobis selleks hästi: ta elas seltsingutena kaljudel ja koobastes, leidis põldudelt teravilja ning harjus kergesti inimeste rajatud pesapaikadega. Samuti paljuneb ta vangistuses hästi ja pöördub tugeva kodupaigatunde tõttu oma tuvilasse tagasi. Esmalt peeti tuvisid peamiselt liha ja väetiseks sobivate väljaheidete saamiseks, hiljem ka sõnumikandjate, võistlus- ja ilulindudena. Kodutuvi ei ole eraldi liik ega üks kindel tõug, vaid kaljutuvi kodustatud vorm, millest inimene on aretanud sadu väga erineva välimuse ja omadustega tõuge. Antud pildil on kodutuvi, kuid ta on oma eellasele kaljutuvile (Columba livia) äärmiselt sarnane. Eestis pole kaljutuvi looduslikku asurkonda. Siinsed vabalt elavad sama välimusega linnud on kunagi lahti pääsenud kodutuvide järglased.

Kodutuvi (Columba livia var. domestica). Uusimaa, Soome

Kodutuvide sulestik võib olla väga erinev ning linnades leidubki rohkem tumedamaid isendeid. Kodutuvi oli tõenäoliselt esimene Eestis püsima jäänud võõrlinnuliik – 20. sajandi alguseks olid vabadusse pääsenud puurilindude järglased meie linnades ja alevites juba tavalised. Viimase kolmekümne aastaga on nende arvukus vähenenud peamiselt majade renoveerimise, pööningute sulgemise ja muude pesakohtade kadumise tõttu. Oma osa võib olla ka puhtamatel tänavatel ja vähenenud toitmisel. Hakid ja varesed pole tuvisid otseselt välja tõrjunud, kuid kõigesööjatena tulevad nad linnakeskkonna muutustega paremini toime ning jäävad seetõttu rohkem silma.

Kodutuvi (Columba livia var. domestica). Tartumaa, Eesti

Linnades ei soovitata kodutuvisid toita, sest ühte kohta kogunevas tihedas parves levivad haigused ja parasiidid kergemini. Rohke lisatoit kasvatab tuvide arvukust, väljaheited määrivad hooneid ning söömata jäägid meelitavad ligi rotte. Eriti ei sobi lindudele hallitanud toit, soolased ja maitsestatud toidujäägid ega suured kogused saia ja leiba – need täidavad küll kõhtu, kuid on toitainetevaesed. Kui tuvisid siiski toita, sobivad neile väikestes kogustes puhtad terad ja seemned ning maha ei tohiks midagi vedelema jääda.

Liivatüll (Charadrius hiaticula). Läänemaa, Eesti

Otsevaates paistab liivatüll pisut nii, nagu oleks ta panniga pähe saanud: pealagi on lame, kael peaaegu nähtamatu ja must kaelus teeb niigi jässaka linnu veel ümaramaks. Tema oranžid jalad ja mustatipuline oranž nokk aitavad teda eristada sarnase välimusega väiketüllist. Kohmakas mulje on aga petlik – liivatüll sibab mööda rannikut kiirete sööstudega, tardub hetkeks paigale ning nopib siis terava pilguga märgatud putuka, ussi või väikese kooriklooma.

Liivatüll (Charadrius hiaticula). Läänemaa, Eesti

Tuulehoog paljastas liivatülli tavaliselt sileda sulekuue tegeliku kohevuse. Pealmised suled paiknevad üksteise peal nagu katusekivid ning nende all hoiab pehme udusulestik sooja. Rannalind peab oma sulestiku eriti hoolikalt korras hoidma, sest see kaitseb teda ühtaegu külma vee, tuule ja vihma eest. Pärast sellist sasimist piisab mõnest raputusest ja iga sulg on jälle omal kohal.

Liivatüll (Charadrius hiaticula). Läänemaa, Eesti

Liivatüll otsib toitu eelkõige terava nägemise abil. Ta sibab mõned sammud, peatub järsult, silmitseb maapinda ja sööstab siis märgatud saaki nokkima. Nii püüab ta putukaid, usse, väikseid koorikloomi ja limuseid. Mõnikord väristab või trambib ta ühe jalaga vastu maad, et peidus olev saak liikuma hakkaks ja end reedaks.

Liivatüll (Charadrius hiaticula). Läänemaa, Eesti

Liivatülli pesa võib kivide vahel olla otse inimese nina all ja jääda ikka märkamata. See on vaid madal lohk, kuhu munetakse tavaliselt kolm või neli kiviklibuga nii sarnast muna, et neile võib kogemata peale astuda. Mõlemad vanemad hauvad ja kaitsevad pesa, kuid koorunud poegi nad ei toida. Pisikesed tüllipojad lahkuvad peagi pesast ning hakkavad ise putukaid ja teisi selgrootuid otsima. Vanemate ülesanne on neid valvata, ohu korral hoiatada ja külmaga soojendada.

Liivatüll (Charadrius hiaticula). Läänemaa, Eesti

Kui liivatüll sügisel meie rannalt kaob, ei jää tema elu kevadeni pausile. Põhja-Euroopa liivatüllid talvituvad Lääne-Euroopa ja Aafrika rannikul, paljud neist jõuavad Lääne-Aafrikasse. Seal kulgeb nende päev mere rütmis: mõõna ajal otsitakse paljastunud liiva- ja mudaväljadelt toitu, tõusu ajal kogunetakse kuivemale rannale puhkama. Mõned liiguvad keset talve veel kaugemale lõunasse. Kevade lähenedes algab pikk tagasitee põhjapoolsetele pesitsusrandadele.

Väiketüll ja liivatüll. Läänemaa, Eesti

Kahe lähisugulase kohtumine ei kulgenud sugugi sõbralikult: suurem liivatüll ajas väiksema väiketülli enda eest minema. Mõlemad otsivad toitu avatud ja kivisel rannal ning pesitsusajal kaitsevad tüllid kiivalt oma territooriumi. Mida väiketüll valesti tegi, teavad vaid asjaosalised, kuid sellest tagaajamisest sai sobiv teatepulga üleandmine järgmisele tülliliigile.

Väiketüll (Charadrius dubius). Alam-Saksi, Saksamaa

Väiketüll jäi seekord mu kaamerast küll kaugele, kuid tema kõige kindlam tunnus – erekollane silmarõngas – paistab selgesti. Umbes 40 grammi kaaluv väiketüll meenutab väikest liivatülli, kuid tema nokk on must ja jalad kahvatumad. Üllataval kombel pesitseb ta peamiselt inimese loodud paljaspinnalistel aladel: kruusakarjäärides, ehitusplatsidel ja veekogude kivistel kallastel. Otse maapinnale tehtud pesa ja kirjud munad sulanduvad ümbrusse nii hästi, et suurimaks ohuks võivad saada masinad või ettevaatamatu samm.

Plüü (Pluvialis squatarola). Saaremaa, Eesti

Plüü hundsulestik on mustvalge ja pidulik: nägu, kael ning kogu alapool on süsimustad, selg aga hõbedaselt tähniline. Musta kõhualust eraldab kirjust seljast lai valge küljetriip. Sügisel vahetab plüü selle uhke rüü tagasihoidliku hallika puhkesulestiku vastu ja muutub hoopis raskemini märgatavaks. Kohtumine Saaremaal väga tuulisel augustipäeval on olnud mulle seni ainus.

Plüü (Pluvialis squatarola). Saaremaa, Eesti

Plüü Eestis ei pesitse, vaid peatub siin rändel. Tema pesitsuspaigad asuvad kaugel põhjapoolses tundras ning talve veedab ta Lääne- ja Lõuna-Euroopa, Aafrika või Aasia mererannikul. Pikal teekonnal on madalad lahed ja mudased rannad hädavajalikud tanklad: sealt nopib ta usse, limuseid ja väikseid koorikloomi ning kogub jõudu järgmise lennuetapi jaoks.

Rüüt (Pluvialis apricaria). Tartumaa, Eesti

15. septembril oli maakodu lähedale niidetud heinamaale laskunud suur rüütade parv. Algul oli kuldpruuni sulestikuga linde raske märgatagi, kuid tähelepanelikumalt vaadates selgus, et terve heinamaa oli neid täis. Rändel puhkavatele ja toituvatele lindudele ei tahtnud ma lähemale minnes häiret teha. Nii leppisingi kaugelt saadud faktipiltidega ning jätsin rüüdad rahulikult oma asju ajama.

Rüüt ja tutkas. Tartumaa, Eesti

Rüütade sekka oli maandunud ka tutkaste salk. Mõlemad liigid kasutasid niidetud heinamaad rändepeatusena, otsides toitu ja kogudes jõudu edasiseks teekonnaks. Distants jäi küll pikaks, kuid ühelt heinamaalt sai korraga kirja kaks huvitavat liiki. Rüüdad jäid rahulikult toimetama, meie aga läheme edasi tutkaste juurde.

Tutkas (Philomachus pugnax). Tartumaa,Eesti

1. mai on kalendris kevadpüha, lindude kalendris aga tutkaste kevadrände kõrghetk. Sellel rändepeatusel kogunesid isaslinnud puhkama ja toituma, enne kui teekond pesitsusalade poole jätkus. Mõnel hakkas juba kujunema uhke sulgkrae ja peatutike, mille värvus ning muster on igal isasel isesugune. Keskkonnapilt näitab hästi, kui tähtsad on sellised märjad avamaastikud, nagu Emajõe luhad, ränduritele puhkekoha ja toidulauana.

Tutkas (Philomachus pugnax). Läänemaa,Eesti

Need kolm eri karva isastutkast ei lennanud lihtsalt üle Matsalu luha – nad otsisid mänguplatsi. Seal algab Eesti linnuelu üks vaatemängulisemaid etendusi: isased ajavad oma hiiglaslikud sulgkraed kohevile, kargavad, sööstavad ja võtavad rivaalidega mõõtu. Oma kordumatute värvide ja uhkete kraedega meenutavad nad pigem keskaegsele turniirile kogunenud rüütleid kui tagasihoidlikke rannalinde. Paraku on tutkaste arvukus Eestis järsult vähenenud ning kunagisi pulmalahinguid on nüüd peaaegu võimatu näha. Tutkas on kantud Eesti punasesse nimestikku. Seepärast on ka need kaugelt tehtud kaadrid mulle väärtuslikud.

Tutkas (Philomachus pugnax). Tartumaa,Eesti

Tutkaste pereelu keskmes on pulmamäng. Nagu tedred ja ruugerüdid, kogunevad isased ühisele mänguplatsile ehk lekile. Enamik neist kuulub kahte tüüpi. Tumedama kraega territoriaalsed isased hõivavad platsil oma ala, ajavad end kohevile ja võtavad rivaalidega mõõtu. Valge kraega satelliitisased oma territooriumi ei kaitse, vaid liituvad mõne platsiomanikuga. Kuigi nad on paaritumisel konkurendid, meelitavad kaks erinevat isast koos rohkem emaseid kui kumbki üksinda. Tumedatel isastel on mänguplatsil küll tavaliselt eelis, kuid valged oskavad oma võimalust oodata. Rein Marani filmis hakkasid tumedad isased omavahel võitlema ning valge kasutas hetke, paaritus kiiresti emasega ja oligi võidumees. Lisaks leidub väga haruldasi emaslindu meenutavaid isaseid. Pildil lendavad eri värvi isastutkad sobivat mänguplatsi otsides.

Tutkas (Philomachus pugnax). Tartumaa,Eesti

Tutkas on kadunud paljudelt endistelt Lääne- ja Kesk-Euroopa pesitsusaladelt ning tema Euroopa levila on taandunud põhja ja kirde poole. Suuremad asurkonnad on säilinud Põhjamaades ja Venemaal. Põhjuseks pole üksnes soojenev kliima, vaid eelkõige märgade niitude, luhtade ja rannakarjamaade kuivendamine, kinnikasvamine ning kasutusest kadumine. Emaslind peidab pesa maapinnale, tavaliselt veest pisut kõrgemale mättale või tiheda rohupuhma sisse. Madalasse kõrtega vooderdatud lohku muneb ta enamasti neli muna. Isaste uhke etendus lõpeb paaritumisega – pesa, munad ja pojad jäävad täielikult emaslinnu hooleks.

Tutkas (Philomachus pugnax). Läänemaa,Eesti

7. juunil Matsalus pildistatud lind on tõenäoliselt emane tutkas. Vaevalt usuks, et temaga sama liiki on need uhkete kraede ja peatuttega isased. Talvel näevad ka isastutkad välja nagu üsna tagasihoidlikud hallikaspruunid kahlajad. Alles kevadel kasvatavad nad pulmamänguks uhke sulgkrae ja peatuti ning nende näonahk muutub värviliseks. Mõne nädalaga sünnib ilmetust talvelinnust üks meie looduse kõige edevamaid tegelasi – ja pärast pulmahooaega kaob kogu toredus taas.

Soorüdi ehk soorisla ehk alpirisla (Calidris alpina). Vormsi, Eesti

Soorüdi on üks meie randade arvukamaid läbirändavaid kahlajaid. Kevadel ja suvel tunneb ta hõlpsasti ära musta kõhulaigu järgi, mis paistab hästi ka madalalt üle vee kihutavas salgas. Eestis nähtavad soorüdid võivad pärineda väga erinevatelt pesitsusaladelt – osa neist on teel kaugele põhja tundrasse, osa aga juba sealt tagasi talvitusalade poole. Rände ajal hoiavad nad kokku parvedesse, mis pööravad lennul peaaegu üheaegselt, justkui juhiks kogu salka üksainus nähtamatu käsi.

Soorüdi ehk soorisla ehk alpirisla (Calidris alpina). Vormsi, Eesti

Ränduri varustus peab korras olema. Üks soorüdi puhkab, teine aga tegeleb põhjaliku sulestikuhooldusega. Nokk toimib korraga kammi ja pintslina: sellega seatakse sulerood ning tillukesed suleharud taas paika, eemaldatakse mustus ja parasiidid ning kantakse sulgedele päranipunäärmest saadud rasvast nõret. Hästi hooldatud sulestik hoiab sooja, tõrjub vett ja võimaldab pikal rändeteel säästlikumalt lennata.

Soorüdi ehk soorisla ehk alpirisla (Calidris alpina). Hiiumaa, Eesti

Eestis kohtab kaht soorüdi alamliiki: siin haruldase pesitsejana elavat niidurüdi ja põhja pool pesitsevat tundrarüdi, keda näeme peamiselt läbirändel. Pildil olev lind on tõenäoliselt tundrarüdi – sellele viitavad tema roostekirju selg, pikk veidi allapoole kaarduv nokk ning suur ja ühtlaselt must kõhulaik. Kindlalt on neid alamliike siiski üsna raske eristada, sest nende välimus osaliselt kattub.

Soorüdi ehk soorisla ehk alpirisla (Calidris alpina). Saaremaa, Eesti

Soorüdi on ainus Eestis pesitsev ning rändeajal meie arvukaim rüdi. Siin kohtab kaht alamliiki: haruldase haudelinnuna niidurüdi ja arvuka läbirändajana tundrarüdi. Need linnud pildistasin 10. augustil Saaremaal. Kuna tunnused paistavad sellised, võisid nad olla ka kohalikud niidurüdid. Alamliikide välimus kattub aga sedavõrd, et üksnes foto, kuupäeva ja koha järgi pole neid võimalik kindlalt eristada. Seepärast jäävad nad pildil lihtsalt soorüdideks.

Soorüdi ehk soorisla ehk alpirisla (Calidris alpina). Hiiumaa, Eesti

Soorüdid võivad vahel olla üllatavalt usaldavad ja julged, mistõttu on neid üsna tänuväärne pildistada. Kui fotograaf istub rahulikult paigal ega püüa linnule otse läheneda, võib toitu otsiv rüdi ise päris lähedale tulla. Paigal püsiv inimene ei tundu talle alati vahetu ohuna. See ei tähenda siiski, et häirimine oleks kahjutu – pidev lendu ajamine röövib rändurilt väärtuslikku aega ja energiat ning lahtine koer on väikesele rannalinnule juba tõeline oht.

Soorüdi ehk soorisla ehk alpirisla (Calidris alpina). Hiiumaa, Eesti

Soorüdi otsib madalast veest ja pehmest mudast putukavastseid, usse, väikseid koorikloomi ning limuseid. Veidi allapoole kaardunud noka tundlik ots aitab saaki avastada ka siis, kui lind seda ei näe. Poegadele vanemad toitu nokas ei kanna. Udusulis pojad lahkuvad pesast juba mõne tunni jooksul ja hakkavad ise pisikesi selgrootuid püüdma. Vanemad juhatavad nad headele toitumisaladele, soojendavad ja hoiatavad ohu eest. Emaslind lahkub perest tavaliselt varem, isaslind jääb poegi valvama kuni nende lennuvõimestumiseni.

Suurrüdi (Calidris canutus). Ida-Virumaa, Eesti

Augusti lõpul on see noorlind oma esimesel sügisrändel. Ta on teel Põhja-Venemaa arktilisest tundrast edela poole, peatudes Läänemere ja Põhjamere rannikul. Osa suurrüdisid jääb talveks Lääne-Euroopasse, paljud jätkavad mööda Atlandi rannikut Lääne-Aafrikasse. Noorlinnud alustavad teekonda täiskasvanutest hiljem.

Suurrüdi (Calidris canutus). Ida-Virumaa, Eesti

Suurrüdi on Eestis läbirändaja. Meie rannad sobivad suurrüdile puhkamiseks ja energiavarude täiendamiseks, kuid mitte pesitsemiseks. Tema päriskodu on kõrg-Arktika lage, kivine ja kidura taimestikuga tundra, kus pojad kooruvad lühikeseks putukarohkeks suveks. Eestis puuduvad nii arktiline tundramaastik kui ka selle eriline aastaring. Seepärast kohtame suurrüdi siin kevad- ja sügisrändel, mitte pesitsejana.

Vöötsaba-vigle (Limosa lapponica). Saaremaa, Eesti

Soorüdide keskel seisab vöötsaba-vigle, keda reedab pikk ja veidi ülespoole kaarduv nokk. Saaremaa rannikul oli sel päeval soe, kuid tuul tormine. Rahulikult mudal toimetavat lindu vaadates on raske uskuda, et just vöötsaba-viglele kuulub lindude pikima teadaoleva peatusteta rändelennu maailmarekord. Rekordi on püstitanud sama liigi Alaska asurkonna linnud – meie rannikul peatuvad vigled nii kaugele ühe hooga tõenäoliselt ei lenda.

Vöötsaba-vigle (Limosa lapponica). Saaremaa, Eesti

Vöötsaba-vigled on oma maailmarekordit korduvalt parandanud. E7-nimeline emaslind lendas 2007. aastal Alaskalt Uus-Meremaale 11 680 kilomeetrit veidi enam kui kaheksa päevaga. Aastal 2020 läbis isaslind 4BBRW üheteistkümne päevaga üle 12 000 kilomeetri. Praegune rekord sündis 2022. aastal, kui kõigest viiekuune vigle lendas Alaskalt Tasmaaniasse 11 päeva ja ühe tunniga umbes 13 560 kilomeetrit. Kordagi ta ei maandunud, söönud ega puhanud.

Vöötsaba-vigle (Limosa lapponica). Saaremaa, Eesti

Enne suurt rännet toituvad vöötsaba-vigled peaaegu lakkamatult ning koguvad lennukütuseks paksu rasvakihi. Stardiga oodatakse soodsaid tuuli, sest ookeani kohal pole võimalik eksimust parandada ega puhkepeatust teha. Rekordlennu sooritanud lind oli alles viiekuune ja oma elu esimesel sügisrändel. Saaremaa madalad mudased rannad on Euroopa asurkonna vigledele palju lühema teekonna tanklad, kus iga rahulikult veedetud tund aitab järgmise lennu jaoks jõudu koguda. Eestis kuulub vöötsaba-vigle III kaitsekategooriasse. Meil ta ei pesitse, kuid Eesti madalad mererannad on talle olulised puhke- ja toitumispaigad pika rände ajal.

Mustsaba-vigle (Limosa limosa). Tartumaa, Eesti

Minu suureks rõõmuks kohtasin mustsaba-viglesid päris maakodu lähedal Valguta poldril. Lennul on neid lihtne ära tunda: tumedate tiibade keskelt sähvatab lai valge vööt ning valge päranipuala lõpeb järsult musta sabaga. Pikas nokas ja kõrgetes jalgades peitub aga mudamaade tööriist – nendega otsib vigle pehmest pinnasest usse, putukavastseid ja teisi väikesi selgrootuid.

Mustsaba-vigle (Limosa limosa). Tartumaa, Eesti

Mustsaba-vigle kuulub Eestis II kaitsekategooriasse, sest teda leidub hajusalt ja tema sobivaid pesitsuspaiku jääb järjest vähemaks. Ta vajab märgi ning lagedaid luhti, rannaniite ja soid. Kuivendamine, niitude kinnikasvamine, liiga varajane niitmine ja pesade rüüstamine muudavad poegade üleskasvatamise raskeks. Viglede pereelu on seejuures omapärane: mune hauvad mõlemad vanemad, kuid peagi pärast poegade koorumist lahkub emaslind ning poegade valvamine jääb peamiselt isaslinnu hooleks.

Metstilder (Tringa ochropus). Tartumaa, Eesti

Pilt osales EL Fotovõistlusel 2022 "Mõtisklus" Lastekaitsepäeva tõusva päikese soojuses Alam-Pedja looduskaitseala piiril jäi lind hetkeks mõtlema metsamasina rataste all murdunud oksale. Ei julgegi arvata, millest ta mõtles seal maharaiutud metsa ja segipööratud maapinna tumedal taustal. Enne võisid seal metsas olla tema pesa ja pojad...

Metstilder (Tringa ochropus). Tartumaa, Eesti

Metstilder on kahlajate seas tõeline reeglite rikkuja. Mereranna asemel eelistab ta metsade väikesi lompe, kraave ja veekogude varjulisi kaldaid. Ka pesa ei tee ta tavaliselt maapinnale, vaid võtab kasutusele puu otsas asuva vana rästa-, pasknääri- või isegi oravapesa. Varsti pärast koorumist hüppavad pojad kõrgelt alla ning järgnevad vanematele toitu otsima. Pildil tunneb metstildri ära tumeda selja, puhasvalge kõhu, valge silmarõnga ja rohekate jalgade järgi.

Metstilder (Tringa ochropus). Tartumaa, Eesti

Alam-Pedja kaitsealal jalutades sattusin tahtmatult metstildri poegade lähedale. Vanalind alustas kohe etendust: laskis tiivad longu, teeskles vigastatut ja püüdis mind endast huvitatuna poegadest kaugemale meelitada. Tegelikult polnud linnul midagi viga – see on kaval, kuid ohtlik kaitsevõte, millega vanem seab järglaste nimel ohtu iseenda. Kui olin ühe kaadri saanud, lahkusin kiiresti ja jätsin pere rahule. Juba sellise näitemängu algus tähendab, et linnud on saanud soovimatult palju häiritud.

Metstilder (Tringa ochropus). Tartumaa, Eesti

Kui enamik kahlajaid eelistab avarat randa, kust ohtu juba kaugelt märgata, siis metstilder elab meelsasti hoopis metsa varjus. Talle sobivad metsaojad, kraavid, kopralombid ja väikeste veekogude mudased servad. Seal uitab ta enamasti üksinda ning nopib veest ja mudalt putukaid, vastseid, usse ning teisi pisikesi loomi. Häirimise korral sööstab metstilder järsult puude vahelt lendu ja näitab korraks eredalt valget päranipuala – justkui vilgutaks metsa hämaruses taskulampi.

Metstilder ja mudatilder. Tartumaa, Eesti

Põllu kuivendussüsteemi ummistus on inimesele probleem, kuid tildritele tekkis sellest suurepärane söögikoht. Madalasse lompi ja selle pehmesse mutta koguneb putukaid, vastseid, ussikesi ning muud pisielustikku. Metstildrile sobib eriti hästi metsa lähedus, mudatilder kasutab meelsasti mitmesuguseid madalaid mageveelompe. Neid kahte ei toonud kokku ühine parv, vaid rikkalik toidulaud. Lähedal asuvad Valguta oja, karjäärijärv ja Võrtsjärv, kuid toidu otsimiseks võib just pisike ajutine lomp olla suurest veekogust parem.

Mudatilder (Tringa glareola). Pärnumaa, Eesti

Mudatilder Nehatu soos Pildistasin mudatildrit Nehatu soos 7. juunil, keset tema pesitsusaega. Seega polnud ta seal tõenäoliselt pelgalt läbirändaja, vaid võis valvata oma pesitsusala. Kõrge kuivanud oks oli hea vaatluspost, pesa teeb mudatilder aga maapinnale – tiheda taimestiku varju või veest ümbritsetud mättale.

Mudatilder (Tringa glareola). Pärnumaa, Eesti

Mudatildri pesas on tavaliselt neli muna, mida hauvad mõlemad vanalinnud 22–23 päeva. Koorunud pojad lahkuvad peagi pesast ja hakkavad ise putukaid ning teisi väikesi selgrootuid otsima. Vanemad neid nokast ei toida, vaid juhivad, soojendavad ja hoiatavad ohu eest. Sageli lahkub üks vanemaist pere juurest üsna varakult ning poegade valvamine jääb teise hooleks.

Mudatilder (Tringa glareola). Pärnumaa, Eesti

Pildil paistavad hästi mudatildri pikad kollakasrohelised jalad, mis annavad talle saleda ja kõrgejalgse ilme. Eriti kasulik on see tunnus mudatildri eristamisel metstildrist: metstildri jalad on lühemad ja tumedamad ning sulestikus on tugevam mustvalge kontrast. Punajalg- ja tumetildri jalad on punakad, heletilder on aga mudatildrist märksa suurem ning pikema, veidi ülespoole kaarduva nokaga.

Mudatilder (Tringa glareola). Lääne-Virumaa, Eesti

Noor mudatilder Tudu soos. Pildistasin teda 18. augustil Tudu järve kaldal veel enne päikesetõusu. Tõenäoliselt on tegemist samal suvel koorunud noorlinnuga: tema tumedal seljal moodustavad värskete sulgede heledad servad ja täpid korrapärase mustri. Kas ta kasvas üles Tudusoo vaikuses või peatus siin oma elu esimesel sügisrändel, jääb teadmata.

Mudatilder (Tringa glareola). Tartumaa, Eesti

Mai esimesel päeval lendas Emajõe luhal kaamera eest läbi üheksast mudatildrist koosnev salk. Pikemad rändelennud võtavad nad ette peamiselt öösel, sageli üksikult või väikeste hõredate parvedena. Päevaks kogunevad linnud üleujutatud luhtadele toituma ja puhkama ning võivad õhtu saabudes taas põhja poole teele asuda. Tavaliselt liigutakse ühelt märgalalt teisele, kuid suure rasvavaru kogunud mudatilder oleks võimeline läbima ühe lennuga isegi mitu tuhat kilomeetrit.

Heletilder (Tringa nebularia). Tartumaa, Eesti

Emajõe luhal mai algul lendab üks heletilder, tema ümber mudatildrid. Rändepeatustes võivad eri liiki tildrid toituda samas madalas vees, sest rikkalikus toidukohas jätkub kõigile. Mudatildrid nopivad peamiselt pinnalt ja pehmest mudast putukaid ning nende vastseid, suurem ja pikema nokaga heletilder ulatub sügavamale ning püüab ka väikseid kalu. Nii kasutavad nad sama toiduala veidi erineval viisil ega võistle iga suutäie pärast.

Heletilder (Tringa nebularia). Vormsi, Eesti

Heletildri lend on kiire ja jõuline, kuid madalal vee kohal liueldes mõjub ta üllatavalt kergena. Pikad kaarduvad tiivad, peaaegu vett puudutav lend ja peegeldus siledal veepinnal loovad hetkeks mulje, nagu lendaksid vastamisi kaks lindu. Vaikseks jääb see lend siiski harva – heletilder annab endast sageli märku selge kolmesilbilise hüüuga juba enne, kui teda märgatakse.

Heletilder (Tringa nebularia). Vormsi, Eesti

Heletilder on üks meie suuremaid tildreid – umbes 30–34 sentimeetri pikkune ning selgelt suurem muda-, mets- ja punajalg-tildrist. Suuruselt jõuab talle kõige lähemale tumetilder. Heletildri hea määramistunnus on pikk ja tugev nokk, mille tipuosa kaardub veidi ülespoole. Teistel tavalisematel tildritel on nokk enamasti sirge, tumetildril aga kergelt allapoole kaarduv. Lennul paistavad hästi ka heletildri pikad jalad ja valge kiil, mis ulatub sabalt kaugele seljale.

Heletilder (Tringa nebularia). Vormsi, Eesti

Pikad jalad ja pikk nokk võivad panna heletildri kaugelt väikese haigruna paistma. Tegelikult on ta umbes 30–34 sentimeetri pikkune – seega ligikaudu kiivitaja või kodutuvi mõõtu ning hallhaigrust peaaegu kolm korda lühem. Heletilder kaalub vaid paarsada grammi, kuid on sellegipoolest meie tildritest kõige suurem.

Heletilder (Tringa nebularia). Tartumaa, Eesti

Kevadrändel lendavad heletildrid nii päeval kui ka öösel, tavaliselt üksikult või väikeste salkadena. Emajõe üleujutatud luht pakub neile teel põhja poole rikkalikult toitu ja võimalust puhata. Osa linde võib jääda pesitsema Eestisse, teised jätkavad teekonda Soome, Põhja-Skandinaaviasse või Venemaale.  Heletildri pojad lahkuvad pesast varsti pärast koorumist ja hakkavad ise putukaid ning muid pisikesi veeloomi otsima. Vanemad neile toitu ette ei kanna, vaid valvavad, soojendavad ja juhatavad nad sobivatesse toitumispaikadesse. Sageli lahkub emaslind varem ning isaslind jääb poegade juurde kuni nende lennuvõimestumiseni.

Heletilder (Tringa nebularia). Vormsi, Eesti

Heletilder ei piirdu putukate, usside ja väikeste veeloomade noppimisega, vaid peab jahti ka kalamaimudele ning kullestele. Ta otsib saaki nägemise järgi, kõnnib kiiresti madalas vees ja võib põgenevale kalakesele lausa järele joosta. Vahel liigutab ta nokka vees küljelt küljele või napsab saagi välkkiire nokalöögiga. Just taimestikuäärne madal vesi pakub väikestele kaladele varju – kuid heletildri terava pilgu eest ei pruugi sellest piisata.

Vihitaja ehk jõgitilder (Actitis hypoleucos). Örebro lään, Rootsi

Pildil hüüab vihitaja ehk jõgitilder – kuldnoka pikkune, kuid märksa saledam kahlaja. Jõgitildriks on teda kutsutud seetõttu, et pesitsusajal eelistab ta jõgede ja ojade kiviseid või kruusaseid kaldaid, kus jookseb toitu otsides piki veepiiri. Nimi pole siiski täpne aadress: vihitaja pesitseb ka järvede ääres ning rändel kohtab teda mererannas. Teistest väikestest kahlajatest aitavad teda eristada pruunika rinnakülje ja tiiva vahele ulatuv valge kiil ning pidevalt nõksuv tagaosa.

Vihitaja ehk jõgitilder (Actitis hypoleucos). Eckerö, Ahvenamaa

Noor vihitaja madalas vees Ahvenamaa rannas. Vihitaja on üks esimesi kahlajaid, keda püüdsin kunagi pildile saada. Pedja jõe kallast mööda lindudele järele jooksmine ei andnud tookord mingit tulemust – mällu jäid vaid vee kohal välkkiirelt lendavad piiksujad ning nende valgete tiivavöötide ja sabaservade sähvatused. Nüüdseks on mul rohkem olnud võimalusi neid kaadrisse saada. Maapinnal tunneb ta hõlpsasti ära pidevalt nõksuva keha järgi, ehmatamisel aga sööstab madalalt piki veepinda, vaheldades kiireid tiivalööke lühikeste liugudega omapäraste häälitsuste saatel.

Vihitaja ehk jõgitilder (Actitis hypoleucos). Örebro lään, Rootsi

Vihitaja varasel hommikutunnil Borasjöni järvel. Eestis on ta üle maa levinud haudelind, kes pesitseb jõgede, järvede ja mereranna kivistel või kruusastel kallastel. Viimase avaldatud üleriigilise hinnangu järgi pesitseb meil 5000–8000 paari. Kuigi vihitaja tundub veel üsna tavaline, pole tema arvukus püsinud: aastatel 1980–2017 vähenes asurkond üle poole ning langus jätkus ka viimasel hinnatud kümnendil. Tema käekäik sõltub looduslike, rahulike ja taimestumata kaldalõikude säilimisest.

Vihitaja ehk jõgitilder (Actitis hypoleucos). Örebro lään, Rootsi

Vihitaja Siikajoki kivisel kaldal juuni keskel. Varjusin kamuflaažis kivide taha ja jäin ootama kohta, kus olin lindu varem näinud. Peagi tuli ta tagasi ega peljanud liikumatut fotograafi. Vihitajad on oma pesitsuspaigale väga truud: ühe pikaajalise uuringu järgi naasis 85 protsenti tagasitulnud lindudest järgmisel aastal samale territooriumile. Seepärast kasutavad nad suve jooksul ikka samu kaldalõike, toitumispaiku ja liikumisteid. Läheduses võis olla pesa või poegi.

Vihitaja ehk jõgitilder (Actitis hypoleucos). Põhja-Pohjanmaa, Soome

Vihitajate kärarikas tagaajamine Siikajoki jõel. Pesitsusajal kaitsevad vihitajad oma jõelõiku liigikaaslaste eest ning võõras kihutatakse kiire lennu ja valju häälitsemise saatel minema. Üsna samasuguseid tagaajamisi tuleb ette ka pulmamängu ajal, mistõttu pole eemalt alati võimalik öelda, kas tegemist on tülitsevate naabrite või teineteist jälitava paariga. Igal juhul käib võitlus sobiva pesitsuspaiga pärast vihitajale omase kiiruse ja suure käraga.

Vihitaja ehk jõgitilder (Actitis hypoleucos). Eckerö, Ahvenamaa

Vihitaja otsib Ahvenamaa madalast mereveest kirpvähke ja teisi pisikesi koorikloomi, putukavastseid, ussikesi ning väikseid limuseid. Suur osa saagist peitub kivide, veetaimede ja kaldale uhutud vetikate vahel. Vihitaja liigub kiiresti mööda veepiiri, peatub hetkeks ning napsab saagi veepinnalt või põhjast. Sellel pildil on midagi pisikest ka nokatippu jäänud, kuid saakloom on täpsemaks määramiseks liiga väike.

Vihitaja ehk jõgitilder (Actitis hypoleucos). Örebro lään, Rootsi

Täiskasvanud vihitaja Borasjönil varasel hommikutunnil enne jaanipäeva. Sel ajal on vihitajatel pesitsus käsil ning järvekaldal toimetav lind võis kuuluda läheduses pesitsevasse paari. Pesa on lihtne rohuga vooderdatud lohk kaldal taimestiku varjus, enamasti üsna vee lähedal. Mõlemad vanemad hauvad tavaliselt nelja muna. Pojad lahkuvad pesast peagi pärast koorumist ja otsivad ise toitu, vanemad aga valvavad neid ning hoiatavad ohu korral.

Punajalg-tilder (Tringa totanus). Läänemaa, Eesti

Punajalg-tildri rahvapärased nimetused on rohutüll, tüllütt, tilt, tauss, tillutaja, tillutis, küllik, tilltöök ja tillu.

Punajalg-tilder (Tringa totanus). Läänemaa, Eesti

Punajalg-tilder (Tringa totanus). Läänemaa, Eesti

Punajalg-tilder (Tringa totanus). Läänemaa, Eesti

Merisk (Haematopus ostralegus)

Merisk on Fääri saarte rahvuslind. Erilised on tema kinaveripunane nokk ja silm.

Merisk (Haematopus ostralegus). Läänemaa, Eesti

Merisk ei saa jääda märkamatuks, kuna lisaks väga silmapaistvale välimusele on tal ka väga vali hääl, mida ta lennates kuuldavale toob

Merisk (Haematopus ostralegus)

Meriski vanalind toob toidu tibule, aga ei anna seda noka vahele, vaid paneb maha ja linnupoeg peab ise toidu kätte saama

Merisk (Haematopus ostralegus). Läänemaa, Eesti

Mujal Euroopas kohtab Meriskit tihti inimasustuse (sadamad, tööstusrajoonid) läheduses, sagedasti ehitab ta pesa tööstushoonete katustele.

Kiivitaja (Vanellus vanellus). Tartumaa, Eesti

Kõigile maainimestele kindlasti tuttav osav lendaja. Kuid jällegi on oht nende elupaikadele põllumajandusmeetodite muutumise tõttu. Lõunapoolsetes riikides peetakse talle ka jahti

Kiivitaja (Vanellus vanellus). Läänemaa, Eesti

Kiivitaja (Vanellus vanellus). Tartumaa, Eesti

Varakevadel äsja saabunud lind

Kiivitaja (Vanellus vanellus). Läänemaa, Eesti

Kiivitaja (Vanellus vanellus). Läänemaa, Eesti

Kiivitaja (Vanellus vanellus). Tartumaa, Eesti

Noorte hullamine

Kiivitaja (Vanellus vanellus). Tartumaa, Eesti

Kiivitaja noorlind

Kiivitaja (Vanellus vanellus). Läänemaa, Eesti

Metskurvits (Scolopax rusticola). Tartumaa, Eesti

Aasta lind 2022. Juuniöö hämaruses autotulede valguses

Suurkoovitaja (Numenius arquata). Bayern, Saksamaa

Rändelt saabunud suurkoovitaja tutvub toidulauaga Doonau kaldal

Suurkoovitaja (Numenius arquata). Põhja-Brabandi provints, Holland

Suurkoovitaja (Numenius arquata). Bayern, Saksamaa

Suurkoovitaja (Numenius arquata). Põhja-Brabandi provints, Holland

Suurkoovitaja (Numenius arquata). Põhja-Brabandi provints, Holland

Suurkoovitaja (Numenius arquata). Põhja-Brabandi provints, Holland

Suurkoovitaja (Numenius arquata). Põhja-Brabandi provints, Holland

Tikutaja ehk taevasikk (Gallinago gallinago). Tartumaa, Eesti

Jälle üks lind, kelle toimetusi jälgides jääb aeg seisma

Tikutaja ehk taevasikk (Gallinago gallinago). Tartumaa, Eesti

Põnevad tagaajamised ja häälekas vigurlend köidavad tähelepanu ja sunnivad ennast unustama

Tikutaja ehk taevasikk (Gallinago gallinago). Tartumaa, Eesti

Laskudes undavat häält pidid tegema just need harali sabasuled, mis pildil hästi näha

Tikutaja ehk taevasikk (Gallinago gallinago). Tartumaa, Eesti

Hoogsalt lennult puhkama maandumas

Tikutaja ehk taevasikk (Gallinago gallinago). Tartumaa, Eesti

Tavaliselt kaob tikutaja maapinnal kõrge rohu sisse, seekord oli mul õnne teda ka istumas näha

Karkjalg (Himantopus himantopus). Larnaca, Küpros

Eestis on karkjalg üsna harv eksikülaline. 2022. aastal pesitses Audru poldril esimest korda kaks paari karkjalgu, kes mõlemad haudusid välja lennuvõimeliseks saanud pojad.

Karkjalg (Himantopus himantopus). Larnaca, Küpros

Oma nime on karkjalg auga välja teeninud, sest selliseid ülipikki jalgu teistel lindudel lihtsalt ei ole. Ladinakeelne nimigi viitab sõnale "kloun"

Pöialpoiss (Regulus regulus). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Pöialpoiss (Regulus regulus). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Pöialpoiss (Regulus regulus). Jönköpings län, Rootsi

Pöialpoiss (Regulus regulus). Schleswig-Holstein, Saksamaa

"Euroopa koolibri", vaid 5 grammi. Pesa ehitab ta kõrgele puu otsa, 4-17m kõrgusele.

Pöialpoiss (Regulus regulus). Jönköpings län, Rootsi

Pöialpoiss (Regulus regulus). Hessen, Saksamaa

Pöialpoiss (Regulus regulus). Jönköpings län, Rootsi

See lind on kogu Euroopa "kõige-kõige", ainult et oma kuuseokka jämeduste jalgadega ja keskmiselt 5,5 grammise kehaga kõige väiksem lind

Lääne-pöialpoiss (Regulus ignicapillus). Brandenburg, Saksamaa

Võibolla õige pisut pöialpoisist suurem sugulane on värvikirevam ja silmapaistvam

Lääne-pöialpoiss (Regulus ignicapillus). Brandenburg, Saksamaa

Nagu nimi teada annab, jääb tema elupaik Lääne- ja Lõuna-Euroopasse, lähim maa on Leedu, kus ta veel pesitseb. Alates 2018. aastast on aga kinnitatud pesitsemine Eestis, loodetavasti on varsti meie metsad ühe tillukese linnu võrra rikkamad

Lääne-pöialpoiss (Regulus ignicapillus). Brandenburg, Saksamaa

Erinevad on ka pöialpoisi ja lääne-pöialpoisi laululood

Käblik (Troglodytes troglodytes). Tartumaa, Eesti

Käblik (Troglodytes troglodytes). Tartumaa, Eesti

Käblik (Troglodytes troglodytes). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Käblik (Troglodytes troglodytes). Tartumaa, Eesti

Käblik (Troglodytes troglodytes). Valgamaa, Eesti

Käblik on pöialpoisist natukene suurem umbes 10 grammine lind. Tihti jääb märkamatuks, sest elab tihedamas metsas ja tegutseb maapinna lähedal okste rägastikus või tihedas taimestikus. Märkamata aga ei saa jääda tema vali kaunis laul.

Rootsiitsitaja (Emberiza schoeniclus). Tartumaa, Eesti

Rootsiitsitaja (Emberiza schoeniclus). Tartumaa, Eesti

Talvike (Emberiza citrinella). Tartumaa, Eesti

Talvike (Emberiza citrinella). Läänemaa, Eesti

Metskiur (Anthus trivialis). Tartumaa, Eesti

Metskiur (Anthus trivialis). Tartumaa, Eesti

Metskiur (Anthus trivialis). Tartumaa, Eesti

Sookiur (Anthus pratensis). Tartumaa, Eesti

Pikk tagaküünis on sookiuri eristamiseks hea tunnus

Hänilane (Motacilla flava). Tartumaa, Eesti

Hänilane (Motacilla flava). Tartumaa, Eesti

Jõgivästrik (Motacilla cinerea). Baieri, Saksamaa

Jõgivästrik on Eestis haruldane haudelind (1-5 paari), kes elutseb kiirevoolulistel jõgedel ja ojadel. Pildil emaslind, tähelepanelik vaataja märkab vasakul tagapool ka tumeda pudipõllega isaslindu. Uduses aprillikuu hommikuhämaruses on käimas jaht putukatele - algamas on päev, mil pesaehituseks kulub palju energiat

Jõgivästrik (Motacilla cinerea). Tirool, Austria

Jõgivästriku toimetused varahommikul koos tuttvartidega kristallselge veega Inn'i jõel

Linavästrik (Motacilla alba). Tartumaa, Eesti

Linavästrik (Motacilla alba). Viljandimaa, Eesti

Linavästrik (Motacilla alba). Viljandimaa, Eesti

Linavästrik (Motacilla alba). Rootsi

Linavästrik (Motacilla alba). Bayern, Saksamaa

Salu-lehelind (Phylloscopus trochilus). Tartumaa, Eesti

Eestis on salu-lehelind metsvindi järel arvukuselt teine haudelind, kelle arvukust hinnatakse 1,0–1,5 miljonile paarile. Tema arvukus suurenes 1950. aastatel, aga seejärel stabiliseerus

Salu-lehelind (Phylloscopus trochilus). Flandria, Belgia

Salu-lehelind (Phylloscopus trochilus). Tartumaa, Eesti

Mets-lehelind (Phylloscopus sibilatrix). Jõgevamaa, Eesti

See pilt on mulle suure tähtsusega, nimelt on see üks esimesi pilte väikese hübriidkaameraga hämaras varahommikuses Alam-Pedja metsas, mil pildile jäi peale uduse linnukese ka värve ja algeline kompositsioon. Hetk oli väga lühike ja ilma pildiotsijata kaameraga isegi hea tulemus

Mets-lehelind (Phylloscopus sibilatrix). Bayern, Saksamaa

Mets-lehelind (Phylloscopus sibilatrix). Tartumaa, Eesti

Lehelindudest kõige värvikam

Mets-lehelind (Phylloscopus sibilatrix). Tartumaa, Eesti

Väike-lehelind (Phylloscopus collybita). Niedersachsen, Saksamaa

Väike-lehelind (Phylloscopus collybita). Tartumaa, Eesti

Väike-lehelind (Phylloscopus collybita). Tartumaa, Eesti

Väike-lehelind (Phylloscopus collybita). Tartumaa, Eesti

Käosulane (Hippolais icterina). Tartumaa, Eesti

Käosulase laul on kõlav ja pikk. Laul koosneb erineva päritoluga, teisi linnuliike matkivatest katkenditest. See kajastub ka rahvapärastes nimetustes: ööbikuköster, jõhvilind, heinalind, heinaniitja, vikatiluiskaja

Väike-põõsalind (Sylvia curruca). Harjumaa, Eesti

Väike-põõsalind (Sylvia curruca). Viljandimaa, Eesti

Pruunselg-põõsalind (Sylvia communis). Somme'i departemang, Prantsusmaa

Teda jätkub kõikjale - elutseb terves Euroopas, Kaukaasias ning Lääne-Aasias

Pruunselg-põõsalind (Sylvia communis). Tartumaa, Eesti

Isaslind. Iseloomulikult põõsalindlastele ehitab ta valmis mitu pesakarkassi ja laseb emasel valida, milline lõpuni valmis viimistleda

Pruunselg-põõsalind (Sylvia communis). Somme'i departemang, Prantsusmaa

Hüpe! Ja järjekordne ämblik leiab lõpu

Pruunselg-põõsalind (Sylvia communis). Tartumaa, Eesti

Kodumaise linnu hommikused toimetused

Pruunselg-põõsalind (Sylvia communis). Somme'i departemang, Prantsusmaa

Roheline taust toob linnu värvid esile

Mustpea-põõsalind (Sylvia atricapilla). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Isaslinnu laulu hinnatakse kõige kaunimaks põõsalindlaste seas

Mustpea-põõsalind (Sylvia atricapilla). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Mustpea-põõsalind (Sylvia atricapilla). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Emaslinnu pea polegi must, nagu pildilt näha

Putke-roolind e. Soo-roolind (Acrocephalus palustris). Tartumaa, Eesti

Oma imeilusa lauluga pettis see linnuke mind ära, pidasin teda ööbikuks ja esitlesin isegi siin nii. Tuleb välja, et ta on osav jäljendaja ja mitmes mõttes sarnane ööbikule isegi välimuselt.

Kõrkja-roolind (Acrocephalus schoenobaenus). Tartumaa, Eesti

Kõrkja-roolind (Acrocephalus schoenobaenus). Tartumaa, Eesti

Jõgi-ritsikind (Locustella fluviatilis). Tartumaa, Eesti

Peiduline eluviis, tagasihoidlik välimus ja iseäralik ritsikat meenutav laul on ilmselt põhjuseks, miks jõgi-ritsiklindu nii vähe tuntakse. Äratundmise teeb siiski lihtsamaks see, et ritsikad laulavad alles suve teises pooles, kevadel taolist häält kuuldes on aga tegu kindlasti linnuga.

Punarind (Erithacus rubecula). Hessen, Saksamaa

Selle väikese linnu silmatorkav välimus ja üle teiste kostev laul peaks kõigile metsast tuttav olema

Punarind (Erithacus rubecula). Loire-Atlantique, Prantsusmaa

Õnnestunud jaht sunnib vaikima kuni saak on poegadele toimetatud

Punarind (Erithacus rubecula). Västra Götalands län, Rootsi

Noorlind on septembri alguseks askeldustes peaaegu sama vilgas, kui tema vanemad

Punarind (Erithacus rubecula). Loire-Atlantique, Prantsusmaa

Ikka vali laul ja ere rinnalaik sunnivad märkama

Põldlõoke (Alauda arvensis). Tartumaa, Eesti

Noorlind. Posti otsa lendamine tuleb juba päris hästi välja

Põldlõoke (Alauda arvensis). Tartumaa, Eesti

Laululend

Põldlõoke (Alauda arvensis). Tartumaa, Eesti

Noorlinde toidavad vanemad ka nädal peale pesast lahkumist

Põldlõoke (Alauda arvensis). Tartumaa, Eesti

Laululend, kes meist pole seda näinud, aga enamasti mitte nii lähedalt

Leevike (Pyrrhula pyrrhula). Hessen, Saksamaa

Leevike (Pyrrhula pyrrhula). Tartumaa, Eesti.

Leevike (Pyrrhula pyrrhula). Tartumaa, Eesti.

Leevike (Pyrrhula pyrrhula). Tartumaa, Eesti.

Põsemusi

Leevike (Pyrrhula pyrrhula). Tartumaa, Eesti.

Emaslind varakevade päikeses sulgi sugemas

Leevike (Pyrrhula pyrrhula). Eckerö, Ahvenamaa

Ei ütleks, et nagu isa suust kukkunud... Noorlindude värvus erineb täiskasvanutest märkimisväärselt

Karmiinleevike (Carpodacus erythrinus). Tartumaa, Eesti

Minu esmakohtumine karmiinleevikesega toimus õnneks kodumaal, Laeva jõe kaldal

Karmiinleevike (Carpodacus erythrinus). Läänemaa, Eesti

Karmiinleevike (Carpodacus erythrinus). Tartumaa, Eesti

Metsvint (Fringilla coelebs). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Metsvint (Fringilla coelebs). Sarthe'i departemang, Prantsusmaa

Portree

Metsvint (Fringilla coelebs). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Kõlab meile kõigile ilmselt kõige enimkuuldud linnulaul

Metsvint (Fringilla coelebs). Tartumaa, Eesti

Isaslind valvab ümbrust pesaehituse ajal

Metsvint (Fringilla coelebs). Uusimaa, Soome

Metsvint (Fringilla coelebs). Uusimaa, Soome

Metsvint (Fringilla coelebs). Tartumaa, Eesti

Metsvindipaari armumängud

Metsvint (Fringilla coelebs). Brandenburg, Saksamaa

Vilgas pesaehitus käib

Metsvint (Fringilla coelebs). Tartumaa, Eesti

Käib kõige raskem töö - haudumine. Õnn oli seda jälgida maakodu õuel

Rohevint (Chloris chloris). Läänemaa, Eesti

Suurnokk-vint (Coccothraustes coccothraustes). Tartumaa, Eesti

Põhjavint (Fringilla montifringilla). Loire-Atlantique departemang, Prantsusmaa

Nagu nimi ütleb, pesitseb põhjavint enamasti meist põhjapool. Kohata võib Eestis sagedamini läbirändel

Koldvint (Serinus serinus) . Emilia-Romagna, Itaalia

Isaslind muljet avaldamas. Eesti on koldvindi leviala põhjapoolses ääres, kuid sajandi algusest saadik on siiski ta meil pesitsenud. Itaalias elavad nad aastaringselt

Koldvint (Serinus serinus) . Emilia-Romagna, Itaalia

Senjoora Kuldvint näitab üles kombekat häbelikkust vastassoo tähelepanuavaldustele

Koldvint (Serinus serinus) . Emilia-Romagna, Itaalia

Senjoor Koldvint kogu hingest serenaadi laulmas

Ohakalind (Carduelis carduelis). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Ohakalind (Carduelis carduelis). Emilia-Romagna, Itaalia

Ohakalind (Carduelis carduelis). Nordrhein-Westfalen, Saksamaa

Ohakalindu peetakse Saksamaal ka puurilinnuna atraktiivse välimuse ja kauni laulu pärast. Pildil oleval linnul on paremini läinud. Ta on otsustanud isegi talvituma jääda Saksamaal

Ohakalind (Carduelis carduelis). Tartumaa, Eesti

Noorlind pole veel jõudnud nii värviliseks saada, kui on tema vanemad

Kanepilind (Carduelis cannabina). Läänemaa, Eesti

Kanepilinnu isaslind on paras "siidikäpp", pesa ehitusest osa ei võta.

Kanepilind (Carduelis cannabina). Nordrhein-Westfalen, Saksamaa

Portree

Kanepilind (Carduelis cannabina). Läänemaa, Eesti

Kanepilind (Carduelis cannabina). Baden-Württemberg, Saksamaa

Kanepilinnu emaslind. Paarid hoiavad tihedasti kokku ka pesitsusvälisel ajal.

Kanepilind (Carduelis cannabina). Baden-Württemberg, Saksamaa

Kuuse-käbilind (Loxia curvirostra). Žilinský kraj, Slovakkia

Peoleo (Oriolus oriolus). Suur-Poola vojevoodkond, Poola

Peoleo on üks Eesti värvikamaid, kuid samas kõige raskemini märgatavaid linde. Kuigi isaslind on erkkollane, peidab ta end enamasti kõrgete lehtpuude latvades. Kuuleb sagedamini kui näeb. Tema flöödilaadne "düü-liio" kostab kaugele, kuid lind ise jääb enamasti märkamata

Peoleo (Oriolus oriolus). Pavia provints, Itaalia

Emaslind on rohekam ja vähem kontrastne, see aitab tal pesitsusajal paremini märkamatuks jääda. Pesa peoleodel on tõeline meistritöö. Nad punuvad peenikestest kõrtest, taimsetest kiududest ja koorest sügava korvi, mille riputavad kahe peene oksa vahele. See on meie lindude üks kõige osavamalt ehitatud pesi.

Peoleo (Oriolus oriolus). Tartumaa, Eesti

Pildil noorlind. Karvased röövikud, keda paljud linnud väldivad toiduks, pole peoleodele probleem. Nad söövad neid meelsasti ning aitavad nii vähendada puude kahjureid.

Peoleo (Oriolus oriolus). Pavia provints, Itaalia

Flöödilaadne kaunis "düü-liio" on peamiselt isaslinnu territooriumi- ja paaritumislaul. Seda kuuleb kõige rohkem maikuu teisest poolest juuni lõpuni. Kähe "vihmakassi" hääl (mida on kirjeldatud ka kui kassi näugumist või kriiskamist) erineb täiesti peoleo tuntud flöödilaadsest laulust. Rahvasuus on usutud, et peoleo kähe hääl ennustab vihma, mistõttu ongi seda kutsutud vihmakassiks. Tegelikult pole teaduslikku tõendit, et lind vihma ette ennustaks

Kuldnokk (Sturnus vulgaris). Emilia-Romagna, Itaalia

Iga enesest lugupidav isik peseb end enne magamaminekut

Kuldnokk (Sturnus vulgaris). Franche-Comté, Prantsusmaa

Lind, kes oma värvikirevas talirüüs meenutab mulle tulnukat või skafandris kosmonauti

Kuldnokk (Sturnus vulgaris). Tartumaa, Eesti

Järjekordne toidulaadung täitmatutele poegadele

Kuldnokk (Sturnus vulgaris). Tartumaa, Eesti

Õnneks juhtusime perega just maal olema, kui oma aias pesakastist linnupojad väljusid. Ajastus polnud kõige parem, äikesetorm oli saabumas, tuuleiilid sasisid korralikult õunapuu oksi, millel oli niigi raske kohmakate jalgadega püsida

Musträstas (Turdus merula). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Musträstas (Turdus merula). Emiglia-Romagna, Itaalia

Hästi varjunud emaslind päikeseloojangus

Musträstas (Turdus merula). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Musträstas (Turdus merula). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Musträstas (Turdus merula). Uusimaa, Soome

Musträstas (Turdus merula). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Musträstas (Turdus merula). Nordrhein-Westfalen, Saksamaa

Musträstas (Turdus merula). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Ootamatult ehmatava värvusega võib olla noorlind - nimes olev "must" peaaegu puudub sulestikus

Musträstas (Turdus merula). Västra Götaland, Rootsi

Musträstas (Turdus merula). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Musträstas (Turdus merula). Nordrhein-Westfalen, Saksamaa

Hallrästas (Turdus pilaris). Östergötaland, Rootsi

Hallrästas (Turdus pilaris). Tartumaa, Eesti

Haudumine käsil

Hallrästas (Turdus pilaris). Tartumaa, Eesti

Pojad pesas vajavad rammusat toitu

Hallrästas (Turdus pilaris). Tartumaa, Eesti

Pesa julgevad hallrästad rajada inimeste käiguteele väga lähedale, muret pesa turvalisuse pärast tunnevad nad alles siis, kui keegi pesa läheduses kauemaks peatuma jääb

Hallrästas (Turdus pilaris). Baden-Württemberg, Saksamaa

Usin pesaehitus kestab veel loojuva päikese valguses. Peale iga uue kõrre paigaldust tuleb proovida kas pesa suurus on ikka sobiv

Laulurästas (Turdus philomelos). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Laulurästas (Turdus philomelos). Kanta-Häme, Soome

Laulurästas (Turdus philomelos). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Laulurästas (Turdus philomelos). Niedersachsen, Saksamaa

Harjumuspärasest heledama sulestikuga lind, võimalik et noorlind

Laulurästas (Turdus philomelos). Tartumaa, Eesti

Kevadel, kui esimesed kiiremad aiatööd said tehtud, jäi veidi aega okste põletamiseks. Suur oli aga ehmatus, kui töö käigus eelmisel sügisel õiget aega ootama jäänud oksahunnikust oksi võttes hakkas paistma linnupesa. Midagi ei jäänud üle, töö tuli jätta sinnapaika. Mõned päevad hiljem koorusid munadest väikesed abitud laulurästad ning veel paari nädala pärast olid nad sirgunud nii suureks, et ei mahtunud enam pessa. Pesast lahkusid kõik kuus poega laia maailma õnne otsima

Vainurästas (Turdus iliacus). Kanta-Häme, Soome

Kõige kirevam ja kõige väiksem rästas meie metsades.

Vainurästas (Turdus iliacus). Kanta-Häme, Soome

Looduskaitse alla vainurästas Eestis ei kuulu, kuid kõvasti langenud arvukuse tõttu on Eesti punase nimestiku järgi nende sigiv asurkond väljasuremisohus. Globaalsete ohuhinnangute järgi on tegu ohulähedase liigiga. Peamisteks ohuteguriteks on elupaikade kadu ja kliimamuutused.

Vainurästas (Turdus iliacus). Žilinský kraj, Slovakkia

Võimatu on öelda, kas lind on äsja rännult saabunud või talve Tatrate jalamil mööda saatnud, igatahes laul kuuseladvas oli täis elujõudu ja kindlasti teotahet pesa rajamiseks

Vainurästas (Turdus iliacus). Kanta-Häme, Soome

Ööbik (Luscinia luscinia). Tartumaa, Eesti

Ööbikut kuuleb palju sagedamini kui näeb. Ta elab tihedas niiskes võsastikus, otsib toitu maapinnalt ja peidab pesa madalale taimestikku. Ühtlaselt pruun sulestik sulandub okste ning kõduga ja isegi lauldes püsib isaslind enamasti põõsa varjus. Öine laul aitab leida paarilist, päevane ka territooriumi kaitsta. Isas- ja emaslind on välimuselt peaaegu eristamatud. See tagasihoidlik, ligikaudu 25-grammine lind lendab talvitama Ida- ja Kagu-Aafrikasse – sügisrände keskmine pikkus on umbes 8500, mõnel isendil kuni 10 000 kilomeetrit. Ka Aafrikas ei vaikita täielikult: isaslinnud harjutavad seal oma arenevat laulu ning täieliku laulu saavutanud võivad kaitsta isegi talvist territooriumi. Eesti ööbik on muide harilik ööbik ehk inglise keeles *thrush nightingale*; Lääne-Euroopa kuulus *common nightingale* on tema väga sarnane lähisugulane

Vainurästas (Turdus iliacus). Tartumaa, Eesti

Nii nagu rästastele ikka, meeldib ka vainurästale laulda mõnel kõrgemal oksal, et tema muusika kõigile hästi kuulda oleks. Viimased kevadeised lumehelbed teda seejuures ei heiduta

Euroopa kaelustäks (Saxicola rubicola). Niedersachsen, Saksamaa

Mul õnnestus pikalt jälgida Eesti inimestele üsna tundmatut lindu. Sarnaselt lõokesele tõuseb ta lauldes otse üles. Eesti linnuharulduste komisjoni andmetele toetudes olevat meil vaid 11 korda seda liiki leitud. Lähimad euroopa kaelustäksi pesitsusalad asuvad Poolas ja Ukrainas.

Rasvatihane (Parus major). Tartumaa, Eesti

Mis lindude leht see oleks, kui siit puuduks rasvatihase pilt. Eestis ilmselt kõige tuntum lind, maailmas ilmselt kõige rohkem uuritud lind, talvel meil kõige arvukam lind - samapalju kui inimesi

Rasvatihane (Parus major). Tartumaa, Eesti

Sinitihane (Parus caeruleus). Bayern, Saksamaa

Lindude talvised toidumajad meelitavad enamasti kõige rohkem just tihaseid ligi. Kindlasti on selle suurim põhjus tihaste suur arvukus.

Sinitihane (Parus caeruleus). Hessen, Saksamaa

Sinitihane (Parus caeruleus). Hessen, Saksamaa

Kus on tammepuud, ei puudu ka sinitihane. Kuna teda kohtab tihti, ei pane enam tähelegi, kui omapärane ja kaunis välimus tal on. Pildil tõusva päikese soojust ootamas, et saaks tegutsema hakata

Sinitihane (Cyanistes caeruleus). Niedersachsen, Saksamaa

Kevadised toimetused täies hoos

Sinitihane (Parus caeruleus). Tartumaa, Eesti

Sinitihane leiab isegi lumelt putukaid toiduks

Sinitihane (Cyanistes caeruleus). Niedersachsen, Saksamaa

Käib vilgas pesaehitus pöögi õõnsusse

Sabatihane (Aegithalos caudatus caudatus). Bayern, Saksamaa

Põhja-Euroopa alamliigil on pea täiesti valge

Sabatihane (Aegithalos caudatus europaeus). Somme'i departemang, Prantsusmaa

Kesk-Euroopa alamliigil on pea külgedelt must

Sabatihane (Aegithalos caudatus europaeus). Niedersachsen, Saksamaa

Oksal putukaid otsivat sabatihast ründas hetk hiljem kauge sugulane sinitihane, ju siis tuli sissetungija vastvalminud pesa lähedusest eemale tõrjuda

Sabatihane (Aegithalos caudatus europaeus). Niedersachsen, Saksamaa

Sabatihane (Aegithalos caudatus europaeus). Kataloonia, Hispaania

Korgitammel pesamaterjali kogumas

Sabatihane (Aegithalos caudatus europaeus). Somme'i departemang, Prantsusmaa

Saba on selle pisikese kinnu uhkus

Salutihane ehk sootihane (Parus palustris). Tartumaa, Eesti

Väga raskesti määratavad Salutihane ja Põhjatihane on välimuselt sarnased nagu kaks tilka vett

Põhjatihane (Parus montanus). Tartumaa, Eesti

Sugulasest salutihasest välimuselt üsna raskesti eristatav tihaslane

Tutt-tihane (Parus cristatus). 's-Hertogenbosch, Holland

Tutt-tihane armastab männimetsi

Tutt-tihane (Lophophanes cristatus). Niedersachsen, Saksamaa

Eestis läänesaartel me tutt-tihast ei kohta

Tutt-tihane (Lophophanes cristatus). Tutt-tihane (Lophophanes cristatus). Suur-Poola vojevoodkond, Poola

Tutt-tihane (Lophophanes cristatus). Suur-Poola vojevoodkond, Poola

Musttihane (Parus ater). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Musttihane näeb välja nagu väike värvitu rasvatihane, arvukus aga on 20 korda rasvatihasest väiksem. Rahvapärane nimetus "kuusetihane" on õiglaselt välja teenitud - musttihased tegutsevad pea eranditult kuuskede läheduses.

Musttihane (Parus ater). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Musttihane on meie tihastest kõige väiksem (kuid tasub meeles pidada, et sabatihase ja kukkurtihase pikkuse annavad väga pikad sabad). Kahjuks maailma mastaabis on täheldatud teatavat arvukuse langust. Suurimaks ohuks on tõenäoliselt põliste kuusikute pindala vähenemine.

Koduvarblane (Passer domesticus). Franche-Comté, Prantsusmaa

Madame Koduvarblane

Koduvarblane (Passer domesticus). Franche-Comté, Prantsusmaa

Meile kõigile väga tuttav lind linnadest ja asuatest.

Koduvarblane (Passer domesticus). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Isa-koduvarblase peakate on kontrastsem

Põldvarblane (Passer montanus). Tartumaa, Eesti

Põldvarblane asustab maapiirkondi ja on vabalt võimeline inimese abita toime tulema

Lepalind ehk aed-lepalind (Phoenicurus phoenicurus). Viljandimaa, Eesti

Isaslinnu tuline rind ja saba on andnud lepalinnule hulga rahvapäraseid nimetusi: tulisaba, tulisaba-lind, tulelind, punaüüt, lepaüüt, kaseüüt, lepaliur, lauklind ja sarvik. Tema laul on kõlav ja meloodiline, kuigi mõne kuulaja arvates pikapeale pisut tüütu. Tõstamaal pandi see inimkeelde nii: „Siht, siht, saht, saht, sea pära võru võkk.” Sellised vanad laulutõlgendused aitasid inimestel linnu häält meelde jätta ja lauljat ka nägemata ära tunda.

Lepalind ehk aed-lepalind (Phoenicurus phoenicurus). Alam-Saksi, Saksamaa

Isaslinnu erksate värvide kõrval võib emane lepalind tunduda tagasihoidlik, kuid lähemalt vaadates on temagi sulestikus sooje pruune ja oranžikaid toone. Selline värvus sulandub hästi puutüvede, okste ja kuivanud lehtedega. Pesitsusajal on märkamatus talle eriti kasulik, sest just emaslind ehitab pesa ja haub mune.

Lepalind ehk aed-lepalind (Phoenicurus phoenicurus). Viljandimaa, Eesti

Lepalind pesitseb puuõõnsustes, hoonete pragudes ja meelsasti ka pesakastis. Kui soovite teda oma aeda meelitada, võib sobiva pesakasti ülespanekust palju abi olla. Üksnes kastist siiski ei piisa: läheduses peaks leiduma vanu puid, põõsaid ja hõredama taimestikuga maapinda, kust lind saab putukaid püüda. Kui kõik vajalik on olemas, võib sellest kirevast ja kauni lauluhäälega linnust saada meeldiv suvine naaber.

Lepalind ehk aed-lepalind (Phoenicurus phoenicurus). Tartumaa, Eesti

Vana murdunud känd on aed-lepalinnule enamat kui lihtsalt hea vaatluspost. Kõdunevates tüvedes ja murdunud okste asemetes tekivad õõnsused, kuhu saab rajada pesa. Seepärast on vanade, osaliselt kuivanud ja õõnsate puude säilimine talle tähtis. Sobiva loodusliku õõne puudumisel kasutab aed-lepalind meelsasti ka pesakasti, harvem mõnd pragu hoones või kivimüüris. Pesa ehitab emaslind kuivadest rohukõrtest, samblast ja juurekiududest ning vooderdab selle pehmema materjali, näiteks karvade ja sulgedega. Valmis pessa muneb ta enamasti kuus või seitse siledat helesinist muna. Need on tavaliselt tähnideta ning erinevad selgelt must-lepalinnu valgetest munadest. Haub ainult emaslind ja ligikaudu kahe nädala pärast kooruvad paljad, pimedad ning täiesti abitud pojad. Seejärel algab mõlemale vanalinnule kõige töörohkem aeg. Pessa kantakse putukaid, röövikuid ja ämblikke hommikust õhtuni ning poegade kasvades muutuvad toidulennud üha sagedamaks. Umbes 16–17 päeva vanuselt lahkuvad pojad pesast, kuid ei saa veel kohe iseseisvalt hakkama. Vanemad toidavad ja juhendavad neid seni, kuni noored oskavad ise piisavalt saaki leida. Aed-lepalinnu sinised munad on pakkunud väljakutse ka käole. Mõnes piirkonnas on aed-lepalindudele spetsialiseerunud käod hakanud munema nendega väga sarnaseid siniseid mune. Õõnes asuvasse pessa on suurel käol aga raske pääseda ning kaugelt sisse poetatud muna ei pruugi üldse pesalohku jõuda. Nii võib pealtnäha turvaline puuõõs kujuneda aed-lepalinnule ühtaegu nii koduks kui ka kaitseks pesaparasiidi eest.

Must-lepalind (Phoenicurus ochruros). Nordrhein-Westfalen, Saksamaa

Must-lepalind tööstusvärvides. Isaslinnu söehalli sulestiku elavaks aktsendiks on roostepunane saba, mida ta sageli võdistab ja lennule tõustes välgutab. Pildil kordub sama soe toon taustal nii loomulikult, et võiks arvata seal olevat roostes seina või õhtupäikest. Tegelikult pärineb sulestikuga sobiv punane värv hoopis prügikonteinerist. Vahel sünnib üsna koledas paigas päris ilus pilt.

Must-lepalind (Phoenicurus ochruros). Kataloonia, Hispaania

Emasvärvides must-lepalind 18. veebruaril Hispaanias. Rändlindude lugu lõpeb meil tavaliselt sügisese lahkumisega ja algab uuesti kevadise saabumisega, justkui poleks vahepealsetel kuudel midagi toimunud. Tegelikult pole lõunamaa neile pikk puhkusereis. Iga lühike talvepäev kulub toidu otsimisele, sulestiku korrashoidmisele, vaenlaste vältimisele ja turvalise ööbimispaiga leidmisele. Must-lepalind varitseb saaki sageli mõnel kõrgemal kohal, sööstab sealt maapinnale putuka või ämbliku järele ning naaseb taas vaatluspostile. Talvel, kui putukaid napib, sööb ta ka marju. Paljud must-lepalinnud elavad talvitusalal üksikult ja võivad seal kaitsta oma väikest toitumisala sama kiivalt nagu suvel pesitsusterritooriumi. Foto järgi ei saa teada, kas see lind oli Hispaania paikne asukas või Kesk- või Põhja-Euroopast saabunud talvitaja. Mõlemad on võimalikud, sest pehmema kliimaga piirkondades elab must-lepalinde aasta läbi, sügisel lisanduvad neile põhjapoolsemate alade rändurid. Veebruari teisel poolel hakkab nende jaoks talv juba tasapisi kevadeks pöörduma. Pikenev päev annab organismile märku lähenevast pesitsusajast. Põhja poole rändaval linnul tuleb hoida end heas vormis ja koguda enne teeleasumist energiavaru. Tagasiränne ei ole üksainus pikk lend, vaid teekond, mille jooksul vahelduvad lennuetapid toitumise ja puhkamisega. Pesitsuspaika tuleb jõuda ajal, mil varjepaigad ja toidulaud on juba olemas, kuid paremad pesakohad pole veel hõivatud. Kui see lind oli põhjapoolne talvitaja, võis tema kevadine teekond lõppeda kusagil Kesk- või Põhja-Euroopas, võimalik, et ka meie kandis. Siin algab uus elujärk: territooriumi ja paarilise leidmine, sobiva müüriõõne, katusealuse või muu varjulise pesakoha valimine, pesa ehitamine, haudumine ja poegade toitmine. Nii pole talvine Hispaania tema eluloos tühi vaheaeg, vaid oluline osa aastaringist – paik, kus elatakse üle külm aeg ja valmistutakse järgmiseks pikaks teekonnaks ning uue pesakonna kasvatamiseks.

Must-lepalind (Phoenicurus ochruros). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Must-lepalind lõuna pool Euroopas tööstusrajoonis. Teda ei meelita siia suits ega betoon, vaid kolm vajalikku asja: kõrged postid ja konstruktsioonid ümbruse jälgimiseks ning laulmiseks, praod ja õõnsused pesa jaoks ning hõreda taimestikuga maapind putukate püüdmiseks. Vanad tehased, laoplatsid, raudteealad ja mahajäetud hooned pakuvad seda kõike. Must-lepalinnu inimkaaslusel on aga kummaline nõrkus – kui hooned remonditakse täiesti siledaks ja kõik jäätmaad asfalteeritakse, kaovad ühtaegu nii pesakohad kui ka toidumaa.

Must-lepalind (Phoenicurus ochruros). Kataloonia, Hispaania

Must- ja aed-lepalinnu emased võivad esmapilgul üsna sarnased tunduda. Must-lepalinnu emaslind on tavaliselt ühtlasemalt hallikaspruun, aed-lepalinnu emane aga soojema pruuni sulestiku ja oranžikama alapoolega. Nende eluviis erineb välimusest märksa rohkem. Aed-lepalind on eelkõige puude lind, kes elab hõredates vanades metsades, parkides, kalmistutel ja viljapuuaedades ning teeb pesa puuõõnde või pesakasti. Must-lepalind pärineb kivistelt mäenõlvadelt ja kaljudelt, kuid on leidnud neile hea asenduse hoonetest, varemetest, karjääridest ja tööstusaladest. Tema pesa võib paikneda müüripraos, katusealuses või mõnel ehitise varjatud serval. Mõlemad söövad peamiselt putukaid, ämblikke ja teisi väikesi selgrootuid. Aed-lepalind otsib neid palju puude ja põõsaste ümbrusest, must-lepalind aga istub sageli kivil, postil või katuseserval ning sööstab sealt lagedal maapinnal märgatud saagi järele. Suurim erinevus avaldub rändes. Aed-lepalind on kaugrändur, kes veedab talve peamiselt Sahara-taguses Aafrikas. Põhjapoolsed must-lepalinnud talvitavad enamasti Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas, kuid soojemates piirkondades elavad paljud neist aasta läbi paigal. Pereelus on neil rohkem sarnasusi: mõlemal liigil ehitab pesa ja haub mune emaslind ning poegi toidavad mõlemad vanemad. Aed-lepalinnul on meie kandis enamasti üks pesakond aastas, must-lepalind võib sobivates oludes kasvatada üles kaks pesakonda. Nii elavad kaks lähedast sugulasliiki üsna erinevates maailmades – üks vanade puude, teine kaljude asemele kerkinud hoonete keskel.

Must-lepalind (Phoenicurus ochruros). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Must-lepalind saagiga. Tema linnalembus on mõneti petlik, sest algselt on must-lepalind mägede ja kaljuseinte lind. Linnades, tööstusaladel ja talude juures leidis ta inimese loodud kaljumaastiku: hoonete praod asendavad kaljulõhesid, katused vaatlus- ja laulukohti ning hõreda taimestikuga maapind kiviseid mäenõlvu, kust putukaid otsida. Seepärast kohtab teda sagedamini hoonete, varemete ja karjääride kui lopsakate aedade juures. Pildil kivil putukavastset noppiv lind on oma esivanemate elupaigale üsna lähedases olukorras.

Must-lepalind (Phoenicurus ochruros). Nordrhein-Westfalen, Saksamaa

Selles poosis näitab isane must-lepalind peaaegu kogu oma värvivalikut. Selg ja lagipea on kiltkivihallid, nägu ning kurgualune tahmjad, tiival paistab selge valge laik ja muidu tumedast linnust ulatub välja roostepunane saba. Lennule tõustes muutub just saba kõige silmatorkavamaks, sest punakad servasuled välgatavad tumedate keskmiste sabasulgede kõrval. Kõik isaslinnud pole siiski nii kontrastsed – osa noori isaseid jääb esimesel pesitsuskevadel emaslinnu moodi hallikaspruuniks.

Must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca). Tartumaa, Eesti

Must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca). Tartumaa, Eesti

Must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca). Tartumaa, Eesti

Must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca). Tartumaa, Eesti

Must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca). Tartumaa, Eesti

Kontrastse värvuse tõttu on isaslindu raske mitte märgata

Hall-kärbsenäpp (Muscicapa striata). Tartumaa, Eesti

Hall-kärbsenäpp (Muscicapa striata). Tartumaa, Eesti

Hall-kärbsenäpp (Muscicapa striata). Tartumaa, Eesti

Hall-kärbsenäpp (Muscicapa striata). Tartumaa, Eesti

Hall-kärbsenäpp (Muscicapa striata). Tartumaa, Eesti

Võsaraat (Prunella modularis). Niedersachsen, Saksamaa

Väike märkamatu linnuke on tihti käopojale võõrasemaks

Võsaraat (Prunella modularis). Niedersachsen, Saksamaa

Võsaraat (Prunella modularis). Kataloonia, Hispaania

Räästapääsuke (Delichon urbica). Hiiumaa, Eesti

Pildil on Hiiumaa pankrannikul pesitsevad linnud. Sagedamini kohtame neid räästa alla meisterdatud pesade lähedal.

Kaldapääsuke (Riparia riparia). Suur-Poola vojevoodkond, Poola

Suitsupääsuke (Hirundo rustica). Harjumaa, Eesti

Eesti rahvuslinnuks valitud 1962. aastal

Suitsupääsuke (Hirundo rustica). Ahvenamaa, Soome

Piiritaja (Apus apus). Tartumaa, Eesti

Piirpääsuke on piiritaja vananenud nimi. Seda kasutati siis, kui piiritaja välise sarnasuse põhjal arvati pääsukeste sugulaseks. Kuid nad kuuluvad isegi eri seltsidesse: piiritaja piiritajaliste seltsi, pääsukesed värvuliste seltsi

Küprose kivitäks (Oenanthe cypriaca). Paphos, Küpros

Küprose kivitäks on Küprose endeemiline linnuliik, kuid vaatamata väikesele territooriumile läheb tal seal hästi

Valge-toonekurg (Ciconia ciconia). Tartumaa, Eesti

Kõigile igapäevaselt tuntud lind. Paljud aga ei tea, et Eesti on selle linnu põhjapoolsem leviala piir. Soomlased saavad seda lindu imetleda, kui meile külla tulevad

Valge-toonekurg (Ciconia ciconia). Tartumaa, Eesti

Valge-toonekurg (Ciconia ciconia). Tartumaa, Eesti

"Lubjatud" jalgadel on oma põhjus - väga palavate ilmadega on kured sunnitud enda jahutamiseks jalgadele roojama

Valge-toonekurg (Ciconia ciconia). Viljandimaa, Eesti

Varane hommikueine

Valge-toonekurg (Ciconia ciconia). Viljandimaa, Eesti

Must-toonekurg (Ciconia nigra). Tartumaa, Eesti

Maakodu looduslähedust kinnitas must-toonekurg, kes kõrgelt üle lendas. Õnne pole alati vaja minna otsima laia maailma...

Must-toonekurg (Ciconia nigra). Väike-Poola vojevoodkond, Poola

Dunajec'i jõgi on 249km pikk ning selle kallastel leiab must-toonekurg sobivaid pesitsuspaiku

Sookurg (Grus grus). Schleswig-Holstein, Saksamaa

On märtsikuu. Esimesed päevad, kui päike suudab heinamaal õhu virvendama panna. Emaslind kohendab tiibu

Sookurg (Grus grus). Tartumaa, Eesti

Sookurg on mu lemmiklind. Esiteks on tal kõige igatsevam ja võimsam hõige, teiseks Eesti lindudest väidetavalt kõige suurem situulatus, kolmandaks elulaadis palju põnevat ja erilist (näiteks see, et sulgides kaotab ta mõneks ajaks lennuvõime ja selleks ajaks peitub ligipääsmatusse sohu) ja kõige tähtsam muidugi uhke välimus

Sookurg (Grus grus). Tartumaa, Eesti

Sookurg (Grus grus). Tartumaa, Eesti

Sookurg (Grus grus). Hiiumaa, Eesti

Seekord oli linnul piisavalt julgust korralikult poseerida

Hallhaigur (Ardea cinerea). Põhja-Brabant, Holland

Kuigi hallhaigur on oma suuruse kohta üsna kerge ja saleda kehaehitusega, jätab ta lennul palju võimsama mulje. Laiad tiivad, mustade hoosulgede ja heledama tiivapinna tugev kontrast ning pikk S-kujuliselt kaarduv kael annavad talle eksimatu silueti. Silmad paiknevad pea külgedel, kuid haigur suudab pilku hästi eri suundadesse pöörata – saaki varitsedes peab ta korraga jälgima nii vett, maad kui ka ümbrust.

Hallhaigur (Ardea cinerea). Bayern, Saksamaa

Hallhaigru paarisuhe ei pruugi kesta kogu elu. Pesitsusaja algul valib isaslind pesapaiga ning püüab sinna emaslindu meelitada; paar püsib koos vähemalt ühe pesitsushooaja. Eestis on hallhaigur osaliselt rändlind – enamik lahkub sügisel lõuna poole, kuid pehmetel talvedel jääb üha rohkem linde ka siia talvitama. Mõni meie hallhaigur võib rännata väga kaugele: üks Eestis rõngastatud lind leiti koguni Guineast, enam kui 6000 kilomeetri kauguselt.

Hallhaigur (Ardea cinerea). Loire-Atlantique, Prantsusmaa

Hallhaigur ehitab suure oksapesa tavaliselt kõrgele puuvõrasse. Pesapaika kasutatakse sageli aastaid ning vana pesa kohendatakse igal kevadel uute okstega. Sobivas paigas võivad haigrud pesitseda kolooniatena, kus lähestikku on kümneid või isegi sadu pesi. Kormoranidega on siin sarnasus suur: ka nemad pesitsevad sageli kolooniates ja ehitavad puudesse oksapesi. Erinevus on selles, et kormoranikoloonia mõju puudele on tavaliselt palju tugevam – rohke väljaheide võib oksad ja lõpuks terve pesapuu hukutada, hallhaigru kolooniad on enamasti vähem „hävitava“ ilmega.

Hallhaigur (Ardea cinerea). Niedersachsen, Saksamaa

Kõik hallhaigru saak ei tule veest. Seekord lõppes jaht hoopis rohumaal ning noka vahele jäi näriline – üsna teistsugune eine linnule, keda oleme harjunud nägema kalu varitsemas.

Hallhaigur (Ardea cinerea). Tartumaa, Eesti

Hallhaigur sai latika kätte keset tihedat linnumöllu – ümberringi tiirutasid kajakad ning teine haigur püüdis saaki temalt näpata. Haigur pääses kalaga siiski eemale, maandus ja jõudis vaid mõne hetke rahulikult seista. Siis ilmus merikotkas. Latikas tuli hüljata ja haigur põgenes. Mis kalast edasi sai, jäi mulle nägemata – kotkas kadus kõrkjate varju ning istus seal veel tükk aega. Võimalik, et maiustas ärandatud latikaga.

Hallhaigur (Ardea cinerea). Ecerö, Ahvenamaa

Ka kõige tavalisem lind võib Ahvenamaa looduses mõjuda täiesti eksootilisena. Hallhaigur, vesi, kivid ja õhtuhämarus - siinsed vaated on imelised.

Hallhaigur (Ardea cinerea). Baden-Württemberg, Saksamaa

Hallhaigur ei pea alati kogu pilti täitma. Vaikses, varjulises veesopis muutub ta osaks maastikust – hetkeks peaaegu sama märkamatuks kui tema peegeldus tumedal veel.

Hallhaigur (Ardea cinerea). Tartumaa, Eesti

Jalad alla, tiivad laiali ja nüüd tuleb ainult loota, et pidurdusteekonnast piisab. Hallhaigru maandumine on alati palju põnevam vaatepilt kui tema väärikas paigalseis.

Hallhaigur (Ardea cinerea). Bayern, Saksamaa

Maandumine pole hallhaigru kõige elegantsem hetk. Pikad jalad sirutatakse ette, suured tiivad töötavad pidurina ja hetkeks näeb kogu ligi meetrikõrgune lind välja nagu õhuakrobaat. Ometi on see kütkestav vaatepilt.

Hallhaigur (Ardea cinerea). Bayern, Saksamaa

Messerschmitt

Hallhaigur (Ardea cinerea). Lääne-Vlaanderen, Belgia

Nagu noodid vihikus. Hallhaigur on meie maastikus sedavõrd tavaline lind, et vahel sobib talle peatuspaigaks ka inimese loodud taristu. Ometi püüab selline vaatepilt pilku.

Hallhaigur (Ardea cinerea). Tartumaa, Eesti

Mõnikord on hallhaigur maastikus vaid väike püstine kriips. Nii sage ja tuttav lind, et tema kohalolu ei pane enam alati peatuma – ometi kuulub ta meie veekogude vaate juurde sama loomulikult nagu kivid, roostik ja vesi. Pildil Laeva jõgi.

Hallhaigur (Ardea cinerea). Põhja-Brabant, Holland

Lõputud Hollandi kuivendatud heinamaad on hallhaigrule külluslikuks toidulauaks. Kuigi teda seostatakse ennekõike kalapüügiga, otsib ta põldudelt ja niitudelt meelsasti ka hiiri, mügrisid, konni, vihmausse ning muid väikeloomi. Madalaks niidetud või karjatatud rohus on saaki lihtne märgata ning seepärast võib hallhaigrut Hollandis sageli näha keset avarat põllumajandusmaastikku – veest üsna kaugel.

Hõbehaigur (Ardea alba). Bayern, Saksamaa

Hõbehaigur (Ardea alba). Picardie, Prantsusmaa

Hõbehaigur (Ardea alba). Bayern, Saksamaa

Hõbehaigur (Ardea alba). Loire-Atlantique, Prantsusmaa

Hõbehaigur sööb jõevähki nii, et algul loobib saaki õhku ja püüab nokaga taas kinni nii kaua, kuni sõrad küljest pudenevad. Alles seejärel neelab toidu alla.

Hõbehaigur (Ardea alba). Bayern, Saksamaa

Hõbehaigur (Ardea alba). Bayern, Saksamaa

Hõbehaigur (Ardea alba), Siidhaigur (Egretta garzetta) ja Veisehaigur (Bubulcus ibis). Loire-Atlantique, Prantsusmaa

Mul on olnud õnne saada ühele pildile kolm erinevat valget haigruliiki. Täpselt samas järjekorras on nad Lars Svenssoni linnumääraja joonisel. Kompositsiooni üle otsustage ise...

Siidhaigur (Egretta garzetta).Loire-Atlantique, Prantsusmaa

Sigimise ajal muutub silmaümbruse värv lillakaks

Siidhaigur (Egretta garzetta). Emiglia-Romana, Itaalia

Veisehaigur (Bubulcus ibis). Piemonte, Itaalia

Kuumavirvendus küll segas pildistamist, kuid ma ei raatsinud sigimisaegses värvilises sulestikus lindu jätta lisamata. Eestis registreeriti esimene kohtumine veisehaigruga Saaremaal 2018. aastal

Ööhaigur (Nycticorax nycticorax). Lombardia, Itaalia

Pontsakas ja hallhaigrust väiksem ööhaigur tegutseb peamiselt öösiti. Eestis on teda kohatud eksirännakutel haruharva. Minu esmakohtumine toimus Po jõe lähistel

Kühmnokk-luik (Cygnus olor). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Kühmnokk-luik (Cygnus olor). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Kühmnokk-luik (Cygnus olor). Picardie, Prantsusmaa

Kühmnokk-luik (Cygnus olor). Bayern, Saksamaa

Kui arvate, et tegu ei ole värvipildiga, siis eksite. See on kühmnokk-luige noorlind, nokas roheline veetaimelible

Laululuik (Cygnus cygnus). Uusimaa, Soome

Laululuik oli Põhjamaades laialt levinud, kuni ta 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimeste aastakümnete jooksul inimese poolt peaaegu täiesti hävitati. 1940-ndateks aastateks oli laululuik Soomes jahi ja munade kogumise tagajärjel juba üliharuldaseks muutunud, 1949. aastaks oli Põhja-Soomes säilinud veel vaid 15-20 paari pesitsevaid luiki. Ja seejärel juhtus ime, laululuige populatsiooni Soomes suutis päästa üks mees – loomaarstist loodusfotograaf Yrjo Kokko, kes eestlastele on teada eelkõige sõtkastest ja väikekosklast rääkiva toreda loodusraamatu „Ungelo tare“ autorina. Ta nägi palju vaeva, et leida Põhja-Soomes veekogu, kus pildistada pesitsevaid laululuiki. Pärast seda, kui tal õnnestus selline tundrajärv leida ning ta seal kolm nädalat nende elu oli jälginud ja pildistanud, avaldas ta 1950. aastal raamatu „Laululuik – Ultima Thule lind“. See raamat oli lugu tema fotoreisist ning laululuige rollist Soome mütoloogias ja folklooris, alustades Kalevalast. Teose lõpetas ta kõrgelennulise oodiga selle müütilise linnu ilust ja julgusest, samastades laululuige kadumist tsivilisatsiooni hukuga. Raamat muutis soomlaste suhtumist laululuigesse pöördeliselt ning liigi populatsioon hakkas hoogsalt taastuma. Laienema hakkas ka pesitsusareaal. Laululuiged võeti Soomes kaitse alla ning 1981 valiti Soome rahvuslinnuks. Laululuigest sai Soome riigi üks olulisi sümboleid. Nelja lendavat laululuike võis imetleda sajamargasel rahatähel ning hiljem vermiti laululuiged ka Soome euromüntidele. Eestis on laululuik pesitsejana haruldane, siiski mõnel rabajärvel esineb

Laululuik (Cygnus cygnus). Tartumaa, Eesti

Eestis arvukas läbirändaja märtsist maini ja septembrist novembrini.

Laululuik (Cygnus cygnus). Tartumaa, Eesti

Noor luik kevadisel rände puhkepausil õhtuhämaruses Aardla poldril

Ristpart (Tadorna tadorna). Loire-Atlantique, Prantsusmaa

Eestis väikesearvuline, 800-1200 haudepaari

Sinikael-part (Anas platyrhynchos). Tartumaa, Eesti

Eestis enim tuntud sinikael-part on ka siin kõige arvukamalt pesitsev haneline. Vana-Kreekas kodustati ta umbes 10. sajandil eKr. Ta on enamiku koduparditõugude eellane. Rännul lendab kuni 6400m kõrgusel.

Sinikael-part (Anas platyrhynchos).

Sinikael-part (Anas platyrhynchos). Örebro lään, Rootsi

Suurel kiirusel maandumisel vette võib näida pardi lend laperdava ja kohmakana, kuid kui detailselt vaadata hetke, mil jalad vett puudutavad, kaob igasugune kahtlus, et tegemist on haruldaselt täpse tegevusega

Rääkspart (Anas strepera). Freie Hansestadt Bremen, Saksamaa

Kuni 20.saj. keskpaigani oli rääkspart Eestis haruldane, praeguseks õnneks tavaline, kuigi väikesearvuline meie merelahtedel ja mõnedel järvedel

Luitsnokk-part (Anas clypeata). Freie Hansestadt Bremen, Saksamaa

Ka Eestis pesitseb see omapärse nokaga part

Piilpart (Anas crecca). Niedersachsen, Saksamaa

Isase piilpardi ümar pea meenutab oskuslikult värvitud tennisepalli: kastanpruunile põhjale on justkui maalitud silmast kuklani ulatuv metallroheline laik, mida ääristab peen kreemikas joon. Piilpart on meie kõige pisem ujupart

Piilpart (Anas crecca). Tartumaa, Eesti

Emaslind on tagasihoidlikumalt pruunikirju, vaid roheline tiivalaik paistab silma

Tuttvart (Aythya fuligula). Tirol, Austria

Tuttvart (Aythya fuligula). Tirol, Austria

Tuttvart (Aythya fuligula). Tirol, Austria

Sõtkas (Bucephala clangula). Uusimaa, Soome

Rohukoskel (Mergus serrator). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Rohukoskel (Mergus serrator). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Jääkoskel (Mergus merganser). Pohjois-Pohjanmaa, Soome

Jääkoskel (Mergus merganser). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Jääkoskel (Mergus merganser). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Kanada lagle (Branta canadensis). Uusimaa, Soome

Valgepõsk-lagle (Branta leucopsis). Tartumaa, Eesti

Naerukajakas (Larus ridibundus). Hiiumaa, Eesti

Eesti väga tuntud kajakas. Toitu otsib aga erinevalt teistest kajakatest kaldal ja maapinnal.

Naerukajakas (Larus ridibundus). Tartumaa, Eesti

Merikajakas (Larus marinus). Uusimaa, Soome

Hõbekajakas (Larus argentatus). West-Vlaanderen, Belgia

Kuigi oleme harjunud röövlinde nägema kõvera noka ja võimsate küünistega, on see lind pildil eriti julm röövel. Peale kalade sööb ta ka pisinärilisi, röövib toitu teistelt lindudelt ja ka teiste pesadest mune ja poegi

Hõbekajakas (Larus argentatus). Tartumaa, Eesti

Randtiir (Sterna paradisaea). Läänemaa, Eesti

Randtiir on rände maailmameister – tema aastane edasi-tagasi teekond Arktika ja Antarktika vahel võib ulatuda 70 000–90 000 kilomeetrini ning üksikutel lindudel veelgi enam. Ja seda teekonda ei läbita vaid mõned korrad: randtiir võib elada üle 30 aasta, mistõttu võib tema elu jooksul koguneda miljoneid lennukilomeetreid. Nii pikk reis võimaldab tal elada peaaegu kahes suves: pesitseda põhjapoolkera suvel ja veeta meie talv Antarktika suves. Teekond ei kulge sugugi sirgelt – üle Atlandi teeb randtiir suuri kaari ja isegi S-kujulisi kõrvalepõikeid. Need pole eksirännakud: lind kasutab valitsevaid tuuli ja peatub kalarikastes merepiirkondades. Nii võib tuhandeid kilomeetreid pikem tee olla energiakulu poolest hoopis odavam kui otse vastutuult lennata.

Randtiir (Sterna paradisaea). Läänemaa, Eesti

Randtiir on välimuselt peaaegu täiuslikult voolujooneline – sale keha, pikk kitsas nokk ja terav siluett annavad talle väga puhta, elegantse ilme. Eriti pilkupüüdev on erk, peaaegu täiesti puhas punane nokk, mida täiendab must pealagi ja hele hallikasvalge sulestik.

Randtiir (Sterna paradisaea). Uusimaa, Soome

Randtiir pesitseb maapinnal, sageli väikesaartel, rannaniitudel või kruusasel kaldal. Pesa on tagasihoidlik lohk, kuid poegade eest hoolitsemine on kõike muud kui tagasihoidlik – mõlemad vanemad toovad neile väikseid kalu ning kaitsevad pesapaika väga ägedalt. Pärast pesast lahkumist jäävad noored veel pikaks ajaks vanemate toita ja juhendada, kuni oskus ise kala püüda piisavalt kindlaks saab.

Randtiir (Sterna paradisaea). Uusimaa, Soome

Randtiiru poeg ei oota lihtsalt suvalist suutäit – kala neelatakse tavaliselt pea ees. Katsed on näidanud, et tibu oskab isegi kala pea ja saba eristada ning haarab sagedamini pea poolt; nii liiguvad soomused ja uimed neelamisel sobivas suunas. Poegade toitmise ajal on tööjaotuski veidi ebavõrdne: mõlema vanema kõrval kipub isaslind toitu sagedamini kohale tooma.

Randtiir (Sterna paradisaea). Uusimaa, Soome

Randtiir on tõeline õhuakrobaat. Tema pikad kitsad tiivad, sügavalt harkis saba ja kerge keha annavad lennule erakordse täpsuse – ta võib hetkeks paigale rippuma jääda, teha järske pöördeid ning sööstlennul välgukiirusel vee poole kukkuda. Just see lennuosavus aitab tal nii kala püüda kui ka avamerel tuultega toime tulla, mis on hädavajalik linnule, kelle elu möödub suuresti taeva ja vee piiril.

Väiketiir (Sternula albifrons). Läänemaa, Eesti

Randtiir (Sterna paradisaea). Läänemaa, Eesti

Randtiiru sügavalt harkis saba pole ainult iluasi – pikad äärmised sabasuled töötavad lennul rooli ja pidurina ning aitavad teha väga kiireid suunamuutusi. Sarnase lahenduse leiab ka näiteks pääsukestel ja harksabadel, kuigi sugulased nad pole – kiire ja täpne lend on eri linnurühmades viinud üllatavalt sarnase sabakujuni. Fotograafile teeb randtiiru jälitamise just see põnevaks: lind võib hetkega pidurdada, pöörata või sööstule minna ning kaadrisse saamiseks tuleb tema järgmist liigutust peaaegu ette aimata. Kui see õnnestub, tekib kiiresti hasart proovida veel üks ja veel parem lennuhetk kinni püüda.

Jõgitiir (Sterna hirundo). Uusimaa, Soome

Suur-laukhani (Anser albifrons). Tartumaa, Eesti

Neid hanesid kohtab Eestis ainult läbirändel, aga siis arvukalt

Suur-laukhani (Anser albifrons). Tartumaa, Eesti

Hallhani ehk roohani (Anser anser). Bayern, Saksamaa

Rabahani (Anser fabalis). Tartumaa, Eesti

Rabahane pesitsusala jääb üldiselt Eestist põhja poole, rändetee kulgeb aga üle terve Eesti. Talve veedab ta Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Järjekordne lind, kelle arvukus väheneb (Arktika intensiivse hõlvamise tõttu). Rabahane nokk on suisa kolmevärviline.

Vaaraohani (Alopochen aegyptiaca). 's-Hertogenbosch, Holland

Esialgselt Aafrika haneliiki toodi 17. ja 18. sajandil sisse parkidesse ja loomaaedadesse dekoratiivsel eesmärgil tema väga erilise värvilise sulestiku tõttu. Loomulikult sattus ta vabasse loodusesse ja tekkisid esialgu asurkonnad, nüüd on see liik end sisse seadnud suurel osal Kesk- ja Lõunaeuroopast

Vaaraohani (Alopochen aegyptiaca). Bayern, Saksamaa

Emaslind

Vaaraohani (Alopochen aegyptiaca). Bayern, Saksamaa

Isaslind

Hahk (Somateria mollissima). Hiiumaa, Eesti

Hahk võib sukelduda kuni 10m sügavusele merekarpe püüdma

Lauk (Fulica atra). 's-Hertogenbosch, Holland

Lauk (Fulica atra). Baden-Württemberg, Saksamaa

Hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena). Päijät-Häme, Soome

Järvekaur (Gavia arctica). Jönköpings län, Rootsi

Kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo). Põhja-Brabant, Holland

Kormoran on hanesuurune lind, kes võib kasvada ligi meetripikkuseks ja kaaluda üle kahe kilo, kuid õhus mõjub ta üllatavalt voolujoonelisena. Parves lendavaid kormorane võib eemalt hanedega segi ajada, kuid nende parvekuju on tavaliselt ebakorrapärasem ning pikk kael püsib lennul veidi painutatuna.

Kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo). Baden-Württemberg, Saksamaa

Noor kormoran erineb vanalinnust märgatavalt – selg on pruunikam ning kõhualune sageli hele või valgekirju. Täiskasvanule omase läikivmusta sulestiku kujunemine võtab aega kuni paar aastat. Lähedalt paistavad hästi ka tugev konksja otsaga nokk ning kollane kurgualune.

Kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Kormoran istub vees märksa sügavamal kui enamik veelinde. Osaliselt märguv sulestik ja teiste lindudega võrreldes vähem õõnsad luud aitavad tal sukelduda – kala jahtides on vee alla pääsemine olulisem kui veepinnal kõrgel hulpimine. Vee all ei sõua kormoran tiibadega, vaid liigub tugevate ujulestadega jalgade abil ja kasutab saba tüürina.

Kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo). Schleswig-Holstein, Saksamaa

Kormorani kuulus tiivad-laiali poos pole edvistamine. Tema sulestiku välimine kiht on osaliselt märguv – see aitab sukeldumisel vee alla pääseda, kuid pärast kalapüüki tuleb suled jälle kuivatada. Nii võib lind seista tiivad laiali mõnest minutist kuni paarikümne minutini, sõltuvalt sellest, kui kaua ta vees oli ning milline on ilm.

Kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo). Indre-et-Loire'i departemang, Prantsusmaa

Kormorani veelt start on omaette vaatemäng. Lind kogub kiirust mööda veepinda joostes, tiivad juba täie jõuga töötamas, ning iga jalalöök jätab selja taha uue veesamba. Alles pärast mitut sellist sammu vabaneb raske keha veepinnast ja lend saab alata.

Kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo). Vaucluse'i departemang, Prantsusmaa

Suurema saagiga pole töö kala tabamisega veel lõppenud. Veepinnale tõustes tuleb libe ja rabelev angerjas tugeva konksja noka vahel neelamiseks sobivasse asendisse sättida ning vahel lendab saak selle käigus korraks õhku. Kormorani tavaliseks toiduks on küll väikesed, umbes 10–20 sentimeetri pikkused kalad, kuid ta saab hakkama ka märksa suurema saagiga.

Kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo). Vaucluse'i departemang, Prantsusmaa

Mõni saak teeb kormoranile elu eriti keeruliseks. Pikk ja painduv kala võib end ümber noka keerata ning enne neelamist tuleb lindudel teda päris tükk aega ümber sättida. Just sellistes olukordades tuleb kasuks kormorani tugev nokk ja selle teravalt konksjas ots.

Kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo). Vormsi saar, Eesti

Üksik kormoran ei jäta kuigi ähvardavat muljet, kuid sadade lindude kogunemine muudab pildi täielikult. Kormoran on väga seltsinguline – ta pesitseb kolooniates, puhkab koos liigikaaslastega ning käib sageli ka ühisel kalapüügil. Suurimates Eesti kolooniates on pesitsenud korraga tuhandeid paare.

Kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo). Vormsi saar, Eesti

See vaatepilt on üks põhjusi, miks kormoran inimestes tugevaid tundeid tekitab. Tiheda puukoloonia all hävib taimestik ning aja jooksul võivad kuivada ka puud, sest lindude väljaheited on tugeva toimega. Pilt näib trööstitu, kuid looduses pole surnud puu tühi koht – see saab omakorda elupaigaks putukatele ning avatum maastik võib sobida teistele linnuliikidele. Kui koloonia paiga hiljem hülgab, hakkab taimestik tasapisi taastuma, kuid muutused mullas ja puistus võivad püsida veel aastaid.

Kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo). Vormsi saar, Eesti

Kormorani pikaajalise puhkepaiga tunneb sageli ära juba kaugelt. Lindude väljaheited värvivad kivid ja oksad valgeks ning suure kasutuskoormusega paik võib üsna kiiresti oma ilmet muuta. Kormoran ise näib sellisel troonil rahul olevat – tiivad kuivama ja ümbrusel pilk peal.

Kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo). Ecerö, Ahvenamaa

Varased hommikutunnid Ahvenamaa randadel sunnivad reaalsustaju taanduma ja tundma end kui muinasjutus. Pildil: ööbimiskohtades suuremate rühmadena kogunenud kormoranid lähevad koos toitumisaladele.

Kormoran ehk Karbas (Phalacrocorax carbo). Põhja Brabant, Holland

Hetk hiljem on lind kadunud. Kormoran jahib kala vee all, liikudes edasi tugevate ujulestadega jalgade abil ja tüürides sabaga. Enamik sukeldumisi jääb alla kümne meetri sügavusele ja kestab vaid kümneid sekundeid, kuid vajadusel võib kormoran sukelduda märksa sügavamale ning püsida vee all kuni paar minutit.

Kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo). Bayern, Saksamaa

Novembri lõpp, kell kümme hommikul, Grossache jõe suue. Õues oli –3 kraadi ning külm, hele valgus sulatas vee ja silmapiiri peaaegu üheks. Kormoran kogus veepinnal hoogu ja tõusis lõpuks õhku otse minu ees. Hetkeks jäi ta tumeda siluetina justkui tühja valguse sisse rippuma, tiivad laiali ja veepinnale jäänud stardirada selja taga. Minu jaoks on see üks neist piltidest, kus lind ise on ainult osa loost – sama tähtsad on külm hommik, vaikus ja peaaegu kadunud silmapiir.

Luitsnokk-iibis (Platalea leucorodia). Loire-Atlantique, Prantsusmaa

Püha iibis (Threskiornis aethiopicus). Piemonte, Itaalia

See lind on eriti tuntud oma rolli poolest iidsete egiptlaste religioonis, kus seda seostati jumal Thotiga. Praegu on liik Egiptusest välja suretatud. Samas on loomaaedadest vabadusse pääsenud linnud kohanenud nii loode-Itaalias kui lääne-Prantsusmaal. Ohtlikku sisserändajat on üritatud peatada, seni tulutult nagu Itaalias tehtud foto näitab

Heleflamingo (Phoenicopterus roseus). Larnaca, Küpros

Küprosele lennates oli mul suurim soov kohtuda flamingodega kuigi teadsin ette, et suveks lahkuvad nad pesitsema mujale. Ometi mõned veel suguvõimetud jäävad soolajärvedele paigale. Leidsingi 3 lindu, kellest vaid üks oli võtmas juba roosakat tooni

Heleflamingo (Phoenicopterus roseus). Larnaca, Küpros

Flamingo noorlindudel võib märgata roosat värvust ainult siis kui ta noka avab

Kägu (Cuculus canorus). Tartumaa, Eesti

Harilikult muneb iga emaslind kindla liigi pesasse, tõenäoliselt sinna, kus isegi üles kasvas. Eelistatumad on linavästrik, samuti lepalind, hall-kärbsenäpp, kadakatäks jt. Lahkudes võtab pesast ühe olemasoleva muna kaasa, et arv samaks jääks

Kägu (Cuculus canorus).Bayern, Saksamaa

Juunis kostab käo kukkumist veel sageli, kuid suve edenedes jääb see vaiksemaks. Rahvasuu ütles, et käole läks odraokas kurku – odra loomise ajaks lõpetas lind kukkumise. Tegelikult on kukkumine isaslinnu paaritumishüüd, mis pesitsusaja möödudes lihtsalt vaibub.

Kägu (Cuculus canorus). Tartumaa, Eesti

Tõenäoliselt on pildil olev emaslind ametis sobiva pesa leidmisega või selle jälgimisega

Kägu (Cuculus canorus). Tartumaa, Eesti

Kägu neelab sageli karvaseid röövikuid. Ta ei söö neid karvade pärast, vaid neist hoolimata: suur ja toitainerikas röövik on saak, mida enamik linde ärritavate kaitsekarvade tõttu väldib. Nii jääb käole rikkalik toiduallikas, mille pärast pole palju konkurentsi. Enne neelamist võib ta röövikut muljuda ja raputada, kuid allesjäänud karvad takerduvad mao sisepinna pidevalt uuenevasse pindmisse kihti. Hiljem väljutab kägu selle koos viltjaks kogunenud karvadega räppetombuna – välja ei vahetata kogu mao limaskesta, vaid selle irdunud pealmine kiht.

Kägu (Cuculus canorus). Tartumaa, Eesti

Hõlpsasti võib eksida ja lendavat kägu pidada raudkulliks või tuuletallajaks

Kägu (Cuculus canorus). Tartumaa, Eesti

Tuttavat "Kukuu" hüüavad ainult isased. Aga kuna kägu on Eestis ainus pesaparasiit, siis soovitan sellest pikemalt lugeda näiteks http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel4657_4623.html

Kägu (Cuculus canorus). Uusimaa, Soome

Noorlind on hõlpsasti äratuntav valge laigu abil kuklas

Vaenukägu (Upupa epops). Tartumaa, Eesti

Tutt avaneb ainult vajadusel. Tavaliselt on sulgtutt vastu pead, kuid ehmatuse, ärevuse või maandumise ajal avab lind selle lehvikuna

Vaenukägu (Upupa epops). Tartumaa, Eesti

Vaenukäo pesitsev emaslind toodab sabaaluse näärme eritist, millel on väga ebameeldiv lõhn. See aitab peletada kiskjaid ja vähendada bakterite kasvu pesas. Ka pojad suudavad ohu korral pritsida vaenlase suunas halvalõhnalist väljaheidet.

Vaenukägu (Upupa epops). Tartumaa, Eesti

Rahvasuus on vaenukägu nimetatud mitmeti: karjalind, laanekukutaja, pasatraat, pasknära, paskraag, paskrästas, paskrääk, pähkliõhk, sitane rästas, surmakägu, toonetutt, toonikägu, tututaja, uputaja kägu, vainukägu

Jäälind (Alcedo atthis). Valgamaa, Eesti

Esimesed pildid meie lindude pärlist jäälinnust tulid mu õe elukohast Valgamaal

Jäälind (Alcedo atthis). Vaucluse'i departemang, Prantsusmaa

Varahommikune kalapüük. Vesi murrab valguskiiri, mistõttu näib kala veepinnalt vaadates teises kohas kui tegelikult. Jäälinnu aju ja silmad oskavad selle optilise vea maandada ning arvutada välja kala täpse asukoha

Jäälind (Alcedo atthis). Baden-Württemberg, Saksamaa

Lennul on jäälindu eriti raske tabada, kuid seekord jäi ta vee kohale raplema. Ju märkas saaki

Jäälind (Alcedo atthis). Valgamaa, Eesti

Jäälind peab jahti kaladele veepinna kohal väljaulatuval oksal või puutüükal. Inimese silmal on võrkkestal üks terava nägemise piirkond, aga jäälinnul on neid kaks. Üks aitab tal saaki märgata õhust, teine lülitub sisse sukeldumisel ja annab parima teravuse tabamuse hetkel

Jäälind (Alcedo atthis). Rheinland-Pfalz, Saksamaa

Tunde võiks jäälinnu jahipidamist jälgides mööda saata. Sukeldumine kestab veerand sekundit ja alati on kala nokas, kui veest väljub. Aga ega siis toitu kohe neelata saa, kõigepealt on vaja kala pehmeks raputada

Jäälind (Alcedo atthis). Tartumaa, Eesti

Hoidke silmad lahti! Kuigi jäälinde pesitseb Eestis vaid 100-500 paari, võib neid kohata kõige ootamatumates kohtades, see võib juhtuda lausa Teie kodu lähedal

Mesilasenäpp (Merops apiaster) Paphos, Küpros

Toiduks on mesilasenäpile suured kiletiivalised - mesilased, kimalased, herilased või kiilid. Muret mesilastele eriti ei teki, uuringute kohaselt suudavad nad ära süüa umbes 1% töömesilastet. Enne allaneelamist "peksavad" nad mürgiastla putukal küljest lüües teda vastu kõva pinda

Mesilasenäpp (Merops apiaster) Paphos, Küpros

Sarnaselt jäälinnuga kaevab mesilasenäpp pesauru liivapaljanditesse. Aga erinevalt jäälinnust on nad väga seltsingulised ning asutavad kolooniaid ja tegutsevad salkadena

Mesilasenäpp (Merops apiaster) Paphos, Küpros

Mesilasenäpp on väga silmapaistva välimusega lind. Teda on Eestiski haruharva kohatud kevadrände ajal. Pesitseb lõunapool, isegi edela-Lätis