Öösel urus pimedusega harjunud silmad imestavad tõusva suvepäikese valgust
Seekord tuli rebasekutsikas lausa koduõuele tiigist vett otsima. Suvel tükib tase madalaks jääma, vee kättesaamiseks tuleb järsku kallast pidi alla turnida
Jahe ja kastest märg juuniöö on vaese rebase ära kurnanud. Õnneks vähemalt hommikul õnnestus midagi hamba alla hankida
Emajõe lamminiidul veebruari viimastel päevadel Siidisabasid õhinal pildistades ei märganudki ma, et selja taha on hiiri otsima tulnud rebane. Tuul oli mulle soodne ja olin kaitseriietega põõsa varjus, seekord jäin mina talle märkamatuks
Esmalt märkasin urgu ja jäin hiirvaikselt selle lähedale passima. Ootamine tasus ära, otsustage ise - nautige pilti
Kui püüdsin lähemale hiilida, praksus oks ja kutsikas märkas mind, aga nagu enamus noori loomi ja linde, ei osanud ta piisavalt karta ja lubas end edasi jälgida. Seetõttu langeb suur osa noori loomi ka vaenlastele saagiks
Peale öist jahti
Metssiga on metsaloom. Väga harva tuleb ta valgel ajal välja lagedale, kus teda nii kaadrisse võib jääda, et midagi ette ei jää. Aga see ehk loobki meeleolu ja annab teada, millises rägastikus fotograafil neid otsida tuleb
Öine aeg kulus toidu otsimisele. Mida suurem loom, seda rohkem vajab toitu. Väsimus ja mõnus soe kevadpäike ongi karja suurima elaniku "maha murdnud"
Turris turjakarvadega lähenev loom paneb südame kiiremini lööma
Kuna kevadeti Doonau jõe üleujutatud lammialad on loomadele toidurikkad, on metssigade populatsioon väga suur. Loomad on aktiivsed ka päeval.
Kohmetu noor siga ilmselt peab aru, kas lähenev kogu on ohtlik tema tervisele või ei
Vähe on kordi, kui metsas tõsiselt ehmuda tuleb. Nii juhtus ka seekord, kui mürakas emis oma hiigelpea minu ees puu tagant välja pistis. Olin nii lähedal, et terve loom kaadrisse poleks mahtunud. Peas oli ainult üks soov - et tal põrsaid kaasas poleks
Silmside
Õnneks Saksamaal tillukesed notsud võivad end üsna turvaliselt tunda - looduses vaenlased peaaegu puuduvad
Pesamuna oleks peaegu metsa ununenud
See kohtumine oli üllatus mõlemale. Mägrapere (3 looma) tuli otse minu poole nii et paar meetrit enne kokkupõrget pidin suurema ehmatuse ärahoidmiseks püsti tõusma
Kodumetsas oma tavapärases keskkonnas toitu otsimas
Valgesaba-pampahirved introdutseeriti 1934. aastal Soome, mille lõunapoolses osas on neist kujunenud suur populatsioon. See emahirv tundis mu lõhna umbes 60m kauguselt ja muutus rahutuks - 2 poega vaja kaitsta.
Ma ei tea, milliseid metsavaime tänada, et emahirv lagendikult just minu suunas metsa pöördus ning minust 20 meetri kaugusel oma sabas sörkivat täpilist vasikat imetama asus. Arusaadaval põhjusel ei julgenud ma isegi mitte hingata, rääkimata parema kaadri saamiseks positsiooni muutmisest
Lapsel kõht täis, võib hakata edasi liikuma
Imekaunis saba, mille järgi liik ka nime on saanud
Oravapoeg pähklit nosimas ühes vähestest Belgias allesjäänud metsatukkadest
Eine leitud
Hiline õhtusöök
Ta kinkis mulle 3 sekundit...
Ilvesega kohtumine metsas on üks raske ülesanne. Seda suurem oli mu jahmatus ja kaamera läks korraks meelest, kui kevadel Harzi mäestikus võsas kolm looma tihedamasse võssa pagesid. Jälgides tuulesuunda sain hiilida siiski ühele küljelt lähemale. Kunagi hävitati Saksamaa loodusest ilves, nüüd on teda Baierimaale taasasustatud, levinud ka Hessenisse ja Harzi mäestikku. Kahjuks on ta suurim allesjäänud kiskja Saksamaal.
Karu on minu abikaasa lemmikloom. See õhtune kohtumine jõulise isakaruga (ja tema kaaslase emakaruga) sai võimalikuks ainult seetõttu, et minu abikaasa oli ka koos minuga metsas ja ta oli juba ette veendunud, et me näeme karu
Karupaar suve alguses päikeseloojangul kraavipervi revideerimas
Minu lemmikloomal põdral on tänuväärne iseloomuomadus - uudishimu. Kohtudes mitte ainult mina ei jää pikalt vaatama
Mõni minut enne kaadri jäädvustamist oli mu abikaasa maikellukesi korjamas samast kohast, kust astus välja see suursugune kaunitar. Põdra olekust jäi mulje, et ega mingi väike lillekorjaja tema plaane küll ei muudaks
Oktoobri lõpuks on sarvede kasv lõppenud. Neid põtru pildistasime koos väga andeka looduspiltniku Sven Začekiga
Imekaunis põdradaam oma hästikasvatatud järeltulijaga varahommikul tõenäoliselt teel puhkepaika "leiba luusse laskma"
Maantee ületamine on metsloomadele raske ülesanne. Tee ääres sobivat hetke ootaval loomal on silmist näha hirm ja erutus
Mõttepaus
Nende sarvede ette küll jääda ei tahaks
Põdraema paarikuuse vasikaga
Noor pull sügiskullas
Ühel endast lugupidaval daamil peab olema pilt oma lillepeenara taustal
Õhtuhämaruses vaatasime tõtt seni, kui noor pull hakkas rahutuse märke üles näitama. Targem annab järele...
Minule on hästi teada, kui raske on fototarvetega seljakoti, statiivi ja muu varustusega liikuda tihedas metsarägastikus. Mõelge pilti vaadates, kuidas on võimalik mängleva kergusega ja seejuures pea hääletult sellises rägastikus hirve sarvedega liikuda...
Veri korraks tardus soontes, kui umbes 15 meetri kaugusel minust emaste hirvede järel astus välja see suurepärane loom ja möirgas enne mulle otsavaatamist kõrvulukustavalt.
Möirgav pull
Gemenci mets Doonau lammialadel pakub kodu arvukatele lindudele ja loomadele.
Korraks on emme silmist kadunud... Aga mitte kauaks
Hirvelehma tähelepanu petta ja nii lähedale pääseda on suur saavutus
Tõenäoliselt kõige vihatum ja ka kõige kahjulikum loom inimestele (hävitab, saastab, kannab haigusi). Ometi just tänu inimesele on ta levinud peaaegu üle kogu maailma.
Ööpimedus on turvaline aeg väljaspool urgu
See armas loomake ei tule harilikult meid tuppa kimbutama. Ta on hoopis vägagi oluline lüli toiduahelas
Looduses subtroopilisest ja parasvöötmelisest Lõuna-Ameerikast pärinevat liiki on majanduslikel kaalutlustel introdutseeritud Põhja-Ameerikasse, Euroopasse, Aasiasse ja Aafrikasse. Ehkki teda hinnatakse endiselt karusnaha tõttu, peetakse nutriat võõrliigina valdavalt ohtlikuks kohalikele ökosüsteemidele.
Uudistamas
Prantsusmaal on nutriad hästi kohanenud. Ka juhuslikud möödujad ei häiri omaette-olemist
Väga suure sigimisvõime tõttu pole suudetud nutria levikule Euroopas piiri panna. 2-3 pesakonda aastas toob ohtralt järeltulijaid. Nii paaritumine kui ka imetamine võivad toimuda ka vees. Emaslooma nisad on nihkunud sellel eesmärgil külgedele
Karusnaha tõttu on nutria Saksamaal endiselt hinnatud jahiloom
Kobras ei teadvusta oma tegevuse kaugeleulatuvaid tagajärgi. Nii arvame meie, inimesed. Kuid ta järgib väga kindlaid reegleid, jättes inimese pealvaatajana sageli hämmingusse.
(Nikolai Laanetu)
Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt.
Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.
Eestis teadaolevalt üks pikemaid kopratamme valmis 2018. aastal Läänemaal Esna allikate juures, kuhu koprad rajasid 95,5 meetri pikkuse tammi. Maailma pikim kopratamm asub Kanadas ning on 850 meetri pikkune.
Kobras võib koos nutriaga samas piirkonnas elutseda, kuigi kui nad kokku satuvad, tükib kobras nutriale tuule alla tegema
Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Rohukonn on looduskaitse all.
Kevadel krooksumas
Tiigikonn on Lõuna-Eestis tavaline liik, Põhja-Eestis on ta haruldane ja saartel puudub. Erinevalt järvekonnast talvitub tiigikonn maismaal, kaevates endale ise uru. Tiigikonn on looduskaitse all
Punakõrv-ilukilpkonna looduslik levila on Põhja-Ameerika idarannik. Pilt on aga tehtud Panaro jõel Itaalias.See roomaja on kantud Euroopa Liidu ühtsesse võõrliikide nimekirja kui teisi liike ohustav võõrliik. Loodusesse satub ta muidugi hooletute lemmikloomapidajate tõttu
Jänestel on kõige paremini arenenud kuulmine. Kuulmine võimaldab neil tajuda ohtu. Nägemine ja haistmine on seevastu nõrgalt arenenud. Avamaastikul liikumatult seisvale inimesele võib jänes seetõttu isegi väga ligidale joosta.
Niidetud ja koristatud heinamaal tundus tuules keset heinamaad sattunud roheline leht ainuke pala, mida põske pista.
Loomalapsed on enamasti kohmakavõitu ja seetõttu kerge saak kiskjatele. Pildil olev jänkupoeg aga oli võimeline tegema nii kiireid sööste, et silmaga raske jälgida
Haavikuemand on end korralikult ära peitnud
Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu - jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes.
Nagu paljud teised jänesed, söövad ka halljänesed tavaliselt (90–95% juhtudest) ära oma korra soolestiku läbinud toidu – seda nähtust nimetatakse autokoprofaagiaks. See võimaldab halljänesel kätte saada enamiku toitainetesse talletunud energiast
Talvel õigustab valgejänes oma nime täielikult, olles puhasvalge ja ainult tema kõrvatipud on värvuselt mustad. Suvel on tema selg roostepruun mustade tähnidega, keha külgmised pooled heledad ja kõht üleni valge. Karvavahetus oleneb sellest, millal isendi elupaigaks valitud kohas lumi maha tuleb. Näiteks Iirimaal, kus püsivat lumikatet ei esine, valgejänes valgeks ei muutugi. Gröönimaal tumeneb ta suvel üsna vähe, kõigest helepruuniks, aga Baffini maal, kus õhutemperatuur on isegi juulis 0...+5 °C, ei lähe ta üldse pruuniks.
Enne halljänese suuremat levikut Skandinaavia poolsaarel ja introdutseerimist 20. sajandi alguses oli valgejänes Euroopas asustanud isegi lõunapoolsemaid alasid. Halljänes pole mitte ainult asunud elama valgejäneste elukohtadesse põllumajandusmaadele ja parkidesse, vaid on ka valgejänestega segunenud. Kui emasel valgejänesel puudub sigimiseks oma liigikaaslasest isane isend, siis võib ta paarituda ka isase halljänesega.
Eestis on valgejänes levinud mandriosas, kus tema peamisteks elukohtadeks on okaspuumetsad ja rabad. Valgejäneseid elutseb meil 21. sajandi esimese kümnendi keskpaiga seisuga hinnanguliselt 10–12 tuhat isendit. Paari aastakümne eest oli neid aga ligi 43 000
Ka tuuline aprilli-ilm ja paarikraadine Doonau vesi ei kohuta väikest kiskjat, kui hädasti teisele kaldale tarvis jõuda
Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Ta on kõige arvukam hirvlane ning enim kohatav metsloom. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Populatsiooni suurenedes kasvavad kahjustused põllumajanduses ja metsanduses ning ta võib olla haiguste levitaja ja liiklusohu põhjustaja.
Metskitse haugatus on üks tugevaimaid ja hirmuäratavaid hääli metsas, mis kostab väga kaugele. Ehmatav röögatus tuleb nagu viimasest kopsupõhjast. Nii hoiatab metskits liigikaaslasi. Suvel on röögatusi vähem kuulda, kuna siis kits ei haugu, tal on talled ja ta ei taha reeta loomalaste asukohta.
Kael võimaldab vaadet 270 kraadi mõlemale poole
Metskitsepere pimedal ja vihmasel sügisõhtul põllul toidujääke otsimas
Sõbrad
Karvavahetus käsil
Kevadine kasukavahetus lõpusirgel
Klassikaline metskitse "hüppepoos"
18. veebruaril 2021 oli Tartu lähedal -29 kraadi. See vapper sokk ei lasknud küll end pakasel häirida. Nagu näha, on tal eeltöö hästi tehtud - rasvakiht ja talvekasukas panevad hästi krõbedale külmale vastu
Nähtamatu
Talvise kasuka mahaajamine on alanud
Kõrvad kuulevad iga krõbinat ja nina tunneb iga lõhnavirvendust - sellest sõltub ellujäämine
Puhas juhus, et sügaval metsas kõrge taimestiku vahel kivi kõrval jalgadeta sisalikku märkasin. Eriliseks teeb kohtumise see, et selgelt on seljal nähtavad sinised täpid, milliseid leviala idapoolses servas isastel loomadel rohkem esineb. Eestis on Saaremaal täpilisi kohatud
Väga kiire ja vilgas ka kuumas kliimas
Kahjuks pildi kvaliteet pole küll eksponeerimiseks sobiv, kuid kuna sellel on näha (tõenäoliselt) ühest pesakonnast samaealised noored hirvevasikad, oleks kahju jätta näitamata nende värvuse erinevust. Sel korral nad märkasid mind enne ja mul ei jäänud aega, et head kaadrit saada.
Endeemiline sisalikuliik Küprosel
Üllatav on ühe suhteliselt väikese saare kohta väga suur endeemiliste liikide arv. Küprosel just nii on
Ka endeemiline liik Küprosel. Huvitav fakt on see, et need sisalikud on võimelised inimestega kohanema ja isegi viibivad meelsasti inimsalkade läheduses kasutades neid n.ö. kilbina oma vaenlaste vastu. Talveperioodil kui turiste on vähem, langeb suur osa näiteks hulkuvate Küprose kasside saagiks. Viimaseid aga on Küprosel juba umbes 1,5 miljonit
Suur erinevus oma sugulastega on madalam temperatuuri taluvus. Kui teised suudavad toimetada kuni 60-kraadisel pinnasel, siis Küprose kiviagaamidele meeldib kuni 34-kraadine substraat
Ma loodan, et määrasin õigesti. Kui keegi märkab viga, siis palun lahkesti parandada
