Pärast urupimedust tundub tõusva suvepäikese valgus rebasekutsikale lausa uus maailm.

Rebasekutsikas tuli lausa koduõuele tiigist vett otsima.

Jahe ja kastest märg juuniöö on vaese rebase ära kurnanud. Õnneks vähemalt tal õnnestus midagi hamba alla hankida.

Emajõe lamminiidul veebruari viimastel päevadel siidisabasid õhinal pildistades ei märganudki ma, et selja taha on hiiri otsima tulnud rebane. Tuul oli mulle soodne ja olin kaitseriietega põõsa varjus, seekord jäin mina talle ka üsna kauaks märkamatuks.

Esmalt märkasin urgu ja jäin hiirvaikselt selle lähedale ootama. Kannatlikkus tasus ära, otsustage ise - nautige pilti.

Kui püüdsin kutsikale lähemale hiilida, praksatas oks ja ta märkas mind. Nagu paljud noored loomad ja linnud, polnud ta veel piisavalt ettevaatlik ning lubas end mõnda aega edasi jälgida. Nooruse uudishimu ja vähene kogemus võivad looduses kalliks maksma minna – kiskjaid, liiklust ja muid ohte ei osata veel sama hästi hinnata kui täiskasvanuna ning suur osa noorloomadest ei jõuagi seetõttu täisikka.

Vaevalt on mul mõnele teisele pildile jäänud nii palju hellust ja siirast armastust kui sellel hetkel rebaseema ja tema kutsikate vahel.

Peale öist jahti. Sel korral õnnestus minul endal hoopis kavalpea üle kavaldada. Suutsin jääda talle märkamatuks, kui ta metsast tuli, korraks päikeselaiku istuma jäi ja siis edasi teises suunas jälle metsa ruttas

Metssiga on metsaloom. Valgel ajal tuleb ta lagedale üsna harva ning veel harvem satub ta kaadrisse nii, et kaamerasilma ja looma vahele ei jää ühtki oksa ega rohukõrt. Aga ehk loobki see pildile õige meeleolu ja annab aimu, millises rägastikus fotograafil neid otsida tuleb.

Öine aeg kulus toidu otsimisele. Mida suurem loom, seda rohkem vajab toitu. Väsimus ja mõnus soe kevadpäike ongi karja suurima liikme "maha murdnud".

Turjakarvad püsti ja samm otse minu poole – sellisel hetkel metsas hakkab süda paratamatult kiiremini lööma. Püstised turjakarvad annavad märku erutusest, ehmatusest või ohutundest ning muudavad looma ka suuremaks ja ähvardavamaks. See ei tähenda veel, et metssiga kohe ründab, kuid temast tasub alati rahulikult eemale hoida.

Metssiga pole tingimata ööloom – sageli muudab ta öiseks hoopis inimene. Vähese häirimisega paikades võib metssiga liikuda ja toituda vabalt ka päeval. Päevast aktiivsust soodustavad tihe varju pakkuv mets, rohke toit ja vesi ning võimalus inimesest märkamatult eemale hoida. Seal, kus jahisurve ja muu inimtegevus on tugevam, nihutab metssiga oma liikumise pigem hämarusse ja öösse. Gemenci ulatuslikes Doonau lammimetsades võib neid seetõttu täiesti vabalt kohata ka päevavalges.

Kohmetu noor metssiga ilmselt peab aru, kas lähenev laigulises kamuflaažis kogu on tema tervisele ohtlik või mitte.

Vähe on kordi, kui metsas tõsiselt ehmuda tuleb. Nii juhtus ka seekord, kui mürakas emis oma hiigelpea minu ees puu tagant välja pistis. Olin nii lähedal, et terve loom kaadrisse poleks mahtunud. Peas oli ainult üks soov – et tal põrsaid kaasas poleks.

Silmside

Saksamaa tillukesed triibulised notsud võivad end üsna turvaliselt tunda – piirkondades, kus suuri kiskjaid peaaegu ei esine, on nende peamine kaitse nagunii läheduses olev emis.

"Pesamuna oleks peaegu metsa ununenud"

See kohtumine oli üllatus mõlemale. Mägrapere (3 looma) tuli otse minu poole nii et paar meetrit enne kokkupõrget pidin suurema ehmatuse ärahoidmiseks püsti tõusma.

Mäger ei maga päris sügavat talveund, kuid veedab külmema aja suurelt jaolt urus, elades sügisel kogutud rasvavarudest. Just sinna, maa-aluse kindluse kõige sügavamasse ja soojemasse pesakambrisse, sünnivad talvel või varakevadel ka pojad. Kutsikad on algul pimedad ja abitud. Ema hoiab neid soojas kuiva rohu ja lehtedega vooderdatud pesakambris kevadeni.

Pimedas kuusikus oma tavapärases keskkonnas maa seest toitu otsimas – mäger kaevab okkapuruga kaetud maapinda, kust võib leida vihmausse, putukavastseid, mardikaid, juuri ja muud söödavat.

Pildil olev loom on päritolult Põhja-Ameerika liik valgesaba-pampahirv. Kuid ta on meie põhjanaabritel tähtsuselt teine jahiloom. Metskits kadus Soome metsadest 16.-17.sajandi paiku (tõenäoliselt külma tõttu). 20.sajandi algul noores Soome Vabariigis valitses üldine nappus ja Põhja-Ameerikas elavad välissoomlased otsustasid kinkida kodumaale uhke jahilooma – valgesabahirve (nii hakati teda kutsuma Soomes). Kevadel 1934 (täpselt 80 aastat tagasi) lahkus Minneapolisest Soome poole laevaga 7 looma, reisil ellu jäi vaid 5 ja neist ainult 1 hirvepull, kes sai nimeks Uros. Tõenäoliselt ongi kõik tänaseks juba 100 000-120 000 Soomes elavat valgesabahirve Urose otsesed järeltulijad. Metskits hakkas (arvatakse et globaalse soojenemise tõttu) mandril-Soome tagasi tekkima 1950-ndatel aastatel Rootsist ja Venemaalt, Ahvenamaale viidi aastatel 1950-1960 inimese poolt umbes 40 metskitse. Tänaseks arvatakse mandri-Soomes (valdavalt lõunaosas) elavat umbes 20 000 metskitse, Ahvenamaal 10 000. Põtrade arv küünib 80 000-ni. Siit on näha, et 80 aastaga on võõrliik saavutanud nii suure juurdekasvu, et hakkab probleeme tekitama liikluses, põllumajanduses ja ka looduskaitsealadel. 2012. aastal koostatud Soome üleriigilises võõrliikide strateegias on vaadeldava või lokaalselt kahjuliku liigina sisse kantud ka valgesabahirv. Inimese poolt tehtud muudatused looduses on enamasti ikka lõppenud teistmoodi, kui loodetud. Nii et kallid loodusesõbrad - austagem oma armsat metskitse!!!

Kuusetihnikust astus välja see tegelane just siis, kui olin korraks peatunud, et metsas turnimisest hinge tõmmata. Umbes kahekümne meetri kaugusel jäi ta mind uurima ega paistnud täpselt mõistvat, mida näeb. Mina omakorda ei julgenud liigutada – väiksemgi järsk liigutus oleks kohtumise lõpetanud. Nii vahtisime tükk aega tõtt, kuni sain sentimeeterhaaval kaamera üles tõsta ja lõpuks ka pildi teha.

Emahirv tundis minu lõhna umbes 60m kauguselt, kus ma metsaserval põõsastes hirvepere tegemisi jälgisin. Silmnähtavalt muutus ta rahutuks - 2 poega vaja kaitsta.

Olen Soomes valgesaba-pampahirve kohanud palju kordi ja korra isegi vasikat imetavat ema, kuid uhkete suurte sarvedega pull on seni tabamata jäänud. Tuleb leppida juunikuu algusega, mil uued sarved alles kasvavad ja peas on vaid sametised mügarikud. See-eest on pildil hästi näha looma lai valge sabaalune ja valge saba, mille järgi ta oma nime on saanud – ohu korral tõstab ta saba püsti ning ere valge „lipp“ paistab kaugele.

Ma ei tea, milliseid metsavaime tänada, et emahirv lagendikult just minu suunas metsa pöördus ning minust 20 meetri kaugusel oma sabas sörkivat täpilist vasikat imetama asus. Arusaadaval põhjusel ei julgenud ma isegi mitte hingata, rääkimata parema kaadri saamiseks positsiooni muutmisest

Lapsel kõht täis, võib hakata edasi liikuma

Meie orav ehk punaorav ja Põhja-Ameerikast pärit hallorav on lähisugulased – mõlemad kuuluvad samasse Sciurus’e perekonda, kuid on eri liigid. Punaorava looduslik levila ulatub üle suure osa Euraasiast Iirimaast ja Skandinaaviast kuni Siberi ning Jaapanini. Hallorava kodumaa on Põhja-Ameerika, kuid inimene viis ta 19.–20. sajandil ka Euroopasse, kus ta on kinnistunud eelkõige Suurbritannias, Iirimaal ja Itaalias. Seal on suurem ja konkurentsivõimelisem hallorav punaorava paljudest piirkondadest välja tõrjunud ning levitab lisaks oravarõugeviirust, mida ta ise hästi talub, kuid mis võib punaoravale olla surmav.

Noor orav pähklit nosimas ühes vähestest Belgias allesjäänud metsatukkadest. Esimestel elunädalatel sõltuvad oravapojad täielikult emast, kuid pesast väljudes algab kiiresti iseseisvaks saamine. Tuleb õppida ronima, hüppama, tasakaalu hoidma ja ise toitu leidma. Esialgu võib iga oks, käbi ja pähkel olla ühtaegu nii õppetund kui ka väike seiklus.

Orava ronimisoskus on erakordne. Tema tagajalgade hüppeliigesed võimaldavad käppi väga kaugele tahapoole pöörata, nii et teravad küünised haakuvad koorde ka siis, kui loom laskub mööda tüve pea ees. Pikk kohev saba aitab samal ajal tasakaalu hoida ja hüpetel suunda korrigeerida. Seetõttu võib orav liikuda puuvõras üles, alla ja oksalt oksale sellise kergusega, nagu raskusjõud tema kohta päriselt ei kehtiks.

Käbi on oravale korraga nii söögilaud kui ka toidupakk: tugevate lõikehammastega eemaldab ta käbisoomuseid ja otsib nende vahelt seemneid. Kuigi oravat näeb sageli puu otsas, toimub suur osa toiduotsimisest ka maapinnal. Ja kui sobiv käbi on leitud, tasub see enne konkurente kiiresti turvalisemasse kohta tassida.

Orava armsa välimuse taha peitub üsna kõigesööjalik oportunist. Tavaliselt kuuluvad menüüsse seemned, pähklid, pungad ja seened, kuid vajadusel muutub toidulaud märksa karmimaks: orav sööb putukaid, rüüstab linnupesi, sööb mune ja pesapoegi ning kirjeldatud on isegi väikeste täiskasvanud lindude murdmist. Menüüsse võivad sattuda ka raiped ning mineraalide saamiseks näritakse luid ja sarvi. Seega pole see kohev käbisööja sugugi nii süütu taimetoitlane, nagu välimus esmapilgul lubaks arvata.

Oravaema kasvatab pojad üksinda, hoides neid soojas samblast, rohust ja pehmest taimsest materjalist vooderdatud pesas. Pojad sünnivad paljaste ja pimedatena ning jäävad emast sõltuvaks mitmeks nädalaks. Kui nad lõpuks pesast välja tulevad, algab puuvõras tõeline oravalapsepõlv – õdede-vendade tagaajamised, mängulised hüpped ja tasakaaluharjutused valmistavad neid ette eluks, kus eksimiseks jääb oksa peal üsna vähe ruumi.

Ta kinkis mulle 3 sekundit...

Ilvesega kohtumine metsas on haruldane õnn. Seda suurem oli mu jahmatus, kui kevadel Harzi mäestikus pagesid minu eest võssa korraga kolm looma – hetkeks läks isegi kaamera meelest. Tuulesuunda jälgides õnnestus mul siiski ühele neist küljelt lähemale hiilida. Saksamaal hävitati ilves 19. sajandil täielikult, kuid alates 2000. aastast hakati teda Harzi mäestikku taasasustama ning aastatel 2000–2006 lasti seal loodusesse 24 ilvest. Tänaseks on Harzi asurkond levinud ka kaugemale, muu hulgas Põhja-Hessenisse. Teine asurkond elab Ida-Baieris ning kolmas Rheinland-Pfalzis. Sellest hoolimata on ilves Saksamaal endiselt üks haruldasemaid suurkiskjaid.

Karu on minu abikaasa lemmikloom. See õhtune kohtumine jõulise isakaruga ja tema emakarust kaaslasega sai võimalikuks ainult seetõttu, et minu abikaasa oli ka koos minuga metsas olles juba ette veendunud, et me näeme karu. Nii ka läks.

Varahommikul, väsinud öisest ringkäigust, tõenäoliselt teel sooäärsesse tihnikusse puhkama

Karupaar suve alguses päikeseloojangul kraavipervesid revideerimas.

Fotograaf unistab ikka kohtuda metsas karuga. Ühel juunikuu varahommikul, pärast viljapuid ja aiataimi kõvasti räsinud öökülma, läks see soov lausa kahekordselt täide – metsast tulid välja kaks karu ja asusid rahulikult võililli sööma.

Peale öösel võimutsenud miinuskraade tekitas tõusev päike kohe tugeva kuumavirvenduse, mis segas vastutulijast teravaid pilte saada. Ometi ma nägin läbi kaamerasilma, et tulijal suu vahutab

Esimese hooga arvasin, et olen sattunud pealt nägema valgejänese viimaseid hetki. Rahunesin alles siis, kui selgus, et metssiga jättis jänese täiesti puutumata – järelikult oli ta teeveerest leidnud midagi muud, mis tol hetkel märksa maitsvam tundus.

Minu lemmikloomal põdral on tänuväärne iseloomuomadus - uudishimu. Kohtudes mitte ainult mina ei jää pikalt vaatama

Mõni minut enne kaadri jäädvustamist oli mu abikaasa maikellukesi korjamas samast kohast, kust astus välja see suursugune kaunitar. Põdra olekust jäi mulje, et ega mingi väike lillekorjaja tema plaane küll ei muudaks

Oktoobri lõpuks on sarvede kasv lõpule jõudnud. Neid põtru pildistasime koos väga andeka looduspiltniku Sven Začekiga

Imekaunis põdradaam oma hästikasvatatud järeltulijaga varahommikul tõenäoliselt teel puhkepaika "leiba luusse laskma"

Maantee ületamine on metsloomadele raske ülesanne. Tee ääres sobivat hetke ootaval loomal on silmist näha hirm ja erutus

Põdrale kohane mõttepaus.

Nende sarvede ette küll jääda ei tahaks.

Põdravasikad sünnivad tavaliselt mais või juuni alguses, enamasti üks või kaks korraga. Esimestel kuudel püsivad nad emaga tihedalt koos ning õpivad temalt, kus toituda, puhata ja ohu korral varju minna. Ema ja vasika side kestab tavaliselt järgmise kevadeni. Vahetult enne uute vasikate sündi ajab põdralehm eelmise aasta järglased enda juurest eemale ning noorel põdral tuleb alustada iseseisvat elu.

Noor pull sügiskullas. Parema pildi saamiseks tuli talle autoga teed mööda kaugemale ette sõita.

Ühel endast lugupidaval daamil peab olema endast pilt oma lillepeenara taustal

Õhtuhämaruses vaatasime tõtt seni, kui noor pull hakkas rahutuse märke üles näitama. Targem annab järele...

Minule on hästi teada, kui raske on fototarvetega seljakoti, statiivi ja muu varustusega tihedas metsarägastikus liikuda. Pilti vaadates tasub aga mõelda, kuidas suudab punahirvepull oma tohutute sarvedega samasugusest võsast läbi minna mängleva kergusega ja seejuures peaaegu hääletult.

Veri korraks tardus soontes, kui umbes 15 meetri kaugusel minust emaste hirvede järel astus tihedast võsast välja see suurepärane punahirvepull ja möirgas kõrvulukustavalt. Seejärel pööras ta pea minu suunas, kuid püsisin varjus ega märganud midagi, mis oleks viidanud sellele, et ta mind üldse tähele pani. Mõne hetke pärast jätkas ta rahulikult oma teed emastele järele.

Möirgav pull. **Punahirv on Eestis oma levila põhjapoolsel serval.** Seetõttu pole ta meil ühtlaselt levinud – kõige tugevamad asurkonnad elavad Saaremaal ja Hiiumaal, mandril kohtab teda märksa ebaühtlasemalt. Eesti tänane punahirveasurkond on kujunenud nii siia toodud loomadest kui ka Lätist looduslikult sisse rännanud hirvedest. Tänapäeval võib punahirve kohata juba kõigis maakondades, kuid päris tavaliseks metsloomaks pole ta suuremas osas Mandri-Eestist siiski saanud.

Gemenc on üks Ungari kuulsamaid jahialasid, kus punahirvepullide küttimise eest makstakse trofee ehk sarvede kaalu järgi. Ometi võib siin kohata üllatavalt suuri hirvekarju. Põhjus on pikaajalises ulukimajanduses ja Doonau lammimetsa suurepärastes elutingimustes – eesmärk pole hirved välja küttida, vaid hoida tugev ja arvukas asurkond. Kahe päeva jooksul kohtasin siin mitut pulli ja nii palju emasloomi, et nende kokkulugemisest loobusin.

Korraks on emme silmist kadunud... Aga mitte kauaks

Punahirve ema elab suure osa aastast koos teiste emasloomade ja noortega karjas. Sügisesel jooksuajal muutub aga kogu karjaelu – pullid koguvad emasloomad enda ümber ja peavad konkurentidega häälekaid jõukatsumisi. Emahirv ise sarvi ei kanna, kuid just tema valik ja paiknemine karjas määravad suuresti, millise pulli ümber haarem kujuneb.

Tõenäoliselt kõige vihatum ja ka kõige kahjulikum loom inimestele (hävitab, saastab, kannab haigusi). Ometi just tänu inimesele on ta levinud peaaegu üle kogu maailma.

**Põld-uruhiir** veedab suure osa elust tiheda taimestiku varjus ja maa-alustes käikudes, kuid tuleb korrapäraselt maapinnale toituma nii päeval kui öösel. Rohu sisse kujunevad tema kasutatud rajad ning maa all paiknevad pesakamber ja toiduvarud. Põld-uruhiire arvukus võib headel aastatel kasvada erakordselt kiiresti – emasloom võib suve jooksul tuua ilmale mitu pesakonda – ning just sellised arvukuse kõrgajad pakuvad rikkalikku toidulauda rebastele, kärplastele, kakkudele, röövlindudele ning paljudele teistele.

See armas loomake ei tule harilikult meid tuppa kimbutama. **Leethiir** elab peamiselt metsades, võsastikes ja metsaservadel ning on väga oluline lüli toiduahelas. Tema arvukus võib aastati tugevasti kõikuda – headel aastatel leidub leethiiri metsas väga palju, mõni aasta hiljem aga märksa vähem. Kui pisinärilisi napib, peavad ka neid jahtivad loomad ja linnud rohkem muud saaki otsima ning surve langeb näiteks väikestele lindudele, kahepaiksetele ja teistele pisiloomadele. Nii mõjutavad leethiirte arvukuse tõusud ja langused palju laiemalt kogu metsa elustikku.

Leethiir pole sugugi ainult maapinnal sibav näriline. Uruhiirte sugulaste seas on ta päris osav ronija ning võib toidu järel liikuda põõsastesse ja isegi puudele. Metsas otsib ta seemneid, marju, seeni ja muud taimset toitu ning osa saagist peidab ka hilisemaks.

Nutria pärineb Lõuna-Ameerika subtroopilistelt ja parasvöötme aladelt, kuid karusloomana on teda inimese kaasabil viidud Põhja-Ameerikasse, Euroopasse, Aasiasse ja Aafrikasse. Farmidest loodusesse pääsenud loomad on paljudes piirkondades loonud püsivad asurkonnad. Kuigi nutria karusnahka hinnatakse endiselt, peetakse teda võõrliigina enamasti kohalikele märgaladele kahjulikuks – rohke taimestiku söömine ja urgude kaevamine võivad muuta nii kaldavööndit kui ka veekogude elupaiku.

Nutria on vees elamiseks suurepäraselt kohastunud.** Tema tagajalgadel on ujulestad, ninasõõrmed sulguvad sukeldumisel ning silmad, kõrvad ja nina paiknevad pea ülaosas, nii et loom saab ümbrust jälgida peaaegu kogu keha vee all hoides. Eriti omapärane on emaslooma ehitus: nisad paiknevad kõrgel keha külgedel, mistõttu saavad pojad ema imeda isegi siis, kui too vees ujub.

Prantsusmaal on nutriad hästi kohanenud. Ka juhuslikud möödujad ei näi nende omaette-olemist kuigivõrd häirivat – laugud ujuvad mööda ja nutriad teevad rahulikult "vanainimeste asja".

Kõik ei läinud seekord päris sihtmärki, kuid nutria sigimisedukust üks möödalask vaevalt kõigutab. Nutriad võivad sigida aasta läbi, emane saab tavaliselt 2–3 pesakonda aastas ning pesakonnas võib olla 1–13 poega, enamasti 4–5. Veel muljetavaldavam – juba päeva-paari jooksul pärast poegimist võib emasloom uuesti paarituda. Pole ime, et soodsates tingimustes võib nutria asurkond väga kiiresti kasvada.

Nutria ja kobras võivad elada samal veekogul kõrvuti. Mõlemad on poolveelised taimtoidulised närilised, kuid kui kobras kujundab elupaika tammide ja paisutustega, võib tema loodud märgala pakkuda sobivaid elutingimusi ka nutriale.

Kobras Doonau vanas sängis. Nutria ja kobras võivad küll samal veekogul kõrvuti elada, kuid päris sõbralikku läbisaamist see ei tähenda. Hetk varem ujus siin nutria, kuni kohtumine suurema ja jõulisema kopraga lõppes kiire taganemisega – kobras tegi nutriale tuule alla. Vees on kobras oma koduväljakul ning vajadusel kaitseb ta nii oma liikumisteid kui ka pesa ja toitumisala üsna otsustavalt.

Kobras ei teadvusta oma tegevuse kaugeleulatuvaid tagajärgi. Nii arvame meie, inimesed. Kuid ta järgib väga kindlaid reegleid, jättes inimese pealvaatajana sageli hämmingusse. (Nikolai Laanetu)

Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.

Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt.

Eestis teadaolevalt üks pikemaid kopratamme valmis 2018. aastal Läänemaal Esna allikate juures, kuhu koprad rajasid 95,5 meetri pikkuse tammi. Maailma pikim kopratamm asub Kanadas ning on 850 meetri pikkune.

Kobras on täielikult taimtoiduline. Suvel sööb ta rohttaimi, veetaimi, lehti ja noori võrseid, talvel aga peamiselt puude ning põõsaste koort ja peenemaid oksi. Eriti meeldivad talle paju, haab ja kask. Puid ei langeta kobras seega ainult ehitusmaterjali saamiseks – suur osa neist on ühtlasi tema toidulaud. Pildil olev noor kobras maiustab lehtedega puul, mille ta just koos (arvatavasti) emaga langetas

Kopra kodu uks jääb vee alla. Kopra uru või pesakuhila sissepääs paikneb tavaliselt veepinnast allpool, nii saab loom sinna märkamatult ja turvaliselt ujuda. Sissepääsust viib käik kuiva pesakambrini, mis asub veetasemest kõrgemal. Just seepärast on koprale tähtis võimalikult püsiv veetase – vajadusel rajab ta tamme, et „välisuks“ ka põuaga kuivale ei jääks.

Rohukonna arvukust mõjutavad sobivate kudemisveekogude kadumine ja halvenemine ning elupaikade killustumine. Eriti ohtlik on kevadine ränne talvitumispaikadest kudemisveekogudesse, sest teid ületades hukkub sageli suur hulk konni. Rohukonn kuulub Eestis III kaitsekategooriasse.

Tiigikonn krooksub peamiselt paaritumise ajal eesmärgiga meelitada ligi emaseid ja anda teistele isastele märku oma territooriumist.

Tiigikonn on Eestis levinud peamiselt Lõuna- ja Ida-Eestis, mujal leidub teda paiguti ning saartel puudub. Erinevalt järvekonnast talvitub ta maismaal, kaevates end pehmesse pinnasesse või varjudes muu sobiva katte alla. Suurema osa aktiivsest ajast veedab ta siiski veekogus või selle vahetus läheduses. Tiigikonn kuulub Eestis III kaitsekategooriasse.

Ma loodan, et määrasin õigesti. Kui keegi märkab viga, siis palun lahkesti parandada

Harilik kärnkonn. Euroopa pole kärnkonnade poolest kuigi liigirikas – Euroopa Herpetoloogia Seltsi kasutatava jaotuse järgi elab siin kuus päris kärnkonnlaste sugukonda kuuluvat liiki. Harilik kärnkonn on neist kõige laiema levikuga: teda leidub peaaegu kogu Euroopas. Teised liigid on märksa piiratuma levikuga ning mõned esinevad vaid Vahemere maades või üksikutel saartel.

Harilik kärnkonn. Selle liigi puhul on emane isasest märgatavalt suurem ja kogukam – Eestis kasutatava kahepaiksete määraja järgi võivad täiskasvanud isendid ulatuda kuni umbes 15 cm pikkuseks ning just emased kasvavad kõige suuremaks. Värvus on seevastu väga muutlik: leidub pruune, hallikaid, kollakaid, rohekaid ja isegi tellispunaseid isendeid. Sugude vahel võib olla ka väike värvierinevus – isased on keskmiselt veidi heledamad ja rohekama tooniga, emased sagedamini pruunikad või punakamad –, kuid ainult värvi järgi sugu kindlalt määrata ei saa.

Tähelepanelik vaataja leiab pildilt kuus harilikku kärnkonna. Kevadisel sigimisajal kogunevad nad massiliselt veekogude ümbrusse ning isased püüavad emasele selga ronides temast tugevalt kinni haarata. Kuna isaseid on sageli palju rohkem kui emaseid, võib ühe emase ümber tekkida lausa mitmest isasest koosnev „paaritumispall“. Sagimine võib olla nii äge, et konkurendid püüavad üksteist emase küljest lahti tõrjuda ja emane ise jääb kõige selle keskele peaaegu nähtamatuks. Sellel pildil käib kevadine kärnkonnade pulmapidu täie hooga.

Punakõrv-ilukilpkonna looduslik levila asub Põhja-Ameerikas, peamiselt Mississippi jõe vesikonnas ja USA lõunaosas. See pilt on aga tehtud Panaro jõel Itaalias, kuhu liik on jõudnud inimese abiga. Punakõrv-ilukilpkonn kuulub Euroopa Liidus invasiivsete võõrliikide hulka, sest võib konkureerida kohalike kilpkonnade ja teiste veeloomadega toidu ning elupaikade pärast. Loodusesse satuvad nad enamasti kunagiste lemmikloomadena, kellest omanikud on suureks kasvades loobunud.

Jäneste kõige silmatorkavamad meeleelundid on tema suured kõrvad, millega ta tabab juba kaugelt võimaliku ohu helisid. Tegelikult on tal hästi arenenud ka haistmine ja nägemine – pea külgedel asuvad silmad annavad väga laia vaatevälja. Liikumatult seisvat inimest ei pruugi jänes aga kohe ohuna ära tunda, eriti kui tuul inimese lõhna temani ei kanna. Nii võib avamaastikul juhtuda, et jänes jookseb üllatavalt lähedale, enne kui taipab, kellega tegu.

Halljänes kasutab toidu võimalikult tõhusaks ära söömiseks üsna omapärast võtet – tsekotroofiat. Umbsooles käärinud toidust tekivad pehmed ja toitainerikkad väljaheited, mille jänes sööb uuesti sisse. Teisel läbimisel saab organism kätte vitamiine, mikroobset valku ja muid toitaineid, mis esimese seedimisega veel omastamata jäid. Kõvad pabulad, mida looduses tavaliselt näeme, on juba selle protsessi lõpptulemus.

Niidetud ja koristatud heinamaal polnud parasjagu just palju valida. Tuulega keset lagedat sattunud roheline leht tundus olevat ainus värske suutäis, mida põske pista – ja halljänes võimalust kasutamata ei jätnud.

Loomalapsed on sageli kohmakavõitu ja seetõttu ka kiskjatele kergem saak. Selle jänkupoja kohta seda küll öelda ei saanud – väikest kasvu karvakera tegi nii kiireid sööste, et kaameraga oli teda raske jälgida. Põgenemiskunst varakult hästi käpas.

Haavikuemand on end korralikult ära peitnud. Jänese esimene kaitsevõte polegi alati põgenemine, vaid märkamatuks jäämine. Ohtu tajudes surub ta end madalalt vastu maad, tõmbab kõrvad ligi ja püsib täiesti liikumatult. Karvkatte pruunikirju toon sulandub rohu ja mullaga ning nii võib üsna suur loom kaduda maastikku peaaegu täielikult. Alles siis, kui oht tuleb liiga lähedale, kargab jänes peidust välja ja loodab oma kiirusele ning järskudele suunamuutustele. Selline strateegia aitab vältida ka seda, et liiga varase põgenemisega oma asukoht kiskjale ise kätte näidata.

Halljänesel on palju looduslikke vaenlasi. Teda jahivad mitmed keskmised ja suured kiskjad ning suuremad röövlinnud, poegadele võivad ohtlikud olla ka rongad ja varesed. Arvukust mõjutab tugevasti ka inimene – intensiivne põllumajandus muudab elupaiku ja vähendab toidu mitmekesisust, taimekaitsevahendid mõjutavad toidubaasi ning põllutööde ajal hukkub jänesepoegi niidukite ja teiste masinate ette jäädes ning liikluses.

Valgejänes oli Eestis ja Skandinaavias kohal ammu enne halljänest. Halljänes on algselt lõunapoolsemate avamaastike liik, kelle levik põhja poole hoogustus koos põllumajanduse laienemisega. Eestis tunti teda Lõuna-Eestis juba sajandeid tagasi, kuid Põhja-Eestisse jõudis ta märksa hiljem; Rootsi asustati halljänes inimese poolt alles 19. sajandi keskel. Halljänes tunneb end hästi põldudel, niitudel, parkides ja muudel avatud aladel, valgejänes on tugevamalt seotud metsade, võsastike ja soodega. Põllumajandusmaastike laienemine, pehmemad ja lumevaesemad talved ning halljänese levik põhja poole on toonud kaks liiki järjest rohkem kokku. Nad konkureerivad osaliselt samade elupaikade ja toidu pärast ning võivad isegi ristuda. Skandinaavias on halljänese levila laienenud samal ajal, kui valgejänes on lõunapoolsetelt aladelt taandunud. Halljänes pole selle ainus põhjus, kuid koos kliima- ja elupaigamuutustega on temast saanud valgejänesele uus konkurent.

Valgejänes on levinud kogu Eestis, kaasa arvatud suurematel saartel. Ta on eelkõige metsade ja soode loom, eelistades kuuse alusmetsaga metsi ja segametsi; Lääne-Eestis ja saartel võib teda kohata ka kadastikes. Kunagised arvukushinnangud rääkisid Eestis kümnetest tuhandetest valgejänestest, kuid tänapäeval nii täpset isendite arvu enam ei esitata. Seireandmed näitavad paraku pikaajalist langust – ka viimastel aastatel on valgejänese arvukus pigem vähenenud.

Valgejänes ei vaheta talvist valget kasukat pruuniks üleöö. Kevadine karvavahetus kestab nädalaid ning selle ajastus sõltub eelkõige päevapikkusest, kuid ka temperatuurist ja kohalikest lumeoludest. Seetõttu võib aprilli lõpus kohata juba peaaegu pruune, aga ka veel üsna heledaid valgejäneseid. Pildil on üleminek hästi näha – selg on suuresti suvevärvi, kuid kehal leidub veel talvekasuka heledamaid alasid. Soojadel ja lumevaestel kevadetel võib tekkida ka probleem: lumi kaob kiiremini, kui jänes jõuab värvi vahetada, ning valge kasukas muudab ta tumedal metsaalusel hoopis silmatorkavaks.

Talvel õigustab valgejänes oma nime täielikult – karvkate muutub peaaegu üleni valgeks ning tumedaks jäävad vaid kõrvaotsad. Suveks vahetub see pruunikashalli kaitsevärvi kasuka vastu. Karvavahetuse peamine ajastaja on päevapikkus, kuid selle kiirust mõjutavad ka temperatuur ja lumeolud. Seetõttu ei vaheta kõik valgejänesed värvi täpselt ühel ajal ning eri piirkondade asurkonnad on kohalike oludega erinevalt kohastunud. Heaks näiteks on Iirimaa valgejänesed, kes talvel küll heledamaks muutuvad, kuid täiesti valget talvekasukat üldjuhul ei saagi.

Halljänese levik põhja poole on toonud ta üha enam valgejänese elupaikadesse. Liigid konkureerivad osaliselt samade elupaikade ja toidu pärast ning võivad omavahel ka ristuda. Huvitaval kombel liiguvad geenid seejuures peamiselt valgejäneselt halljänesele mitte vastupidi. Valgejänesele kujutavad suuremat ohtu hoopis halljänese levila laienemine, elupaikade muutumine ning soojemad ja järjest lumevaesemad talved.

Stockholmi linnasadama territooriumil toimetas mink. Pildil on näha, et kellegagi on tal ka lahkarvamusi olnud. Vareslased ja kajakad tihtipeale ründavad neid kui vaenlasi. On ju mink kiskja ja sageli rüüstab ka linnupesi

Kärp Doonaud ületamas. Ka tuuline aprilliilm ja vaid mõnekraadine vesi ei kohuta väikest kiskjat, kui teisele kaldale on hädasti vaja jõuda. Kärp pole küll veeloom, kuid ujub vajadusel täiesti korralikult. Pildil reedab liigi hästi ka saba must ots, mis jääb kärbil mustaks aasta läbi.

Olin sellest kohtumisest unistanud mitu aastat. Olin metsas nugist sageli otsinud, kuid seni polnud meie teed kordagi ristunud. Siis ilmus ühel päeval välja noor, uudishimulik nugis ja tuli mulle vaid umbes pooleteise meetri kaugusele. Võimalik, et ta ei tundnud minu laigulises kaitseriietuses inimest kohe ära. Nii lähedal ei saanud ma isegi kaamerat liigutada. Alles siis, kui ta mõne hüppe kaugemale tegi ja korraks peatus, jõudsin kaamera suunata ning teha selle pildi. Selliseid hetki ei saa ette planeerida – neid tuleb vahel oodata aastaid.

Hüppeks valmis. Karvastiku järgi tundub olevat aasta-paari vanune loom, see selgitab ka uudishimu ja liigset uljust

Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Ta on kõige arvukam hirvlane ning enim kohatav metsloom. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Populatsiooni suurenedes kasvavad kahjustused põllumajanduses ja metsanduses ning ta võib olla haiguste levitaja ja liiklusohu põhjustaja.

Metskitse haugatus on üks metsa kõige ootamatumaid ja ehmatavamaid häälitsusi – järsk röögatus tuleb justkui viimasest kopsupõhjast ja kostab kaugele. Nii reageerib metskits sageli millelegi kahtlasele või ohtlikule. Haukumine võib olla ka sõnum võimalikule kiskjale: sind on märgatud, üllatusrünnak enam ei õnnestu. Eriti sageli hauguvad sokud, kelle puhul on sellel häälitsusel ka oma territooriumi kuulutamise tähendus.

Metskitse silmad paiknevad pea külgedel ja annavad talle väga laia, ligi 300-kraadise vaatevälja. Koos hästi liikuva kaelaga võimaldab see ümbrust kontrollida peaaegu igas suunas ilma keha pööramata. Kiskjate eest hoidumisel on selline peaaegu panoraamne vaade märksa olulisem kui oskus teravalt otse ette vaadata.

Pime ja vihmane sügisõhtu muudab põllu peaaegu ühevärviliseks – märg maa, tuhmid pruunid toonid ja hämarusse kaduv mets loovad kõleda, kuid omamoodi kauni meeleolu. Metskitsepere liigub selles vaikses sügismaastikus toitu otsides edasi. Looduses ei saa halba ilma ära oodata – külm, vihm ja pimedus on lihtsalt osa keskkonnast, milles metsaelanikud iga päev hakkama peavad saama.

Metskits on alati kaunis modell. Olgu suvises roheluses, talvisel põllul või kevadise karvavahetuse veidi sasises kuues – temas on ikka midagi graatsilist ja fotogeenilist. Metskitsepilte koguneb mul teistest loomadest rohkem, sest ta on üks sagedamini märgatavaid suuremaid imetajaid nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Just seetõttu on kõige raskem hoopis otsustada, millised neist paljudest kohtumistest ja fotodest siia välja valida.

Kevadine karvavahetus ei tee metskitse just kuigi esinduslikuks. Talvine kasukas tuleb lahti ebaühtlaselt ja võib jääda rippuma pulstunud ning takerdunud tukkadena, kuni õhem suvekarv selle välja vahetab. Nii võib muidu nii sileda ja elegantse loomaga kohtudes jääda korraks mulje, nagu oleks ta päris räämas – tegelikult on see täiesti loomulik hooajaline muutus.

Metskitse sokk kasvatab igal aastal uued sarved. Kasvamise ajal katab neid pehme ja tihedalt veresoontega sametnahk, mis varustab kiiresti arenevat sarvekude toitainetega. Kui sarved on suveks luustunud, kuivab sametnahk ära ja sokk hõõrub selle puude ning põõsaste vastu maha. Sügisel heidetakse sarved jälle maha ja kogu protsess algab uuesti. Pildil on tõenäoliselt noor sokk, kelle alles kasvavad sametsarved on veel lihtsad ja harunemata.

Klassikaline metskitse "hüppepoos"

Septembriks on kitsetalle lapsepõlv peaaegu läbi. Suvised täpid on kadunud, keha on kasvanud ja ees ootab esimene tõsine katsumus – talv. Nüüd peab noor metskits juba ise oskama toitu leida, energiat säästa ja ohtu märgata, sest külm, sügav lumi ja napp toidulaud ei jäta enam palju ruumi lapsemeelsusele.

18. veebruaril 2021 langes temperatuur Tartu lähistel –29 kraadini, kuid see sokk ei paistnud pakasest suuremat numbrit tegevat. Ettevalmistus talveks oli tehtud juba sügisel – kogutud rasvavarud ning tihe ja hästi soojustav talvekarv aitavad metskitsel ka krõbeda külmaga hakkama saada. Suurem katsumus polegi sageli külm ise, vaid sügav lumi ja sellest tingitud raskem ligipääs toidule.

"Nähtamatu"

Metskits on Eestis laialt levinud, kuid suuri ühtlasi metsamassiive ta pigem väldib. Kõige paremini sobib talle mosaiikne maastik, kus põllud ja niidud vahelduvad metsatukkade, võsa ning metsaservadega – ühes kohas leidub toitu, teises varju. 2026. aasta alguses hinnati Eesti metskitseasurkonna suuruseks umbes 55 000–65 000 looma. Mandri-Eestis on arvukus viimastel aastatel langenud, samal ajal kui Saaremaal ja Hiiumaal on olukord püsinud stabiilsem. Languse põhjusteks peetakse eelkõige tugevat kisklussurvet, karmide talvede mõju ning muutusi elupaikades ja toidubaasis.

Metskitse liikumine läbi tiheda maastiku on hämmastavalt kerge. Sale keha, pikad tugevad jalad ja väga hea tasakaal võimaldavad tal lipsata läbi kibuvitsa- ja marjapõõsatihnikute ning teha paigalt kõrgeid ja pikki hüppeid. Ka aiad ja kraavid ületab ta sageli peaaegu hoo pealt. Okastraatpiirdest võib metskits küll üle hüpata, kuid see pole talle ohutu – valesti hinnatud hüpe võib lõppeda traati takerdumise või raske vigastusega. Kõrvalt vaadates tundub siiski, nagu läbiks ta sellise rägastiku palju kergemini kui inimene mööda siledat rada.

Metskitse sigimine on hirvlaste seas üsna eriline. Paaritumine toimub juba juulis–augustis, kuid viljastatud embrüo areng aeglustub seejärel umbes neljaks kuni viieks kuuks peaaegu seisakuni. Alles detsembris–jaanuaris hakkab areng taas kiiresti jätkuma ning talled sünnivad mais või juuni algul. Nii kestab kogu näiline tiinus ligi kümme kuud. Selline hilinenud areng tagab, et pojad ei sünni keset talve, vaid kõige soodsamal ajal, kui sooja ja värsket toitu on külluses. Metskits on Euroopa sõraliste seas selle iseärasuse poolest ainulaadne.

Kahjuks pole selle pildi kvaliteet päris selline, nagu tahaksin eksponeerida, kuid kaadrit oleks kahju näitamata jätta. Kõrvuti on kaks tõenäoliselt samaealist noort hirve, kelle karvavärvus erineb silmatorkavalt. Seekord märkasid nemad mind enne, kui mina jõudsin pildistada, parema kaadri jaoks enam aega ei antud.

Põhjapõtru on Põhjalas kaks alamliiki. Mets-põhjapõder elab metsikult ja kuulub metsaeluga kohastunud alamliiki, poolkodustatud põhjapõdrad (poro soome keeles) aga põlvnevad tundrapõhjapõdrast. Mets-põhjapõder on üldiselt suurem, pikemate jalgade ja kitsamalt püstiste sarvedega – kohastumused, mis aitavad liikuda sügavas lumes ja tihedas metsas. Poolkodustatud põhjapõdrad liiguvad suure osa aastast vabalt looduses, kuid kuuluvad omanikele ja nende karju majandatakse. Hirvlaste seas on põhjapõder erandlik ka selle poolest, et sarvi kannavad nii isased kui emased.

**Toit lume all.** Põhjapõder ei otsi talvel lume alt tegelikult sammalt, vaid eelkõige **samblikke**, eriti põdrasamblikke. Hea haistmine aitab tal toidu asukohta märgata isegi paksu lume all ning laiade sõrgadega kraabib ta lume kõrvale, kaevates endale toitumislohke. Talvel võivad samblikud moodustada väga suure osa tema toidust – napp, kuid põhjapõdra jaoks energiarikas varu ajal, mil muu taimestik on lume alla mattunud.

Põhjapõtrade tähtis talvetoit on maapinnal kasvavad põdrasamblikud, kuid need taastuvad väga aeglaselt – tüüpiline kasv on vaid umbes pool sentimeetrit aastas. Kui karjatamissurve on suur või metsandus ja muud maankasutused vähendavad samblikurikkaid alasid, ei jõua looduslikud talvekarjamaad piisavalt kiiresti taastuda. Seetõttu peavad Soome põhjapõdrakasvatajad paljudes piirkondades talvel lisasööta andma; kasutatakse näiteks heina, silo ja spetsiaalseid söötasid. Heade vanade samblikumetsade piirkondades võib kari endiselt suuresti looduslikul toidul hakkama saada.

Lumes puhkav põhjapõder näib täiesti muretu, kuid looduses pole ka tema päriselt kaitstud. Suurimad vaenlased on hunt ja ahm – viimane suudab eriti sügavas või kooriklumega lumes murda isegi täiskasvanud põhjapõdra. Puhates hoitakse siiski ümbrusel silm peal ning karjas on ohtu kergem märgata.

Seda tegelast teavad vist küll kõik

Aprilli teises pooles on küll rästik Läänemere rannikul talvitumast ärganud, kuid külm ilm sunnib päikese käes kivil soojenemist

Puhas juhus, et sügaval metsas kõrge taimestiku vahel kivi kõrval seda jalgadeta sisalikku märkasin. Kohtumise teeb eriliseks vaskussi seljal hästi nähtav sinine täpistik, mida esineb eelkõige isastel ning sagedamini vaskusside levila idapoolsetes populatsioonides. Eestis on siniste täppidega isendeid kirjeldatud näiteks Saaremaalt. Vaskuss meenutab küll madu, kuid on tegelikult jalgadeta sisalik – sellest annavad tunnistust muu hulgas liikuvad silmalaud ja võime ohu korral saba maha jätta.

Müürisisalik on üks Itaalia tavalisemaid sisalikke. Ta armastab päikesepaistelisi ja kuivi paiku ning tunneb end hästi nii kivide, müüride ja varemete vahel kui ka aedades ja teeservades. Väga kiire ja tähelepaneliku loomana kaob ta ohu korral hetkega kiviprakku või taimestikku, kuid juba mõne aja pärast võib uudishimulik pea samast kohast uuesti välja ilmuda.

Endeemiline sisalikuliik Küprosel, Schreiberi narmasvarvassisalik (tõlge ingl. keelest), on eriti hästi kohastunud liivasel pinnal liikumiseks – tema varvaste servas paiknevad soomuselised „narmad”, mis annavad lahtisel liival parema toe. Noorloomad erinevad täiskasvanutest üsna silmatorkavalt: nende seljal on heledad pikitriibud ning värvus muutub vanusega. Veel omapärasem on sigimine – emasloom võib säilitada paaritumisel saadud spermat vähemalt mitu kuud ja muneda selle abil hiljem mitu kurna.

Küpros on oma väikese pindala kohta erakordselt liigirikas ning saare pikaajaline eraldatus mandrist on kujundanud siin hulga endeemilisi liike – linde, loomi ja taimi, keda mujal maailmas looduslikult ei leidu. Eriti palju leidub endeemseid taimi ja selgrootuid, kuid oma ainulaadsed esindajad on ka roomajate seas. Saare geograafiline eraldatus on andnud evolutsioonile võimaluse kulgeda oma rada ning seepärast võib Küprosel kohata liike ja alamliike, mis on kujunenud just siinsete kuivade mäenõlvade, metsade ja rannikualade tingimustes.

Küprose kiviagaam on veel üks ainult Küprosel elav liik. Huvitaval kombel on ta õppinud inimestest isegi kasu lõikama. Turismipiirkondades lasevad agaamid inimesi endale märksa lähemale kui vaiksemates paikades ning arvatakse, et turistidest kujuneb neile omamoodi „inimkilp” kiskjate vastu. Kui turismihooaeg lõpeb ja inimesi jääb vähemaks, võib see kaitse kaduda ning sisalikud muutuvad kiskjatele haavatavamaks. Üheks peamiseks ohuks on hulkuvad kassid, keda on Küprosel tohutult – nende arvuks on eri hinnangutes pakutud umbes üks kuni poolteist miljonit.

Küprose kiviagaam paistab oma kuumataluvuse poolest mõnest lähisugulasest üsna tagasihoidlik. Ühes uuringus oli nende kasutatud pinnase keskmine temperatuur umbes 34 °C, samal ajal kui mõningaid teisi agaamiliike on nähtud aktiivsena isegi ligi 60-kraadisel pinnal. See ei tähenda, et 34 kraadi oleks Küprose kiviagaami taluvuspiir, küll aga näitab, et ta ei otsi tingimata kõige tulisemaid päikeselaike.

Erinevalt teistest sisalikest on arusisalik tihti aktiivne jaheda pilvise ilmaga ega poe peitu isegi suviste hoovihmade ajal. Ohu korral põgeneb arusisalik tihti vette. Sealjuures suudab ta mööda veekogu põhja joosta, vahel isegi kaevub mutta või veekogu põhjas lebavate lehtede alla.

Merel on hallhüljes enamasti üksik kütt, kuid puhkamiseks kogunetakse sobivatele karidele. Kuiva koha nappus tähendab, et isiklik ruum kaob kiiresti: vasakul näib heledam loom kasutavat tumedama kaaslase külge lausa peatoena. See ei pruugi tähendada paarisuhet, vaid rahulikku koosolemist ühisel puhkepaigal. Mõnikord on naaber lihtsalt kõige pehmem kivi

Külg külje kõrval. Hallhülged kogunevad puhkama kuivadele kividele ja võivad sobiva koha nappusel lebada tihedalt koos. Selline lähedus ei tähenda tingimata paarisuhet. Karvastiku toon varieerub isenditi tugevasti: isased on sageli tumedamad, emased heledamad ja laigulisemad, kuid värvust mõjutavad ka vanus, karvavahetus, märg karv ning valgus. Hele ja tume hüljes kõrvuti ei tähenda seega tingimata kaht eri liiki või eri sugu

Uudishimu tõi hallhülged paadile lähemale. Nad lähenesid vee all, tõstsid korraks pea ja uurisid pardal olijaid. Piisas aga kellegi väiksemastki liigutusest, kui sõõrmed sulgusid ja pea kadus nagu välk. Hetke pärast ilmus uudishimulik vaatleja mõnes teises kohas taas pinnale – paat pakkus huvi, kuid turvalise vahemaa määras alati hüljes ise

See ebamugavana näiv puhkeasend on hüljestel tavaline „banaaniasend”. Painduv selgroog, voolujooneline keha ja paks rasvakiht võimaldavad toetuda keskkehaga kivile ilma, et kael või tagakeha inimese kombel kiiresti väsiks. Pea ja loivad on rasvaga kehvemini isoleeritud, mistõttu hoiab hüljes neid külmast ja märjast pinnast kõrgemal. Ta ei ole pinges – see ongi üks hüljeste viise end mõnusalt lõdvaks lasta

Vaid nina vee kohal. Hallhüljes võib vees peaaegu liikumatult puhata või koguni tukastada, jättes pinnale ainult avatud sõõrmed. Paks rasvakiht ja kehas olev õhk aitavad tal hõljuda ning nii saab ta vähese energiakuluga hingata, jäädes ise peaaegu täielikult vee varju. Sukeldudes sulguvad sõõrmed taas tihedalt

Portree